Keila Taastusravikeskusesse jõuavad värsked insuldihaiged

Veebruaris kümnendat tegevusaastat tähistanud AS Keila Taastusravikeskus peab oma tugevuseks head meeskonda.

Veebruaris kümnendat tegevusaastat tähistanud AS Keila Taastusravikeskus peab oma tugevuseks head taastusravimeeskonda- kes tegeleb peamiselt värskete insuldihaigetega.

Viieteistkümne voodikohaga alustanud endisest neuroloogiaosakonnast on saanud 54 voodikohaga tugev taastusravikeskus. Ravil olevatest patsientidest on 80 protsenti insuldihaigeid ja ligi kolmveerand neist tuleb ravile otse kahest Põhja-Eesti suurhaiglast: regionaalhaiglast ja Lääne-Tallinna keskhaiglast.

“Taastusravi efektiivsus on ajaliselt limiteeritud-” nendib ASi Keila Taastusravikeskus nõukogu esimees Maarika Nurm. “Insuldi puhul on neuroloogiliseks taastamiseks kõige olulisem esimene poolaasta- sellepärast on tähtis pakkuda seda teenust kohe alguses.”

Keskus üürib ruume Põhja-Eesti regionaalhaiglalt (PER). Nurm märgib- et PERil ei ole praegu kavas rajada oma neurorehabilitatsiooni osakonda- sest Keilas on kogenud spetsialistid ja koostöö sujub. Aastas ravitakse siin ligi kaheksasadat haiget- haigekassa ostab teenuseid 6-5 miljoni krooni eest.

<strong>Taastusravi on meeskonnatöö<br /></strong>Taastusarst Katrin Pürg ütleb- et kõik insuldihaiged ei vaja statsionaarset taastusravi. Osa suudab kohe koju minna- osa vajab ambulatoorset taastusravi- mille võrk on Eestis praegu kehvake- ning osa patsiente tuleb paraku viia otse hooldushaiglasse. Kriteeriumiks pole inimese vanus- vaid üldine seisund - millised on kaasuvad haigused- kui valmis on patsient õppima. Taastusravi on suures plaanis õppeprotsess- mis kasutab ära aju plastilisust- et ajus uusi kontakte luua.

Pürg nimetab keskuses pakutavaid taastusraviteenuseid: individuaalne füsioteraapia ehk liikumisravi- tegevusteraapia- mitmed abistavad lisaprotseduurid nagu käsimassaaž või vesiravi- sooja- ja külmaravi. Patsientidega töötavad vastavalt vajadusele neuropsühholoog- ortosist (ortoosispetsialist)- logopeed ja teised spetsialistid.

Tänavu juunist saavad mõned patsiendid ka kunstiteraapiat. Haigla on palganud kolm kunstiõpetajat- kes juhendavad patsiente kaks korda nädalas. Doktor Natalja Zenevitš näitab patsientide joonistatud akvarelle ja postkaarte - neilt vaatab vastu helge värvigamma ja teemadevalik- mis juba iseenesest viitab paranemisprotsessile. “Kunstiteraapia soovijaid on rohkem kui me esialgu saame võimaldada-” tõdeb Zenevitš.

Pürg juhib tähelepanu- et keskuses on iga toiming suunatud sellele- et patsiendil taastuks iseseisvalt toimetuleku võime. Kes vähegi jaksab ise süüa- sellele ei tooda toitu mitte palatisse voodisse- vaid haige sõidutatakse ratastooliga sööklasse- et ei tekiks õpitud abitust.

Logopeed Jaana Koplimäe teeb ka Eestis vähelevinud neelamistreeningut. Keelemassaaž neelurefleksi esilekutsumiseks ja teised neelamist ergutavad võtted aitavad sonditoidul olevad patsiendid kiiremini tagasi loomuliku toitumise juurde.

Rohkem kui viisteist aastat tagasi ehitatud haiglahoone planeeringu miinuseid üritatakse pöörata plussideks. Näiteks on vähe kasutuses olnud tagatrepp praegu käibel kui koht- kus patsiendid saavad harjutada trepist üles-alla käimist. Selleks on trepile lisatud spetsiaalsed käetoed.

<strong>Taastumine on pidev õppimine<br /></strong>Keskuses töötab kaks tegevusterapeuti. Pürg nimetab tegevusteraapiat väga loominguliseks tööks- sest igale patsiendile tuleb leida õige lähenemisviis- et taasõpetada neile igapäevaelu tegevusi nagu riietumist- pesemist või söömist. Kui patsiendi funktsioonid on piiratud- on tähtis leida õiged abivahendid. Tegevusteraapia on võrreldav väikelapse õpetamisega ning õpetamise käigus rakendatakse motoorika harjutamiseks ka mänguasju.

