Söömishäirete spetsialistid käisid Kanadas uute ravivõimalustega tutvumas

Tartu ülikooli kliinikumi
psühhiaatriakliiniku söömishäirete keskuse juhataja dr Anu Järv ja kliiniline
psühholoog Kirsti Akkermann osalesid 27.–30. aprillini Kanadas toimunud Academy
of Eating Disorders korraldatud konverentsil.

Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku söömishäirete keskuse juhataja dr Anu Järv ja kliiniline psühholoog Kirsti Akkermann osalesid 27.–30. aprillini Kanadas toimunud Academy of Eating Disorders korraldatud konverentsil. Alljärgnevas intervjuus räägivad nad rahvusvahelisel konverentsil käsitletust lähemalt.

Millise kaaluga on Academy of Eating Disorders korraldatav konverents rahvusvahelises mastaabis?

Anu Järv: See oli väga esinduslik üritus. Koos oli umbes 800 inimest. Konverents sai alguse 1980ndatel aastatel, toimub igal aastal ja reeglina Ameerikas. Nüüd on nad hakanud seda asja laiemalt vaatama, püütakse ka Euroopat haarata. Järgmisel aastal toimubki konverents esimest korda Euroopas – Barcelonas.
Meie osalesime sellel üritusel esmakordselt. Teistest Balti riikidest delegatsioone polnud. Programmis oli palju erinevaid loenguid ja töötube eri ravimeetoditest ja lähenemistest.

Mis teile kõige enam huvi pakkus?

Anu Järv: Mina võtsin osa töötoast, kus räägiti kehalistest probleemidest, mis tekivad söömishäirete tagajärjel, ning nende uurimismeetoditest. Sai osa võetud ka loengutest ja töötubadest, kus käsitleti patsiendi perekonda kaasavat raviprotsessi. Pereliikmetele räägitakse väga põhjalikult, mida söömishäire endast kujutab, ning antakse igakülgset infot haiguse olemuse kohta, ainevahetushäiretest ja tagajärgedest. See tundus mulle üsna huvitav.
Kuulasin ka loenguid motivatsiooni kohta. Motivatsioon on üldse üks põhilisemaid kriteeriume söömishäiretega tegelemisel, eriti ravi algstaadiumis.

Kas teie, Kirsti Akkermann, osalesite samades töötubades?

Kirsti Akkermann: Püüdsime põhimõtteliselt erinevatest töötubadest osa saada. Mina käisin paari- ja pereteraapia töötoas. Kuulasin ka kõikvõimalikke loenguid ja paneeldiskussioone, mis käsitlesid eri ravimeetodeid, -tulemusi ja uurimisvõimalusi. See oli üldse väga laia spektriga konverents, hõlmates söömishäiretega seonduvaid geneetilisi, bioloogilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid aspekte.

On siis Ameerikas söömishäired kuidagi eriti levinud, et niisugune suurejooneline konverents just seal toimub?

Anu Järv: Ei oska nii öelda. Eks söömishäired ole levinud igal pool maailmas, ühtmoodi nii Ameerikas, Euroopas kui teistes riikides. Ameerikas on neid asju rohkem uuritud küll. Rohkem on arendatud ka erinevaid ravimeetodeid. Teaduse pool on kindlasti enam arenenud.
Teada on, et söömishäirete sagedus kasvab aasta-aastalt. Ühine seisukoht on ka see, et spetsialiste on kõikides maades vähe. Ravivõimalused on üsna napid ja neid on vaja arendada. Ravi on ka kallis.

Miks ta kallis on?

Anu Järv: Ameerikas ei ole riiklikku ravikindlustust. Seal on ainult erakindlustus. Ravipäeva maksumus on küllaltki suur, kuna ravi on tasuline. Kuna ravi on pikaajaline, siis läheb ta inimesele kulukaks. Seal on väga palju erahaiglaid, kus söömishäiretega tegeldakse. Eks Ameerikas ole söömishäirete probleem tõsine, sealhulgas ka ülesöömise probleem.

Sain ma õigesti aru, et söömishäirete ravis on üldse küllaltki vähe võimalusi?

