Õnne sünnipäevaks- lastehaigla!

Novembris 25-aastaseks saanud Tallinna Lastehaigla on peaaegu täielikult renoveeritud – karbini lahti lammutatud ja uuesti üles ehitatud. Meditsiinitehnika on kaasaegne, tihti tehnika värskeim sõna. Majas käib IT-revolutsioon. 13 aastat ehitusprojekte juhtinud meditsiiniteaduste kraadiga anestesioloog, endine peaarst, nüüdne juhatuse esimees Merike Martinson räägib haigla algusest ja tänapäevast.

Novembris 25-aastaseks saanud Tallinna Lastehaigla on peaaegu täielikult renoveeritud - karbini lahti lammutatud ja uuesti üles ehitatud. Meditsiinitehnika on kaasaegne- tihti tehnika värskeim sõna. Majas käib IT-revolutsioon.<br /><br /> 13 aastat ehitusprojekte juhtinud meditsiiniteaduste kraadiga anestesioloog- endine peaarst- nüüdne juhatuse esimees Merike Martinson räägib haigla algusest ja tänapäevast.<br /><br /><b>Haigla juubelikonverentsil mainisite- et 1980. aastal stendil rippunud juhtlausest “Lapsed on meie tulevik” on saanud “Anna lapsele tulevik”.</b><br /><br /> "Esimene lause on küll loosunglik- kuid meie tahet iseloomustab see siiski. Arstide pühendumuse ja veendumuseta- et tehakse õiget asja- ei saa ka tulevikku olla.<br /><br /> Aastatega on tunnuslause laienenud. Oleme kutsunud lastele tulevikku andma ühiskonda. Võib-olla tuhanded inimesed on annetanud raha ühe või teise projekti heaks. Kui meie ajalugu üldistada püüdsin- selgus- et samad probleemid on saatnud haiglat aastast aastasse. Need on: “raha ei ole” ja: “kuidas seda saada?”."<br /><br /><b>Kuidas seda siis saadud on?</b><br /><br /> "Suuresti tänu heategevusele olemegi suutnud haigla üles ehitada ja sisustada. Alustame algusest.<br /> Lastehaigla ehitati kommunistlike laupäevade rahade eest- sisuliselt kingitusena. Hoone oli oma aja kohta ilus- selle olemasolu võimaldas iseseisvuda ning areneda paljudel enne nn täiskasvanute toanurgas olnud lasteerialadel- kuid paljud ruumid ei vastanud ikkagi nõuetele. Esimest lastereanimatsiooni- nüüdset intensviivraviosakonda üle andes öeldi: ruumid on siin- raha sisustamiseks mitte.<br /> Polnud spetsiifilist elektrisüsteemi. See tähendab- et kõigepealt tuli osakonnal endal projekteerija otsida. Leidsime üliõpilase- kelle vormistasime sanitariks- aga kelle töö oli elektrisüsteemi paigaldamine. Juhtmed- pistikud ja muu tõid kottidega kohale sõbrad ja sugulased ehk siis sponsorid. Ühest piimakombinaadist saime kõik elektritarbed.<br /> Teaduste Akadeemia juhi käest küsisime elektripliidi- sest olime kuulnud- et neile oli köögi jaoks kaks pliiti eraldatud.<br /> Suurim probleem oli siiski aparaatide puudus. Estoplasti juhi juurde läksime palvega- kas Estoplast ei toodaks meile seinakinnitusi infusioonlahuste pudelite hoidmiseks. Koos visandasime skeemid paberile- tehas tootis ja kinkis need meile.<br /> Puuduvate veresoontekateetrite kohta saime teada- et neid valmistatakse kindlat sorti elektrijuhtmetest- mida toodetakse ühes Leningradi tehases. Kirjutasime: <i>Dorogije druzja. Mõ otkrõli pervoju detskuju reanimatsiju v Estonii- no u nas nitševo net.