Õhtuks ja nädalavahetuseks antakse patsientidele n-ö koduülesandeid: tuleb sõita teatud aeg velotrenažööril- harjutada rööbaspuude abiga kõndimist vms. Keskuses on ka eritrenažöör- mida saab elektriliselt tööle panna- kui haige ise veel ei suuda pedaale vändata või kui eesmärgiks on treenida teatud lihastegruppe.

Maarika Nurm ütleb- et insuldihaigete kaasaegse taastusraviga alustati kümme aastat tagasi Taani Randersi haigla projekti raames. Vene ajal meil sellist taastusravi ei toimunud- pigem vastupidi: sageli öeldi haigele- et peate hästi kaua lamama. Kasutati passiivseid võtteid- tehti massaaži- mitte ei hakatud võimalikult kiiresti kõnefunktsiooni või jäsemete funktsiooni taastama.

Nurm rõhutab- et kaasaegse neurorehabilitatsiooni eesmärgiks on taastada patsiendi iseseisva toimetuleku võime tema loomulikus elukeskkonnas. Selle kaudu paraneb elukvaliteet ja väheneb patsiendi lähedaste koormus abistamisel.

“Rehabilitatsioon on pidev protsess- mis pärast statsionaarset ravi peab jätkuma kogukonnas-” toonitab ta kestva õppimise olulisust ja leiab- et kogukond peaks saama pidevat sotsiaalset abi ja nõustamist- kuidas haiget aidata. Meie ühiskonnas ei ole selleks veel välja kujunenud terviklikku süsteemi.

Katrin Pürg täiendab- et nad on näinud patsiente- kes haiglaravilt lahkudes on olnud võrdlemisi iseseisvad- kuid kodus jäänud passiivseks ning uuesti ravile tulles on tunda funktsioonide taandarengut.

“Motivatsioon- inimese enda elutahe on ka ülimalt tähtis. Kui patsient ei ole motiveeritud- siis on meeskonna ülesanne motivatsiooni tõsta- eriti suur roll on psühholoogil-” ütleb Nurm. Uuringud on tema sõnul veenvalt kinnitanud- et taastusravi on võrreldes üldhaigla raviga oluliselt tulemuslikum- patsiendid muutuvad tunduvalt iseseisvamaks- kui taastusraviga tegeleb spetsiaalne meeskond.

<strong>Abivahendite toel iseseisvaks<br /></strong>Taastusravi tegevus on otstarbekas kooskõlastada patsiendi enda ja tema lähedastega- et neil oleksid adekvaatsed arusaamised- mis inimest ees ootab- millised funktsioonid millise aja jooksul võivad üldse taastuda.

Näiteks seljaajutrauma puhul saavad arstid teatud juhtudel (seljaaju täieliku läbilõike korral) kindlalt öelda- millised funktsioonid ei taastu kunagi. Kui patsient ei saa enam kunagi kõndida- tuleb see teadvustada ja hakata vastavalt käituma - muretseda sobiv ratastool ja teised abivahendid- korraldada ümber liikumine elukohas jms -- mitte oodata asjatult imet.

“Paranematute neuroloogiliste haiguste korral tuleb leppida eluaegse puudega- osa haiguste puhul võib puue pidevalt süveneda- kuid haiget tuleb ka siis aidata eluga kohaneda-” peab Nurm väga oluliseks- et ebaadekvaatsete ootuste hellitamise asemel keskendutaks iseseisvumise toetamisele- et mitte kaotada väärtuslikku aega. “Ka see on rehabilitatsioon- kui adapteerime haiget kasutama abivahendeid.”

Ta lisab- et maailmas on välja töötatud abivahendid peaaegu iga tegevusega toimetulemiseks- kas või kaardimänguks.

<br /><strong>AITA NURGA<br /></strong><a href="mailto:aita@mu.ee">aita@mu.ee</a>

 

 

<strong><u>Neurorehabilitatsiooni uued tendentsid:</u></strong>

* Rohkem kogukonnas tegutsevaid tegevus- ja füsioterapeute.<br /> * Rohkem praktiseerivate õdede kasutamist.<br /> * Perearst on hoolduse ja rehabilitatsiooni üldkorraldaja. Perearstid kui puuetega inimeste andmete hooldaja.<br /> * Suurem rõhk kogukonna teenustele.<br /> * Haiglateenuste- statsionaarse taastusravi (ressursside) vähendamine.<br /> * Suurem rõhk patsientide kutse-ümberõppele- tööhõivele ja kogukonnas elamisele.<br /> * Suurem rõhk patsiendi ja lähedaste harimisele ja iseendaga toimetulekule.

<em>Allikas: Maarika Nurm</em>

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

25. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.