Anu Järv: Ravimeetodid on erinevad, aga see on niisugune eklektiline ravi. Kasutatakse erinevaid võtteid. Praegu on maailmas levinud seisukoht, et nii buliimia kui anoreksia ravis aitab väga hästi kognitiiv-käitumisteraapia. Sellel teemal oli konverentsil palju ettekandeid ja töötube.

Kas teie siin ka seda meetodit kasutate?

Anu Järv: Jõudumööda ikka püüame. See on meetod, mis hõlmab söömise reguleerimise käitumuslikku poolt, aga tegeleb ka mõtete, tunnete ja väärtushinnangutega.

Ütlesite, et ravi on pikk. Tõenäoliselt on see inimeseti erinev, aga kui pikk umbes?

Anu Järv: Kuna buliimiapatsiendid on rohkem motiveeritud ja tulevad parema meelega ravile, siis nendel kestab ravi 4–5 kuud kuni pool aastat. Anoreksia ravi on pikem – aasta, vahel isegi 4–5 aastat. Terapeudiga tuleb kohtuda regulaarselt. See on eduka ravi aluseks.

Miks buliimia diagnoosiga patsiendid on paremini motiveeritud?

Anu Järv: Inimesel on arusaam oma haigusest olemas, tunnetus, et tal on midagi viga. Kuigi juhtub sedagi, et nad häbenevad oma haigust ja hoiavad varju. Seetõttu jõuavad nad suhteliselt hilja ravile.
Anoreksia puhul on haigusest arusaamine puudulik. Ravile tulek on väga vaevaline. Tihti saab see alguse kas pereliikmetelt või lähedastelt inimestelt, kes näevad, et sellel inimesel on terviseprobleeme. Aga ta ise ei taju seda, kuigi väliselt võivad tunnused juba näha olla. Just seetõttu võib ravi pikaks venida.

Ja muidugi on palju lisaprobleeme – kaasuvaid hädasid: depressioon, ärevushäired, sõltuvushaigused ja muud isiksuseprobleemid. Niisugust kõrvalhaiguste esinemist tuleb üsna sageli ette. Kõige enam ehk depressiooni. Seepärast tuleb meil tegelda peale söömishäire ka muude tervisehädadega. Kui on ka sõltuvus, siis tuleb kõigepealt sellega tegeleda.

Kas teil meespatsiente ka esineb?

Anu Järv: Mõned üksikud on. Arvan, et neid on tegelikult rohkem, aga paljud ei teadvusta endale probleemi ja sellepärast ei pöördu.

Kirsti Akkermann: Meessportlaste hulgas on neid päris palju.

Kas see seondub tugeva ülepingega?

Kirsti Akkermann: Arvan, et rohkem keha väärtustamisega.

Siis on neid tõenäoliselt ka modellide seas.

Kirsti Akkermann: Ongi.

Anu Järv: Üks tütarlaps, modell, oli hiljaaegu minu juures ravil. Tema hinnangul oli neid selles seltskonnas päris palju.

Saan aru, et põhiliselt lähtuvad söömishäired ikkagi keha üleväärtustamisest. Ja kuna naised pööravad välimusele rohkem tähelepanu, siis on see valdavalt ka naiste haigus.

Anu Järv: Kui rääkida sellest, kuidas nii on kujunenud, siis naist on ju väärtustatud läbi aegade läbi välimuse ja keha rohkem kui meest. Meestel on läbi ajaloo muud omadused tähtsamad olnud.

Söömishäirete keskus on nüüd mõnda aega avatud olnud. Kas patsiente ikka jagub?

Anu Järv: Patsiente jätkub ja soovi ravile tulla on. Positiivne on see, mida need patsiendid ise ka on öelnud, et kui nad seal koos on, siis ei tunne nad ennast nii üksikuna ja saavad aru, et ka teistel on samasuguseid probleeme. Et nad pole üksi maailmas.

Kui kaua haiglaravi kestab?

Anu Järv: Olenevalt haiguse raskusest. Anoreksia ravi haiglas peaks olema pikem. Meil on 20-päevased raviplokid. Siin on teatud piirang. Aga võib-olla ei olegi õige väga pikalt korraga haiglas pidada, vaid, kui on vaja, siis hiljem tagasi ravile võtta. Lasta natukene aega kodus olla ja proovida omaste keskel elada. Reeglina ongi söömise reguleerimine pikaldane protsess, aga mõnele piisab ka 20 päevast.