</i> Kui saate- saatke palun neid-ja-neid juhtmeid. Kaablit tuli nii palju- et jätkus 1990ndate alguseni ja teistelegi haiglatele jagamiseks. Ise lõikasime elektrijuhtmest kateetreid- keetsime ja töötlesime neid- ühtegi tüsistust ei tekkinud."<br /><br /><b>Praegu sellist käsitööd enam ette ei kujuta?</b><br /><br /> "Jah- sest keegi pole nõus ravi tasemes tagasi minema. Steriliseeritud kateetrid võetakse välja pakenditest- mis on turvalisem."<br /><br /><b>Miks siis riik intensiivraviosakonna sisustamiseks raha ei eraldanud?</b><br /><br /> "Uppuja päästmine oli ja on praegugi suures osas uppuja enda asi. Osakonna arenemiseks tuli leida koostööpartnereid mujalt. 1983. aastal läksin Moskvasse kaugõppesse teadustööd tegema. Sellega saime juurde väärtuslikku- 1980 ndate aastate keskpaiga ja lõpu parimat laste intensiivravi aparatuuri- mis haigla arengus tähtsat rolli etendas. Oleme selle eest siiani tänu võlgu endise N. Liidu laste peaanestesioloogile- akadeemik Mihelsonile.<br /> Moskvas toimusid ka regulaarsed meditsiinitehnika näitused- kus tutvusime tehnika viimase sõnaga. Seal jäi silm peale Hollandis toodetud respiraatorile- MK3-le. Raha selle ostmiseks polnud- seadme kättesaamiseks oli teine tee. Tuli saada luba “kliiniliseks katsetamiseks”- mille võis viseerida ainult NSVL tervishoiuministeeriumi meditsiinitehnika osakonnajuhataja isiklikult.<br /> Ministeeriumi tüse naisvalvur- nagaan külje peal- ei lasknud mind ja meie haigla raviala juhatajat Antonina Purrut isegi tähtsa ülemuse jutule: <i>“Propuska net- znatšit- ne puskaju.”</i> Siis õnnestus Antonina Purrul valvuri tähelepanu kõrvale juhtida. Mina lipsasin kiiresti läbi. See polnud kõik.<br /> Seisin- kingikotid käes- kolm tundi püstijalu osakonnajuhataja kabineti ukse taga ja ootasin nõupidamise lõppu. Sisse saades oli jutt lühike. Kotid tõstsin lauale- need pandi kiiresti laua alla. Siis ütlesin: “Lastehaigla reanimatsioonil on MK3 vaja. Kirjutage palun alla.” Kirjutamiseks läks sekund. Aparaadi abiga jäi elama esimene söögitoru atreesiaga vastsündinu. Kaks aastat jätkus aga aparaadi endale jätmise õiguse taotlemine.<br /> Koostöö ja võimaluste otsimine oli selle aja võtmesõnu- sest kui oli kindel soov midagi teha ja selleks ei polnud võimalusi- tuli need leida. Me ei ole öelnud kunagi: ei saa- järelikult ei tee."<br /><br /><b>Ei tule otsida põhjusi mitte teha- vaid võimalusi- kuidas teha?</b><br /><br /> "Jah- ja see puudutab nii haiglatöö materiaalset kui kliinilist poolt. Nii on lastehaiglas arenenud lastekirurgia- lasteortopeedia ja lasteradioloogia - ja alati on asja eesotsas ala entusiast- kes vaatab üle oma võimalused ja küsib- kust neid juurde leida. Nii on arenenud ja tekkinud mitmed erialad.<br /> Tiit Härma- tipptasemel lasteortopeedist kirurg- on praeguseks teinud palju koostööd väliskolleegidega ning neid kontakte ise otsinud. Geneetilise teenistuse avamisel ütles doktor Riina Žordania hiljuti- et see oli tema kümneaastase unistuse täitumine.<br /> Oma eriala jaoks on palju teinud lastekirurg Mari Majass- müolodüsplaasiahaigete kirurgilise ravi ja rehabilitatsiooni eestvedaja Ann Paal- radioloogilise teenistuse juhataja Tiina Lehola- lasteneuroloog Valentin Sander- humaanse neonataalse ideoloogia propageerija Adik Levin- rääkimata pediaater Kaja Leitost."