Südamestimulaatorit kardab osa patsiente ja ka arste

Tõenäoliselt on igal perearstil juba mõni südamestimulaatoriga patsient. Osa arste – mitte ainult perearste, vaid isegi kardiolooge – kardab nendega tegeleda ning üritab patsiendi iga häire korral stimulaatori opereerinud arsti juurde saata.

Südamestimulaatoriga- tikutopsist väiksema masinaga südames- elab meil tuhandeid patsiente- kes vajavad nõustamist eelkõige oma perearstilt. Aga kui arst jääb hätta?

Tõenäoliselt on igal perearstil juba mõni südamestimulaatoriga patsient. Osa arste - mitte ainult perearste- vaid isegi kardiolooge - kardab nendega tegeleda ning üritab patsiendi iga häire korral stimulaatori opereerinud arsti juurde saata. Selliseid spetsialiste on Eestis aga vaid ühe käe sõrmede jagu.

Lumepallina suurenenud töömaht seab nende konsultatsiooniajale piirid ning teistel arstidel tuleb tahes või tahtmata teha endale selgeks peamised tõed elust koos südamestimulaatoriga.

<strong>Kaheksasada lõikust aastas<br /></strong>Põhja-Eesti regionaalhaigla kardiointensiivravi osakonna juhataja Jüri Voitk on üks neljast-viiest arstist Eestis- kes “monteerib” patsientidele targa masina. Kui patsiendi süda lööb liiga aeglaselt- annab stimulaator südame vatsakesele elektriimpulsi- mis kiirendab pulssi normaalse südamesageduseni. See võib päästa elu.

Koos kolleeg Hasso Uuetoaga tegi Voitk mullu 430 südamestimulaatori lõikust. Tartu ülikooli kliinikumis tehakse aastas ligi kolmsada samasugust operatsiooni.

1958. aastal Rootsist alguse saanud meetodiga alustati Tartus operatsioone 1977. aastal ning Tallinnas 1994. aastal. Kui algusaastail tehti Eestis vaid sada operatsiooni aastas- siis nüüd on töömaht kaheksakordistunud.

Samas on järelkontroll ja hooldus lihtsustunud. Ravimeetodi algaastail vajasid stimulaatorid patareivahetust iga paari kuu järel- praegu hoiab patarei masina töökorras vähemalt kümme-viisteist aastat. Siiski kontrollitakse patarei täituvust iga aasta-pooleteise järel.

Keskmine stimulaator maksab umbes 30 000 krooni. See seab operatsioonide arvu kasvule piirid. Voitk ütleb- et esmaste implantatsioonide arv miljoni inimese kohta on meil umbes 60-80 protsenti võrreldes Lääne-Euroopa riikidega - kaks korda vähem kui Belgias- samas veidi rohkem kui Suurbritannias.

Jüri Voitk on seda tüüpi arst- kes südames oleks valmis konsulteerima kas või kõiki stimulaatoriga patsiente. Aga igal tööpäeval on tal lisaks osakonnajuhataja tööle teha kaks-kolm lõikust ning ambulatoorse konsultatsiooni aega vaid viis tundi nädalas.

<strong>Konsultatsioonile koos uuringutulemustega<br /></strong>Osakonnas teavad kõik- et tööpäeva hommikuti kella kaheksast on juhataja telefoni juures valves- kui kellelgi on vaja erakorralist konsultatsiooni.

Veel üks näide: Voitk unistab sellest- et ta võiks koos brigaadiga korra kvartalis sõita piirkondadesse- kus on stimulaatorit vajavad patsiendid- eelkõige Ida-Virumaale. Tal on kahju nendest memmedest- kelle näiteks Narva perearst on saatnud bussiga pealinna konsultatsioonile- tegemata enne elementaarseidki uuringuid- isegi mitte EKGd. “Kolm meie arsti ei jõua teenindada kogu Põhja-Eestit. Patsienti vaadates ei näe me- mis tal sees on. Meie juurde konsultatsioonile peaks tulema koos uuringutulemustega.”

Voitk vabandab: ta ei taha visata kivi perearstide kapsaaeda- aga kahjuks on järjest olnud juhtumeid- mil perearst on jätnud oma osa tegemata.

“Asjad on pea peale pööratud. Unustatakse- et meie oleme viimane etapp. Ootame- et siia tulevad haiged- kellel on uuringud tehtud-” rõhutab Voitk. “Vaatame need üle ja otsustame- kas on vaja teha ainult meie majas tehtavat protseduuri või mitte.”

