AIRE VARJO:

Hin­ge­hoid on üld­mõis­te

Hin­ge­hoid on üld­mõis­te
 
Hin­ge­hoid on üld­mõis­te, vä­ga lai mõis­te ja sel­le ära­se­le­ta­mi­ne on ää­re­tult kee­ru­li­ne ju­ba ai­nuük­si ter­mi­no­loo­gi­li­se prob­lee­mi tõt­tu. Hin­ge­hoid on usu­tea­du­se ala, sa­mas on tal eri­joo­ned ko­gu­dus­te pii­res ja ins­ti­tut­sioo­ni­de pii­res, kus vas­ta­vad töö­te­gi­jad ame­tis on.
 
Ees­tis on vas­ta­valt va­lit­su­se ja Ees­ti Ki­ri­ku­te Nõu­ko­gu ühis­hu­vi­de dek­la­rat­sioo­ni­le (2002) ju­ba loo­dud kap­la­naa­did sõ­ja­väe, vang­la­te ja po­lit­sei juur­de; plaa­nis on luua haig­la­te ja hoo­le­kan­dea­su­tus­te ning sa­da­ma ja len­nu­jaa­ma juur­de. Hin­ge­hoid­jaid haig­la­tes ja hool­du­sa­su­tus­tes töö­tab sel­le­gi­poo­lest üle Ees­ti.
 
Kind­las­ti on hin­ge­hoid üks krist­li­ku tee­ni­mi­se vor­me, mis laie­neb hoo­li­mi­seks ja hoo­lit­su­seks ini­me­se kui ter­vi­ku eest.
 
Piib­lis esi­ne­vad sõ­nad ne­feð (heeb­rea) ja psyche (kree­ka) on tõl­gi­tud ees­ti keel­de küll kui "hing", kuid sel­le tä­hen­dus­piir­kon­da tu­leb mõis­ta pal­ju ava­ra­malt kui liht­salt kit­sast osa ini­me­ses. Ini­me­ne ter­vi­ku­na on­gi hing, hing on ini­me­se ole­mus. Ini­me­ne on elav hing, mis teeb te­mast muust loo­du­sest kõr­ge­ma olen­di, ho­mo re­li­gio­sus'e, kes on loo­dud suh­tes­se Ju­ma­la­ga ja teis­te ini­mes­te­ga.
 
Kree­ka­keel­sest sõ­nast psyche on oma ter­mi­no­loo­gia väl­ja ku­jun­da­nud ka psüh­ho­loo­gia, psüh­hiaat­ria jt.
 
Hin­ge­hoid haig­las ehk klii­ni­li­ne hin­ge­hoid? Eel­ne­va põh­jal võib väi­ta, et hin­ge­hoiul on koh­ta kõik­jal, kus te­gel­dak­se ini­me­se­ga. Loen­da­ma­tu hulk te­raa­piaid ja jär­jest pee­nem spet­sia­li­see­ru­mi­ne on ter­vi­ta­tav, kuid sa­mas see kil­lus­tab. Ja kes olek­sid lõ­puks need, kes hil­jem ter­vi­ku ka ta­ga­si kok­ku pa­ne­vad? Kes te­ge­leb näi­teks süü­me­ga, süü­tun­de­ga?
 
Lii­ga tih­ti kuu­le­me öel­da­vat: "see po­le mi­nu ri­da" või "see ei kuu­lu mi­nu kom­pe­tent­si". Vaid samm eda­si: "po­le mi­nu asi!". Tä­na­päe­val, mil kõi­ke os­te­tak­se ja müüak­se, ring­leb ja mää­rab ra­ha ka me­dit­sii­nis jär­jest roh­kem. Ju­ba arut­le­tak­se tee­mal: ra­ha- või pat­sien­di­kesk­sus? Kui ini­me­ne ra­ha ta­ha ära kaob või ai­nult va­hen­diks muu­tub, on ra­ha as­tu­nud Ju­ma­la ko­ha­le. St­ress, dep­res­sioon, hoo­li­ma­tus, när­vi­li­sus, krii­sid...
 