<br /><br /><b>Ühel hetkel koostöö N. Liidu arstidega lõppes.</b><br /><br /> "Ühtede uste kinniminekul avanesid teised. Lääneriikidega võrreldes oli meie tehnoloogiline mahajäämus 30 aastat. Tekkis koostöövõrk Euroopa riikide arstidega. Alguses suhtlesime Soome- Rootsi ja Saksamaa kolleegidega- hiljem lisandusid Kanada- USA- Austraalia kontaktid.<br /> Eriti esimesed aastad olid fantastilised. Leidsime Soomest sõpru- kes olid valmis pühenduma Eesti laste aitamisele ja teevad seda tänase päevani. Majandusaruannete kohaselt saime ainuüksi 1990. aastal Soomest 3 miljoni marga eest heategevusabi. Abina saadud ühekordsetest süstaldest jätkus aastateks. Rahvusvaheline Punane Rist saatis meile ülikalleid valuvaigisteid koguses- millega oleksime olnud varustatud aastkümneid. Äri me nendega ei teinud- vaid jagasime ülejäägi tollase Apteekide Peavalitsuse kaudu teistele haiglatele.<br /> Pidime end ka järele koolitama. 1990. aastal Soome tööleminek ei kandnud tavaliselt raha teenimise- vaid teadmiste kogumise eesmärki. Minejad tulid alati tagasi ja viisid kõik uuendused ka 1990ndate alguses - küll intensiivravis- küll ortopeedias- kirurgias - ellu."<br /><br /><b>Olete öelnud- et tänaseks on 30-aastane arenguvahe tasa tehtud.</b><br /><br /> "Väikesekaaluliste enneaegsete elulemus meie haiglas on tõusnud viimaste aastate jooksul viis korda. Ei tohi unustada lasteerialade vahelist koostööd- eksisteerime meeskonnana. Suurim tänu on minu jaoks- kui intensiivraviosakonna õed tulevad mulle lastehaigla sünnipäevapeol ütlema: dr Martinson- meile meie töö meeldib ja meie küll palga pärast välismaale tööle ei lähe."<br /><br /><b>Palk ongi vist kõige valusam küsimus- võrreldes haigla algusajaga?</b><br /><br /> "25 aastat tagasi ei olnud Eesti ühiskonnas sellist ebavõrdsust. Elasime suhteliselt tagasihoidlikult- kõik olid ühtmoodi vaesed- tihti polnud isegi raha endale saapaid või nipet-näpet osta. Kui oligi keskkomitee eelistatud gruppe- siis elasid nad meist eemal ja ei puudutanud meid.<br /> 25 aastat tagasi küsisime ka vähem- mis me oma töö eest saame. Olime rahul- kui saime toitu osta. Pearõhk oli tööl. Entusiasm oli osa meie elust ja suurim tänu oli paranenud laps ja moraalne tunnustus. Praegune aeg on kõikidele kaupadele ja teenustele hinnasildi kleepinud ning need hinnad on kunstlikult laes. Loomulik- et arstid ja õed ütlevad: kui kõik nii kallis on- miks on siis MEIE- kelle panus ühiskonna jaoks on tegelikult hindamatu- töö materiaalselt alaväärtustatud?<br /> Kujundliku võrdluse tõi üks meie kirurgidest. Ta ütles: vaadake- oli minu juures operatsioonil väike poiss. Päev oli raske- operatsioon keeruline- tegime lapse aitamiseks kõik. Lõpuks sain lapse isa rõõmustada- et operatsioon läks hästi- kriis on möödas. Õhtul astusin rampväsinuna haiglauksest välja. Püüdsin oma vanale autole hääled sisse saada- mis kuidagi ei õnnestunud. Siinsamas kõrval sööstis kummi vihinal oma uue Mercedesega kohalt sama poisi isa."<br /><br /><b>Tuleb välja- et lastehaigla ajalugu on suuresti võitlus oma koha eest päikese all - olude kiuste. Milline aeg on haigla jaoks kõige raskem ja milline kõige kergem olnud?