Meditsiinivaldkonnas arendatakse pidevalt uusi ravimeid  ja ravimeetodeid. Nende kasu ja võimalikke riske patsientidele tuleb pärast kliiniliste uuringute lõppu hoolega hinnata.

Iga tuhande mehe ja naise kohta on maailmas üks veritsushaigusega haige. Eestis elab hetkel teadaolevalt veidi alla saja hemofiiliat põdeva inimese, kelle igapäevane toimetulek sõltub otseselt õigeaegse ravi kättesaadavusest. Nende hulgas on ka lapsi.

Jätkuvalt on päevakorral kodusünnituse valdkonna korrastamine. Ühingu töörühm on talve jooksul sõnastanud kavandatavate muudatuste sisu.

Tosina-aastase töö järel on 26 Euroopa riigi ajakohased andmed antibiootikumide kasutamise kohta nüüd avalikult kättesaadavad. See lubab kodanikel, arstidel, tervishoiukorraldajatel ja poliitikutel oma riigi olukorda teistega võrreldes hinnata ja vajalikke interventsioone kavandada.

Kirjanik Aidi Valliku mõtted Andrei Hvostovi omastehoolde teemalise arvamusloo kohta.

11.-12. aprillil toimuvad järjekordsed Eesti Arstide Päevad.  Ka sel aastal on Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsil (EAÜS) oma sessioon, kus me ei keskendu niivõrd süvameditsiinile kui lahkame teemasid, mis jäävad pigem sotsiaalia valdkonda. Selle aasta teemaks oleme valinud "Välismaa telgitagused".

Tulenevalt haruldaste haiguste valdkonda puudutavatest Euroopa dokumentidest ja sealsetest juhistest ning soovitustest peaks selle aasta lõpuks valmima Eesti haruldaste haiguste strateegia, mille tegevusplaan koos vastava rahalise kattega rakenduks reaalselt aastast 2015.

Riigikogu hiljutine otsus lubada ravimeid osta ja müüa interneti vahendusel on märk tervishoiu kasvavast tarbijastumisest (consumerism).

Eesti on väikseim turg Euroopas ning sellest tulenevalt teiste EU riikidega võrreldes väga piiratud ravimite valikuga. Selgelt on näha tendents, et tootjad on sunnitud oluliselt karmistunud majanduskeskkonnas fokusseerima pigem kümnetes kuni tuhandetes kordades suurematele turgudele.

Juhindun isiklikest kogemustest haiglajuhina ja pooldan kodanikuaktivisti Sergei Metlevi ettepanekut, et riigikogu ja kohalike volikogude liikmetel tuleks keelata riigiettevõtete ja sarnaste asutuste nõukogudesse kuuluda.

TÜ tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet loodab Postimehes, et eritasu kehtestamine neile erakorralise meditsiini patsientidele, kelle abivajadus ei ole vältimatu, jääb uitmõtteks. Karistamise asemel tuleb inimesi harida.

 

Kas on parem maksta kõigile 19 eurot hambahüvitist või anda raha vaid neile, kel suurem häda käes – see on üks küsimustest, mis tuleb enne hambahüvitise taastamist lahendada, kirjutab sotsiaalministeeriumi asekantsler Ivi Normet Postimehe arvamusportaalis.

Toomas Asser, Kliinikumi neurokirurg, akadeemik (arvamus ilmus Meditsiiniuudiste 5. märtsi paberlehes, toim).

Hea tahte koostöökokkuleppe “Tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamine” on allkirjastanud kuusteist osalist. Dokument on jätkuvalt avatud kõigile partneritele sellega ühinemiseks.

Hea tahte koostöölepe on üks neid toredaid algatusi, mis paraku "tuli välja nagu alati". Idee on ju ilus – kõik tervishoius tegutsevad jõud kavandavad ühiselt jätkusuutlikku tervishoiusüsteemi.

Nukraks teeb omapärane kokkuhoiu-laristamise poliitika tervishoiu esmatasandil ja selle märk on – mitte teha oma ettevalmistusele vastavat tööd. Perearstid kaebavad õigustatult, et suur hulk nende tööajast kulub sekretäritööle.

Üheks Eesti ja Soome tervishoiusüsteemi erinevuseks on jäigad piirid erialade vahel. Tartu Ülikooli lõpetanud kolleeg on vähese praktilise kogemusega samas kui Soomes on tudengid peale neljandat kursust kliinilist tööd ja haigla valveid ning peale 5ndat kursust esmatasandi omi tegemas.

Üldiseks reegliks on, et patsiendi ravimiseks peab olema tema nõusolek. Mida teha aga siis, kui patsient on teadvusetu või ei ole võimeline muul põhjusel oma tahet avaldama, kirjutab advokaadibüroo Sorainen advokaat ja Oxfordi Ülikooli magister Mari Matjus Meditsiiniuudiste 5. veebruari lehes.

Saatekiri on läbi aegade olnud meditsiinisüsteemis kui vahend olemasoleva info ja konkreetsete küsimuste edastamiseks kolleegile. Tänases meditsiiniõigusruumis on saatekiri ka formaalne dokument ilma milleta patsient ei saa soovitud uuringut või konsultatsiooni. Leian, et valitsev õhustik on üsna liberaalne- eriarst ütleb „võtke perearstilt saatekiri“. Patsient tuleb ja saabki selle kodurahu huvides. Võib väita, et ligikaudu 30% sellistest saatekirjadest on formaalsed ja patsient ei vajaks seda, probleem oleks edukalt lahendatav perearsti vastutusalas.