Maail­ma Ter­vi­seor­ga­nis­ta­sioo­ni ter­vi­see­den­du­se idee mõis­tab ini­mest ja ter­vist laie­malt – ho­list­li­kus tä­hen­du­ses. Füü­si­li­se kõr­val rõ­hu­ta­tak­se just vaim­seid res­surs­se ja sot­siaal­set heao­lu; pel­galt hai­gu­se puu­du­mi­ne po­le veel ter­vis. Ees­märk on pat­sien­ti­de ja haig­la­per­so­na­li ter­vi­se eden­da­mi­ne ja sel­leks vas­ta­va kesk­kon­na loo­mi­ne. Mit­te ai­nult ta­ga­jär­ge­de­ga te­ge­le­mi­ne, vaid vas­ta­va­te hoia­ku­te ku­jun­da­mi­ne.
 
Ter­vi­see­den­du­se idee ai­nult toe­tab hin­ge­hoiu­tööd (ja vas­tu­pi­di), sest hin­ge­hoid lä­he­neb ini­me­se­le in­di­vi­duaal­selt ja rõ­hu­tab hin­ge­hoid­li­ku kesk­kon­na täht­sust, et ini­me­ne (pat­sient, pat­sien­di lä­he­da­ne, haig­la töö­ta­ja) saaks tun­da en­nast väär­tus­li­ku­na. Sa­mas konk­reet­sel krist­li­kul alus­põh­jal seis­tes pa­kub see ava­rat või­ma­lust arut­le­da ek­sis­tent­siaal­se­tel tee­ma­del.
 
Kas ja mil­leks on va­ja hin­ge­hoiu­koo­li­tust me­dit­sii­ni­töö­ta­ja­te­le? Ida-Tal­lin­na kesk­haig­la koo­li­tus­kes­ku­se pa­ku­tav hin­ge­hoiu­koo­li­tus näi­teks ei kät­ke ees­mär­ki te­ha kel­lest­ki pro­fes­sio­naal­ne hin­ge­hoid­ja. Kau­gel sel­lest! Pi­gem on see või­ma­lus sü­ve­ne­da en­das­se, püü­da mõis­ta en­nast, nä­ha en­das väär­tus­lik­ku ning ar­mas­tust ja hoo­li­mist väärt olen­dit...
 
Kõi­ge tähts­mad töö­va­hen­did ole­me ju meie ise! Kui me ise aga vä­si­me ja ei jak­sa, siis hak­kab mu­re­ne­ma ja mõ­ra­ne­ma ka kõik muu meie üm­ber – lä­hi­suh­ted, töö­suh­ted. Kui­das keh­tes­ta­da ja väär­tus­ta­da en­nast en­da ja teis­te va­he­le müü­re ehi­ta­ma­ta, il­ma ki­bes­tu­mi­se ja vi­ha­ta? Kust on ini­me­sed lä­bi aja­loo jõu­du am­mu­ta­nud? Kus on meie jõual­li­kad?
 
See kõik on mui­du­gi am­men­da­ma­tu tee­ma ja üks koo­li­tus­päev ei pre­ten­dee­ri te­ge­ma imet ega and­ma vas­tu­seid kõi­ki­de­le kü­si­mus­te­le. Siis­ki on see või­ma­lus kü­si­da, ot­si­da, ehk mõ­ni ee­lar­va­mus kum­mu­ta­da ning tun­da ka en­nast hoi­tu­na, pu­ha­ta töö­sa­gi­nast ja hin­ge tõm­ma­ta. See on või­ma­lus vaa­da­ta oma iga­päe­va­toi­me­tu­si kõr­ge­malt ja nä­ha neid uu­si ava­ru­si. Hin­ga­ta, sest hin­gel­da­des ei jak­sa kaua.
 
"Va­ban­da­ge, kes teie siis ik­ka­gi ole­te?"
 
"Hin­ge­hoid­ja."
 
Sel­li­ne dia­loog on pä­ris iga­päe­va­ne, järg­ne­vad reakt­sioo­nid aga hoo­pis eri­ne­vad:
 
"Mi­da!? Är­ge teh­ke nal­ja, ma kü­si­sin tõ­si­selt."
"Kas mi­nu­ga on siis lood nii hal­vad?"
"Vä­ga meel­div. Aga kui­das see käib!?"
"Sel­li­ne töö­koht – liht­salt ha­rul­da­ne!"
 
