ANDRE VETKA:

Viimastest arengutest Eesti ravimipoliitikas

<strong>Viimastest arengutest  Eesti ravimipoliitikas</strong>

Eelmise aasta lõpus võis Eesti meedias kohata sõnumeid- mis hoiatasid patsiente järjekordse ravimihindade tõusu eest. Sarnast retoorikat jätkas aasta hakul Meditsiiniuudiste veergudel ka Risto Kukk Eesti geneeriliste ravimite tootjate esindajana (“Eesti ravimipoliitika kisub kreeni”- MU 11.01.2005). Millised on aga viimased arengud Eesti ravimipoliitikas tegelikult olnud ja kas reageeringud neile on olnud adekvaatsed?

Ravimite piirhindades toimus tänavu 1. jaanuarist kaks olulist regulatsioonialast muudatust. Sotsiaalminister kehtestas määrusena piirhinna arvutamise metoodika ja vastavalt riigikogu otsusele arvutatakse piirhind senise odavuselt teise ja kolmanda ravimi maksumuse aritmeetilise keskmise asemel odavuselt teise ravimi järgi.

Piirhinnad kehtestas sotsiaalminister Eestis juba aastal 2003. Ravikindlustuse seadus andis ministrile õiguse kehtestada küll piirhinnad- kuid seadusesse oli seni lisamata jäänud volitusnorm piirhinna arvutamise metoodika kehtestamiseks - volitusnorm jõustus alles 1. jaanuarist 2005.

Ühtsete kriteeriumide kehtestamine õigusaktis oli aga kahtlemata positiivne muudatus kõigile. Kuigi enamjaolt sama metoodika alusel oli piirhindu arvutatud juba kaks aastat- arutati see põhjalikult läbi nii ravimitootjate kui teiste osapooltega.

Peamised ravimitootjate poolt esitatud ettepanekud käsitlesid piirhinnagruppide enamat diferentseerimist ja seda- et piirhinna all võiks olla kahe erineva tootja ravimid. Nimetatud ettepanekud aga tähendavad sisuliselt hetkel kehtivate piirhindade tõstmist.

Mida tähendaks see patsiendi seisukohast? Tõenäoliselt praegu piirhinnast kallimate ravimite puhul omaosalus patsiendi jaoks mingiks ajaks langeks. Liialt naiivne oleks aga loota- et ravimitootjad ei reageeriks kõrgenevatele (nii nagu ka langevatele) piirhindadele oma hinnakujundusega ning pisut pikemas perspektiivis oleks soodne efekt ka patsiendile vägagi kaheldav.

Piirhinna kui ravimipoliitilise meetme peaeesmärk on mitte motiveerida patsienti kasutama kalleid “brände” olukorras- kus turul on ka mitmeid teisi sama toimeainega ravimeid. Ravimitootjatele tekitatakse hinnakonkurents- mis resultaadina langetab ravimite hindasid.

Eesti Haigekassa analüüsi tulemusel- milles võrreldi üle 800 ravimi hindu- selgus- et 2002. aastaga võrreldes langes 2003. aastal rohkemal või vähemal määral 55 protsendi ravimite hind. Samas- kui võrrelda aastaid 2001 ja 2002- siis langes vaid kahe protsendi ravimite hind.

See näide illustreerib Eesti ravimipoliitika olulist eesmärki - langetada ravimite hindu ja motiveerida mõistlike hindadega ravimite kasutamist nendes ravimigruppides- kus see on võimalik. Seda kõike aga selleks- et:<br /> * leida ressurssi seni alaravitud haiguste ravimikasutuse tõusuks;<br /> * kompenseerida uusi innovatiivseid ravimeid- mis on efektiivsemad olemasolevatest ravimitest või pakuvad patsiendile muid olulisi lisaväärtusi.

Ravimitootjate ettepanek tõsta piirhindu tekitaks olukorra- kus hinnapoliitika soosiks geneeriliste ravimite kallinemist- mis ahendaks oluliselt võimalust laiendada olemasolevaid ravivõimalusi- rääkimata uute ja innovatiivsete ravimite lülitamisest soodusravimite nimekirja. Seda aga ei saa kindlasti nimetada tasakaalus ravimipoliitikaks.