Kas te ambulatoorsetele patsientidele ka eneseabigruppe teete?

Kirsti Akkermann: Praegu ei tee, aga plaan on avada päevakeskus. Seal saab loodetavasti ka eneseabigrupp olema.

Anu Järv: Väga oluline on raviprotsessi ikkagi ka perekond haarata. Muidu muutuvad arst, psühholoog ja õde justkui ainuvastutajateks. Suund on sellel, et ka pereliikmed töötavad kaasa, mitte ei ole pelgalt pealtvaatajad ja kontrollijad. Eelnev info jagamise protsess on küllaltki pikaldane, enne kui peret saab üldse kaasa haarata.

Kirsti Akkermann: Preventsioon on ka väga oluline. See pool meil praegu peaaegu puudub. Mõtlen toitumisalast õpetust koolides – see on ikka väga vähene. Tekivad valed arusaamised ja müüdid toitumisest. Kas või see, et pärast kella kuut ei tohi süüa või et rasvad teevad paksuks. Ameerikas pööratakse preventsioonile viimasel ajal üha rohkem tähelepanu. Ka endised patsiendid käivad koolides rääkimas.

Kas pereliikmed on nõus raviprotsessis üldjuhul tõrgeteta osalema?

Anu Järv: Oleneb inimestest: mõni on hea meelega nõus, mõni mitte. Tihti kipuvad ootused olema liiga suured. Siis on ka süüdistused raviva poole pihta kerged tulema. Oodatakse kiiret ja kohest paranemist.

Millisesse ikka teie patsiendid enamasti jäävad?

Anu Järv: Anoreksia esineb nooremas eas, võib alata juba 14–15-aastaselt ja kesta 18.–19. eluaastani. Buliimiat on rohkem vanemas eas, kuni 24-ni. Aga on olnud ka 40-aastaseid patsiente.

Kas põhjused on ka vanuseti erinevad?

Anu Järv: Eks ta ole üldse natukene keeruline. Söömishäired pole kunagi tingitud ühest põhjusest. Võib olla mitmete asjade kokkulangemine. Mehhanism, kuidas patsiendid toitu ja kehakaalu suhtuvad, on enamasti ühesugune: enese väärtustamine läbi kehakaalu ja välimuse. Selle vahega ainult, et 40-aastane on isiksuslikult rohkem välja kujunenud. Aga seda raskemini võib vanem patsient ravile alluda. Temaga on natuke keerulisem, aga mitte lootusetu olukord. Noorematega on ravi justkui perspektiivikam. Noor inimene alles areneb ja võtab ka ravi paremini vastu.

Kas seletaksite seda motiveerimise protsessi veidi rohkem lahti?

Kirsti Akkermann: Kui meie ja lähedased oleme valmis kohe tegutsema ja muutusi tekitama, siis on oluline mõista, et patsient võib pikalt viibida haiguse eitamise staadiumis. Oluline on töötada patsiendiga sel määral, et ta jõuaks n-ö kaalutlemise staadiumisse, et ta näeks, millist kahju see haigus talle tekitab, ning seeläbi tema sisemist motivatsiooni haigusega tegeleda suurendada. See võib kesta kuid. Väliselt ei näe mingeid muutusi, aga patsiendi sees on juba midagi liikuma hakanud. Järgmises staadiumis ta otsustab midagi ette võtta, anoreksia puhul tähendab see regulaarse söömise taastamist ja ärevust tekitavate mõtetega toimetulekut. Motiveeriv intervjuu on väga oluline osa raviprotsessis.

Kui inimene pikka aega peaaegu midagi ei söö, kas see siis talle endale tajutavalt organismile ei mõju: hakkab halb või kukub kokku? Kuidas on niisugust seisundit võimalik ignoreerida?

Anu Järv: Selle haiguse käigus toimuvad psüühilised ja somaatilised muutused, ka suhted teiste inimestega muutuvad. Muutub kehataju ja muutub ka mõttemaailm. Anoreksia puhul on see ilmsem kui buliimia puhul. Kehataju muutub selliselt, et inimene ei tunneta enda seisundit ohtlikuna. Näiteks anoreksia puhul, kui tal tekivad ka juba ohtlikud sümptomid, siis tema kehataju ütleb, et ta on ikka paks ja peab veel kaalus alla võtma. Sellepärast see haigus ongi ohtlik ja võib viia väga kurbade tagajärgedeni. Motiveerimine on väga oluline, et aidata inimesel aru saada, mis temaga tegelikult toimub. Tema tahaks seda seisu säilitada, aga meie tahame alustada raviprotsessi, et seda seisu muuta.