Hin­ge­hoid­ja ole­ma­so­lu haig­las ei pee­ta eri­ti ta­va­li­seks, suh­tu­mist on sei­nast sei­na, seal­hul­gas ka üks­kõik­sust või hoo­pis hir­mu vaim­se ma­ni­pu­lee­ri­mi­se ees.
 
Hin­ge­hoiu alu­seks on krist­lik ini­me­se­kä­sit­lus ja hin­ge­hoiu aja­lu­gu on ot­se­ses seo­ses teo­loo­gia, psüh­ho­loo­gia ja psüh­ho­te­raa­pia aren­gu­ga. Hin­ge­hoid­jal on li­saks teo­loo­gi­li­se­le kõrg­ha­ri­du­se­le ole­mas et­te­val­mis­tus tööks krii­sis ole­va­te ini­mes­te, ka su­ri­ja­te­ga. Hin­ge­hoid­ja ei ole psüh­ho­loog, kuid il­ma psüh­ho­loo­gia-alas­te tead­mis­te­ta ei saa ka te­ma lä­bi.
 
Tä­na­päe­va­se hin­ge­hoiu alu­seks on li­gi­me­se­kesk­se hin­ge­hoiu mu­del, mil­le läh­te­ko­had on klien­di­kesk­ses te­raa­pias. Ak­tuaal­sed ja are­ne­mas on nar­ra­tiiv­sed teoo­riad ehk ko­gu­dus­lik-kon­teks­tuaal­sed pa­ra­dig­mad hin­ge­hoiu­töös. Hin­ge­hoid­ja ei pea ole­ma or­di­nee­ri­tud vai­mu­lik, kuid te­ma ko­hu­seks on va­ja­du­sel ar­mu­laua, ris­ti­mi­se jt ki­rik­li­ke ta­li­tus­te kor­ral­da­mi­ne, pal­vus­te lä­bi­vii­mi­ne.
 
Olu­li­ne osa on in­di­vi­duaal­se­tel hin­ge­hoid­li­kel vest­lus­tel, mil­les ena­mas­ti ei jää puu­du­ta­ma­ta nn ek­sis­tent­siaal­sed kü­si­mu­sed elu mõt­test, sur­ma­hir­must, süü­tun­dest, Ju­ma­last… Hin­ge­hoid­ja püüab ai­da­ta ini­me­sel mit­te jää­da ta­ker­du­ma kü­si­mus­se "MIKS?", vaid lei­da teid ning või­ma­lu­si, KUI­DAS saab sel­lest olu­kor­rast eda­si. Hin­ge­hoiu­töö ei ole ot­se­ne ki­ri­ku mis­jo­ni­töö, kuid hin­ge­hoid­ja isik­lik usk ar­mas­ta­vas­se Ju­ma­las­se on­gi pal­ju­de­le rõõ­mu­sõ­nu­miks ja jul­gus­ta­jaks.
 
Sa­ge­li tun­ne­vad ela­ta­nud ja/või hai­ged ini­me­sed en­nast mõt­te­tu­te­na, kes ai­nult teis­te­le tü­liks on. Ise­gi kui hoo­li­vad lä­he­da­sed on ole­mas, ahis­tab ühis­kon­nas val­dav hoiak, mis väär­tus­tab kit­salt noo­rust, edu­kust ja mu­re­tust. Kan­na­tu­sed ja mu­red olek­sid na­gu pa­to­loo­gi­li­sed, surm kõi­ge lõ­pe­ta­ja ja la­hu­ta­ja.
 
Sa­mas ei saa haig­las­se sat­tu­nud kõr­ges eas ini­me­sed kui­da­gi möö­da mõt­test, et aeg hak­kab ot­sa saa­ma. Nii mõ­ni­gi pat­sient on ol­nud vä­ga tä­nu­lik, et on leid­nud hin­ge­hoid­jas ini­me­se, kel­le­ga saab rää­ki­da nen­del pal­ju­sid hir­mu­ta­va­tel ja koh­me­tuks te­ge­va­tel tee­ma­del. Olen koh­tu­nud ka ini­mes­te­ga, kes ter­vi­se tõt­tu on jää­nud aas­ta­teks ee­ma­le ki­ri­kust ning haig­las vii­bi­mi­se ajal on taas saa­nud üle pi­ka aja osa pal­vest, ar­mu­lauast, ko­ge­nud osa­dust. Nälg vai­mu­li­ku toi­du jä­re­le on suu­rem kui ta­va­li­selt ar­va­ta osa­tak­se.
 