Raviraha otstarbekat kasutamist toetab veel üks oluline muudatus eelmise aasta lõpust. Nimelt peab uus geneeriline ravim- millele taotletakse haigekassa kompensatsiooni- olema turul olevast originaalravimist vähemalt 30 protsenti odavam- või juhul- kui turul on juba lisaks ka geneerilised ravimid- odavam piirhinnast.

Sarnast hinnaregulatsiooni kasutavad ka mitmed teised Euroopa riigid. Turul juba eksisteerivatest ravimitest kallimate analoogide lisamine kompenseeritavate ravimite nimekirja pole millegagi põhjendatud. Pigem vastupidi - on täiesti mõistlik- et valiku ja konkurentsi suurenedes langevad ka hinnad. Lihtsalt vabast konkurentsist- mis hinnad alla viib- on aga ravimituru puhul kohatu rääkida- sest ravimi kirjutab välja arst- tarvitab patsient- aga suures osas maksab kinni hoopiski haigekassa.

Kui tootja tõstab näiteks 90%-ga soodustatava ravimi hinda 100-lt 200-le kroonile- siis patsiendi omaosalus tõuseb vaid 28-lt 38-le kroonile- samal ajal kui haigekassa kompenseeritav osa suureneb 90 krooni võrra. Seetõttu ei saa ravimiturul iial tekkida tavakonkurentsile omaseid tunnuseid.

Eelmise aasta lõpus leidis päevalehtedes enim kajastust riigikogu eelmise aasta otsus arvutada piirhind senise odavuselt teise ja kolmanda ravimi maksumuse aritmeetilise keskmise asemel odavuselt teise ravimi järgi (kahe ravimi korral odavama järgi). Antud otsuse kajastamine oli erakordne näide sellest- kuidas tegelikult suhteliselt väike piirhinna arvutamise muudatus on võimalik rahvale “edukalt” maha müüa.

Tulemused räägivad enda eest - detsembris 2004 kompenseeriti haigekassa poolt ravimeid 71 protsenti enam kui 2003. aasta detsembris- mil sarnast meediakajastust polnud. Tagantjärele võib öelda- et paanika tekitamine õnnestus- kuid mida sellest võitis patsient?

Kahjuks ei suuda avalikkus täna veel adekvaatselt hinnata- kas tegemist on normaalse ravimihindade ohjamisega- mis on tavaline kõikides arenenud riikides- või on tegemist kreeni kaldumisega- nagu vihjas oma kommentaaris Risto Kukk.

Meie naaberriigi Läti patsiente võib halva üllatusena tabada näiteks silt perearsti uksel teatisega- et soodusretsepte ei väljastata kuni kuu lõpuni. Leedu rakendab aga hetkel piirhinda- mille järgi kompenseeritakse patsiendile ravimi maksumusest vaid Euroopa madalaima hinna ulatuses (+5%) ja ülejäänud osa kuni reaalse apteegihinnani peab maksma patsient.

Nende ja paljude teiste näidete varal paistavad ravimite kättesaadavus Eestis ja elluviidavad hinna ohjamismeetmed hoopis teistsuguses valguses. See loomulikult ei tähenda seda- et meil pole- kuhu areneda.

Ravimipoliitika on üks vahenditest- et tagada patsiendile parim võimalik ravi - seejuures unustamata reaalset kasutada oleva ressursi ja erinevate probleemidega patsientide hulka. Ravimipoliitika kõige tulemuslikum rakendamine patsiendi huvides nõuab aga kõigi osapoolte head tahet- koostööd ja kompromisse.

<strong><br /> ANDRE VETKA<br /></strong>sotsiaalministeeriumi ravimipoliitika peaspetsialist

 

Vt ka Eesti Geneeriliste Ravimite Liidu kommunikatsioonijuhi Risto Kuke kommentaari <strong>“Eesti<br /> ravimipoliitika kisub kreeni”</strong> 2005. aasta 11. jaanuari Meditsiiniuudistes.

 

 

 

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

4. detsember 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

november 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.