Vahula: Kas arst peab 100% õnnestuma?

Veiko Vahula, Pärnu haigla ravijuht.
Veiko Vahula, Pärnu haigla ravijuht.

Tervishoiuteenuste osutamise käigus tekkib peaaegu alati ka soovimatuid kõrvaltoimeid - inimese kehalisse terviklikusesse sekkudes on see paratamatu. Nii ravimite manustamisel kui ka füüsilistel sekkumistel. See ei ole reeglina kellegi süü vaid tuleneb tervishoiuteenuse osutamise olemusest. Kõik soovimatud kõrvaltoimed ei ole välditavad. Kõik soovimatud kõrvaltoimed ei ole alati ravivead. Mõned siiski on.

Kahjuks on viimastel aastatel sagenenud juhtumid mil hinnangu andmine keerulistele, raskete tagajärgedega kõrvaltoimetele tervishoiuteenuste osutamisel delegeeritakse politseile, algatades väga kergekäeliselt kriminaalasju. Seda on isegi televisioonis otse soovitanud teha lugupeetud advokaadibüroo.

Nii teeb politsei maksumaksja kulul hagejale tasuta ära kogu töö tsiviilvaidluse ettevalmistamisel (lahutamiseks kriminaalasjast). See on hagejale mugavam, odavam ja tulemuslikum. Eriti kui protsessi kaastakse (ja alati ka kaastakse) meedia. Politseile on ravivigade käsitlemine selgelt üle pädevuse, see koormab politseid ning prokuratuuri ebamõistlikult.

Võib juhtuda, et selliste keeruliste meditsiiniliste asjade, millede osas eksperdidki sageli erimeelt jäävad, lahendamisel kujundavad politsei, prokuratuur, isegi kohus oma siseveendumuse pigem emotsionaalselt, mõjutatuna juba ette kallutatud avalikust arvamusest. Pealegi mööngem, et ega väikeriigis pole neid päris sõltumatuid ja väga kõrgetasemelisi eksperte liiga palju ning need kes olemas, on juba ilma eksperdi töötagi ülekoormatud.

Kui kriminaalasi ise siiski peale mitmeaastast asjaosaliste "marineerimist" lõpetaksegi kuriteo koosseisu puudumisel, siis selleks ajaks on avalikkus meedia vahendusel juba ammu süüdlase isikustanud ning "südametunnistuse järgi" süüdi mõistnud kui kurjategija, kirudes vastavalt olukorrale kas politseid, prokuratuuri või kohtusüsteemi ning muidugi seadusandjat viletsate ja leebete seaduste pärast. Põhiseaduslik õigus - süütuse presumptsioon - tervishoius absoluutselt ei kehti ning seda rikutakse mõnuga, sihilikult ja täiega.

Kirjeldatud praktika aluseks tundub olevat seadusesätte "tervisekahju, kehavigastuse või surma põhjustamine ettevaatamatuse tõttu" väga radikaalne rakendamine tervishoius. Siin ongi mõttekoht - kui tuvastatav on raviviga (alati tagant järgi tarkusena võib spekuleerida, et midagi võinuks-tulnuks-pidanuks võib-olla kuidagi teisiti teha), mis oli otseses või kaudses põhjuslikus seoses patsiendil tekkinud raske kehavigastuse, tervisekahju, organi kaotuse või surmaga, siis kas tervishoiuteenuse osutaja ongi automaatselt kurjategija?

Perearst ei järginud punktuaalselt vererõhuhaiguse viimast kehtivad ravijuhist, ei saavutanud vererõhu eesmärkväärtust ja patsient invaliidistus / suri südamepuudulikkuse tagajärjel - perearst on kurjategija?

Kardioloog ei taganud virvendusarütmiaga haigel INR nõutud vahemikus – alalävine INR on kuritegu kui haige saab aju emboolia ning invaliidistub / sureb ja ülelävine INR on kuritegu kui haige saab aju hemorraagia ja invaliidistub/sureb?

Endoskopist teeb kolonoskoopial soole perforatsiooni mille ravimise tagajärjel patsient kaotab mingi osa mingist organist/sureb – endoskopist on kurjategija? Kirurgi loodud sooleanastomoosi õmblused lähevad lahti ja kirurg on kurjategija?

Iga perinataalselt surnud vastsündinu korral peab keegi vastutama kriminaalkorras? Või üleüldse - mistahes arsti vale või hilinenud diagnoos võib tekitada haigele välditavaid kannatusi, kahjustada tema tervist, viia invaliidsusele või surmale - kas siin kvalifitseerub kuritegu?

Kas arst peab 100% õnnestuma ja kui ei õnnestu ning kui ebaõnnestumisel on rasked tagajärjed, siis kas on tegemist kuriteo koosseisuga? Tundub, et avalik ootus ongi täpselt just selline ja pigem heidetakse ette liiga leebeid karistusi. Kui nii, siis ei saa arstid-õed-ämmaemandad-hambaarstid enam praegusel kujul edasi praktiseerida. Ja kes küll sooviks õppida arstiks kui on 100% kindel, et Su karjäär lõppeb igal juhul kurjategijana karistusregistris…

Isiklikult olen seisukohal, et ravivigade kriminaalkorras karistamine on siiski viimane, kõige karmim abinõu ning kohaldub vaid tahtliku väärpraktika puhul või tahtliku-teadva raske hooletuse korral. Jah ka lollus võib olla tappev, nii agar lollus kui ka passiivne lollus. Aga ka siis peaks vaidlus käima pigem kvalifikatsiooni tõstmise võimalikkuse või halvimal juhul kutsesobivuse üle.

Valdav enamus tervishoiuvaldkonda tööle asunud töötajatest on valinud selle elukutse soovist head teha, teisi aidata. Jah, võib-olla on ka pragmaatilisemaid motiive positsiooni, garanteeritud palga näol jms. Aga juhtiv motivatsioon on ikka teisi aidata.

Rangemalt karistades ei lähe arstid targemaks, hoolivamaks, empaatilisemaks - vastupidi.

Hirm karistuse ees motiveerib enam haigetele mitte kasulikke arstlikke käitumismustreid. Tervishoiuvaldkonna ülekriminaliseerimine moonutab, kalestab, isegi hävitab praeguste tervishoiutöötajate maailma ning selle tagajärjed ei vasta samuti patsientide huvidele.

Lisa kommentaar

  • Veiko Vahula, Pärnu haigla ravijuht

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

4. detsember 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

november 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.