Ta toob näite ühes Soome haiglas saadud kogemusest: “Seal oli antud välja käskkiri- kes mille eest vastutab. Sealhulgas perearsti- osakonnaarsti ja protseduuri teostava arsti vastutus. Meil on see täielikult reglementeerimata.”

Voitk ütleb- et arstidele on tehtud ka täienduskursusi südamestimulaatori kohta. “Tahame ära hoida seda sündroomi- et kui südamestimulaatoriga haige läheb arsti juurde valutava näpuga- siis arst suunab patsiendi selle juurde- kes stimulaatori opereeris-” märgib Voitk. “Kõik mittesüdamehaigused kulgevad stimulaatoriga patsiendil samamoodi kui stimulaatorita inimesel.”

<strong>Stimulaatori ABC<br /></strong>Voitk ütleb- et südamestimulaatori töö peensuste teadmiseks tuleb läbi lugeda tuhat lehekülge erialast teksti ja seda teadmistekogumit läheb vaja tõesti vaid mõnel tippspetsialistil. Perearst ja patsient ise peaksid teadma kõige olulisemaid asju stimulaatori tööst.

Patsientidele selgitab ta vastuvõtul- et stimulaatoril on üks võime: võime võtta ära aeglane pulss. Stimulaator on reguleeritud tavaliselt sagedusele kuuskümmend lööki minutis. Kui inimene on puhkeasendis- tunneb masin selle ära ja pulss võib langeda baassagedusest 5-10 lööki minutis aeglasemaks. Kui aga südame oma rütm läheb kiiremaks- siis aparaat tajub seda ja lülitub välja. Seega ei saa liiga kiiret pulssi enamasti ajada stimulaatori süüks.

“Ütlen patsiendile: maailmas on üks inimene- kes on tõsiselt huvitatud teie tervisest - see olete teie ise. Samuti on ainult üks inimene- kes on alati kohal- kui teil on halb olla. Kuna te olete huvitatud persoon- tuleb õppida oma pulssi lugema-” selgitab Voitk.

Ta nendib- et teadmatusest võivad üksikutel patsientidel tekkida stimulaatoriga seotud patoloogilised hirmud. Kes kardab päevavalguslampe- kes põgeneb ummisjalu- kui näeb kedagi läheduses mobiiltelefoniga rääkimas. Stimulaatorite kasutusjuhendites võib olla vastukäivaid andmeid - see- mida varem peeti patsiendile ohtlikuks- ei pruugi uut tüüpi stimulaatorite puhul kehtida.

“Stimulaator on elukvaliteedi tõstmiseks- mitte et koju kapi taha elama jääda. Mõõdukalt võib kõike teha-” kõlab arsti sõnum.

<strong>Haigla on kõige ohtlikum koht<br /></strong>Naljaga pooleks võib aga öelda- et stimulaatoriga patsiendile on kõige ohtlikum koht haigla. Stimulaator ei taha otseselt läbi keha lastavat elektrivoolu ega magnetvälja- mis kaasnevad mõne haiglas tehtava protseduuriga. Ebasoovitavad on näiteks magnetresonantsuuring ja elektrivoolul põhinevad protseduurid. Lubatud on teha röntgenipilti ja ultraheliuuringut.

Tuleb meeles pidada- et televiisor- arvuti- kaupluse külmvitriin ja muud igapäevaelus kasutatavad aparaadid ei mõjuta stimulaatorit. Kaupluste vargaotsijad ja lennujaama metallidetektor võivad seda teha- kuid vaid ebaoluliselt ning ajal- mil inimene jääb nende lähedusse pikaks ajaks seisma. Vältida tuleks stimulaatori korduvat füüsilist traumeerimist- näiteks selliseid spordialasid nagu poks ja jäähoki.

Voitk ütleb- et koos kolleegidega tahab ta välja koolitada õdesid- kes tegeleksid stimulaatori kontrolliga- et vabastada arst sellest tööst. Ideaalis näeks ta igas maakonnas tööl spetsialisti- kes oskaks hinnata nii stimulaatori lõikuse vajalikkust kui anda pärast operatsiooni nõu- kuidas aparaadiga sõbraks saada.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

VILJANDI HAIGLA otsib JUHATUSE LIIGET

Tammiste Personalibüroo OÜ

30. juuni 2018

Meditsiini­uudised

12. juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

mai 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.