Kas niisuguses seisus inimene ei reageeri ka näiteks lähedaste vihjetele või märkustele?

Anu Järv: Kui keegi teeb mingi märkuse söögi või kehakaalu kohta, siis võib see väga kergesti konfliktini viia, sest ta ise ju ei tunnista, et tal on probleem. Ja siis jäetaksegi rahule. Mõeldakse, et ta on ju täiskasvanud inimene, küll ta ise aru saab. Aga ei saa. Sellepärast ongi oluline perekonnaga rääkida, neile haiguse olemust selgitada. Suhtumine, et küll ta ise aru saab, võib kurjalt kätte maksta. Peab ka oskama nii öelda, et mitte inimese tundeid riivata, aga et sõnum ikkagi pärale jõuaks. Ega see nii lihtne olegi.

Kuidas niisugused patsiendid teie juurde jõuavad?

Anu Järv: Erinevalt. Toovad vanemad, sugulased, tuttavad, vahel suunab perearst või mõni kolleeg. Ise pöörduvad enamasti buliimiaga patsiendid.

Saan aru, et niisugused patsiendid taotlevad kehakaalu langust, aga kui nad selle saavutanud on, siis ei tunne nad sellest mingit rõõmu.

Kirsti Akkermann: Patsientide kogemused on erinevad. Sageli pannakse mingisugune kaalupiir, näiteks 50kg, aga inimesed on ju kehaehituselt erinevad ja see kaalunumber ei pruugi proportsioonides väljenduda. Soovitud tulemit ei ole, rahulolu ka mitte. Ja nii jätkataksegi.

Anu Järv: Idee on ikkagi selles, et kui ma võtan kaalus alla, siis olen edukam, õnnelikum ja aktsepteeritum, saavutan rohkem. Kui ta selle kaaluni jõuab, siis tekivad aga hoopis suuremad probleemid, sest ettekujutus oli teistsugune. Rahulolu ei saabu. Tuleb väärtushinnangud ümber vaadata. Enese väärtustamine ainult läbi kehakaalu ei vii oodatud tulemuseni. Nii jõutaksegi tupikusse.

Millistele sümptomitele peaksid perearstid ja teised erialatohtrid tähelepanu pöörama, et söömishäirega patsient spetsialisti juurde suunata?

Anu Järv: Perearstidest residentidelt olen kuulnud, et neil ei ole ühtegi söömishäirega patsienti käinud. Ei taha seda mitte uskuda. Nad lihtsalt ei märka neid patsiente, sest paljudest ei saa väliselt aru – kenad noored inimesed. Buliimiaga patsiendid on ka normaalse kehakaaluga. Kui tullakse kõhukinnisuse, menstruatsioonihäirete, südamehäirete või ainevahetushäirete kaebusega, siis võiks asja uurida. Perearstid teevad ju üldanalüüse ja kui nad märkavad, et näiteks hemoglobiini sisaldus on langenud või on mingid veremuutused toimunud, siis võiks tähelepanu pöörata ka kehakaalule ja toitumisele.

Günekoloogide juurde jõuavad söömishäiretega patsiendid tihtilugu esimesena. Vahel ka hambaarsti juurde, sest hambad lagunevad toidu väljutamise tagajärjel. Nendel arstidel tasuks sümptomeid tähele panna, et patsiendid jõuaksid õigesse kohta. Et mitte ravida tagajärge, sümptomit, mis on tekkinud, vaid pöörata tähelepanu sellele, et toitumist on vaja reguleerida.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

VILJANDI HAIGLA otsib JUHATUSE LIIGET

Tammiste Personalibüroo OÜ

30. juuni 2018

LOOTE ULTRAHELISKRIINING OÜ otsib MEDITSIINIÕDE

Loote Ultraheliskriining OÜ

31. juuli 2018

Meditsiini­uudised

12. juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

mai 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.