</b><br /><br /> "Nagu mainisin- oli NL ajal meie majanduslik mahajäämus 30 aastat- kõike saatis kommunistlik propaganda- mis aga ei mõjutanud ei ravitööd ega muud tegevust. Propaganda võis kõrvust mööda lasta ning tegeleda oma erialaga.<br /> Aga eriti viimasel ajal on olukord teine. Äri ja poliitika on sügavalt meditsiini tunginud- huvid on tihti ilmselged ja nõutukstegevad- ja haigla juhina on mul tulnud mõnikord pettuda rahade jagamises. Kusjuures küsimus ei pruugi olla niivõrd selles- et lapsi põhimõtteliselt toetada ei tahetaks - kuigi lastega seotud valimislubadused tihti lubadusteks jäävadki -- vaid et toetusi ei määra vajadus- vaid poliitikute põrandaalustes vestlustes mainitud koalitsioonikokkulepped.<br /> Nii jäime ilma rahadest Euroopa Regionaalarengu fondist ning mitmetest rahadest veel. Kuid näiteks Jüri Mõisa linnapeaks olemise ajal on lastehaigla saanud toetust isegi siis- kui rahataotlus on tulnud opositsioonilt. Ja sellepärast ei kaota ma lootust ega anna alla. Koostöö peab olema võimalik- kui asi puudutab lapsi."<br /><br /><b>Ehk sobib lõpuks mõned sünnipäevasoovid öelda. Iseendale.</b><br /><br /> "Soovin lugupidava koostöö jätkumist haigla meeskonna- raviasutuste ning haigekassade vahel- samuti linnavalitsuse vahel- seda poliitikast sõltumata. Soovin- et arstide ja õdede entusiasmist kantud tööd väärtustataks. Minu suurim soov on- et nüüdseks 12 aastat kestnud haigla renoveerimist toetaks lõpuks ka riik. On ju loomulik- et kui oleme teinud enda poolt kõik- ootame- et lõpuks tunnustab tehtud tööd ka valitsus."<br /><br /><br /> VALTER JAKOBSON<br /><a href="mailto:mu@mu.ee">mu@mu.ee</a><br /><br /><br />

<br /><small><b>Lastehaigla tähtsad aastad ja olulised asjad:</b><br /><br /> Tallinna Lastehaigla on Põhja-Eesti regiooni suurim lastehaigla- kus on esindatud kõik lasteerialad- v.a kardiokirurgia. Haigla on kujunenud ainsaks keskuseks Eestis- kus opereeritakse raskete kaasasündinud lülisamba kõverduste ja deformatsioonidega lapsi ja noorukeid.<br /><br /> * 1979. Lastehaigla avamine. Toob kaasa olemasolevate lasteerialade arenemapääsu ja uute tekke: lasteanestesioloogia-reanimatsiooniosakond- lastetraumatoloogia-ortopeedia osakond- lasteneuroloogia- laste kõrva-nina-kurguosakond- enneaegsete ja vastsündinute patoloogia osakond. Taasiseseisvumisaastatel lisandub veel kümme osakonda ja teenistust.<br /><br /> * 1990. Avatud uksed Läände. Esimesed koolitused ja heategevussidemed.<br /><br /> * 1993. Toetusfondi loomine.<br /><br /> * 2002. Esmatasandist kaotatakse lastearstid- lastehaiglal õnnestub pediaater-konsultantide ametikoha loomine Tallinnas.<br /><br /> * 2001 ja 2002. Sujuv haiglareform. Nõmme Haigla lasteosakonna ja Kesklinna Lastepolikliiniku ühendamine lastehaiglaga tagab haigla iseseisvaks jäämise.<br /><br /> * 1992-2004. 13 renoveerimisprojekti. Maja kuuest korrusest on renoveerimata üks.<br /><br /><i>Allikas: Tallinna Lastehaigla</i></small>

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

18. detsember 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

november 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.