Hin­ge­hoid­ja on ole­mas nii pat­sien­ti­de, nen­de lä­he­das­te kui ka haig­la per­so­na­li jaoks. Töö­puu­dust ei ole, pi­gem mu­re, et ei jõua kõi­ki­de abi­va­ja­ja­te­ni ega ja­gu ka ae­ga kõi­ki­de mõ­te­te el­lu­vii­mi­seks. Hin­ge­hoid­ja töö on ras­ke ja pal­ju en­dast an­dev, kuid ka ilus ja rõõm­sa­te het­ke­de­ga täi­de­tud: pal­vu­sed lau­lu­de­ga suu­re­ma­tel pü­ha­del ko­gu haig­la­le, väik­se­mas rin­gis koo­so­le­mi­sed pa­la­tis või puh­ke­toas, muu­si­ka kuu­la­mi­ne, joo­nis­ta­mi­ne te­ge­vus­ruu­mi­des...
 
Unus­ta­ma­tuid mo­men­te on ol­nud su­ri­ja­te­ga. Kui näen ini­me­se sil­mis tä­nu ja rõõ­mu, mis on tul­nud paa­ni­ka ja ahas­tu­se ase­me­le, siis po­le sõ­nu va­ja­gi.
 
Hin­ge­hoiu­töö on täis suurt vas­tu­tust Ju­ma­la ees. Se­da tööd õpi­tak­se te­gut­se­des, olu­kor­di la­hen­da­des ja pal­ve­ta­des. Suu­red teo­ree­ti­li­sed tead­mi­sed isee­ne­sest ei ai­ta, kui need po­le ra­ken­da­tud ar­mas­tu­se tee­nis­tus­se, mis an­nab jul­gu­se ol­la liht­salt ini­me­ne, kes hoo­lib.
 
Va­hel on kurb kuul­da pat­sien­dilt kü­si­must:  "Kuu­le, miks sa mi­nu­ga nii lah­kelt rää­gid?" või "Kas sul tões­ti on mi­nu jaoks ae­ga?". Ku­hu me ome­ti küll kii­rus­ta­me, kui ise­gi liht­sa het­ke­li­se tä­he­le­pa­nu eest ol­lak­se val­mis ülis­ta­ma tae­va­ni ja ni­me­ta­ma ing­liks?
 
Ar­van, et igas pat­sien­dis tu­leb nä­ha eel­kõi­ge väär­tus­lik­ku ini­mest, mit­te ai­nult ob­jek­ti või diag­noo­si. Ol­gu te­gu mis ta­hes hai­gu­se­ga – ehe­dast inim­li­ku lä­he­du­se kee­lest saab igaüks aru! Kõik me po­le hin­ge­hoid­jad, kuid hin­ge­hoid­lik lä­he­ne­mi­ne tei­se­le ini­me­se­le ja vas­tav hoiak on igaü­he­le va­ja­li­kud.
Ühel õh­tul en­ne ma­ga­ma­jää­mist üt­les mu kol­meaas­ta­ne tü­tar: "Em­me, kui sa hom­me töö­le lä­hed, siis hoo­lit­se nen­de va­na­de ini­mes­te eest!"
 
Ül­la­tu­des uu­ri­sin eda­si: "Kui­das ma se­da peak­sin te­ge­ma?"
 
Vas­tus tu­li rut­tu: "Mi­ne ja rõõ­mus­ta neid!"
 
Ar­van, et kõik võik­sid hom­mi­ku­ti töö­le min­na mõt­te­ga, et ke­da­gi rõõ­mus­ta­da. Liht­salt ja inim­li­kult.
 
 
AIRE VARJO
Ida-Tal­lin­na kesk­haig­la hin­ge­hoid­ja, teo­loog

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

SA IDA-VIRU KESKHAIGLA otsib kolme juhatuse liiget

Ida-Viru Keskhaigla

15. august 2018

Meditsiini­uudised

14. august 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuli 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.