Vererõhumõõtja käib ajaga sammu

Järjest rohkem patsiente kasutab arstide igapäevast töövahendit vererõhumõõtjat, aga õigete näitude saamiseks tuleb teada erinevate aparaatide võimalusi.

Järjest rohkem patsiente kasutab arstide igapäevast töövahendit vererõhumõõtjat- aga õigete näitude saamiseks tuleb teada erinevate aparaatide võimalusi. Kasutusel on lai valik erinevaid vererõhumõõtjaid- kuid mitte iga aparaat ei sobi igale patsiendile. Oma kogemusi jagab Põhja-Eesti regionaalhaigla kardioloogiakeskuse juhataja Margus Viigimaa.

<strong>Pidevalt uued mudelid<br /></strong>Vererõhumõõtjate teema kerkis üles ühes meie vestluses- kui Eesti kardiolooge külastas hiljuti ligi 150 Prantsuse kolleegi. Selgus- et prantslased tõid kingituseks mõned vererõhumõõtjate uusimad digitaalsed mudelid. Siis tuligi jutuks- et neid aparaate toodetakse väga erinevaid ja järjest rohkem on neid ka inimeste kodudes. Kõrge vererõhuga hädas olevad patsiendid tahavad oma näite ise pidevalt kontrollida.

Viigimaa ütleb- et kõige kindlam on osta vererõhuaparaat apteegist ja paluda apteekril eelnevalt jagada soovitusi erinevate mudelite vahel valimiseks. Samuti saab siis kohe esmast õpetust- kuidas mõõtjat õigesti kasutada.

Viimastel aastatel pakuvad vererõhumõõtjaid ka postimüügikataloogid. Viigimaa ei soovita sealt osta- ehkki see võib olla inimesele mugavam ja hindki soodsam. Ta nendib- et kataloogides müüakse nii kvaliteetseid kui väiksema töökindlusega mudeleid. Kui inimene pole asjatundja- ei oska ta õiget valikut teha. See tähendab aga- et kehvema kvaliteediga mõõteriista kasutades pole tulemused usaldusväärsed.

Oluline on seegi- et kataloogikauba puhul ei saa alati kindel olla garantiis või aparaadi edaspidises hoolduses. Et inimesed on erinevad ning iga vererõhumõõtja ei sobi igaühele ja et tegemist on isikliku tervisega seotud kaubaga- peaks seda saama enne proovida. “Ostmisel tuleks kindlasti vaadata- et kaubal oleks Euroopa standarditele vastav sertifikaat-” soovitab kardioloog neile- kes siiski otsustavad kataloogitellimuse kasuks.

<strong>Kuuldetoru-meetod hinnas<br /></strong>Kõik me teame- kuidas käib klassikaline vererõhu mõõtmine - õlavars tõmmatakse mansetiga kinni- mansett pumbatakse õhku täis ning lastakse seejärel õhust taas tühjaks. Samal ajal kuulatab arst kuuldetoruga arterile surudes nn Korotkovi toone ja jälgib manomeetri elavhõbedasammast. Nii saadakse vererõhu ülemine ja alumine näit.

See juba üle saja aasta kestnud meetod on endiselt au sees. Margus Viigimaa tunnistab- et ka tema kasutab elavhõbedamanomeetrit. “Kolleegid vahel naeravad- et olen sellele aparaadile truuks jäänud. Aga see on väga usaldusväärne.”

Ta lisab- et osa patsiente ei oska endal selle meetodiga vererõhku määrata. Esiteks ei pruugi toonide tugevnemist või katkemist õigel hetkel ära tabada. Teiseks ei võimalda see rahuoleku seisundit- mis on mõõtmise juures vajalik - inimene võib toonide kuulamisele kontsentreerudes olla pingeseisundis. Objektiivsema tulemuse saamiseks on soovitatav lasta selle aparaadiga rõhku mõõta näiteks pereliikmel.

Uue aparaadiga võiks esimese mõõtmise teha oma perearsti juures või apteegis. Siis saab õiged võtted kätte.

Iseendal klassikalisel meetodil vererõhu mõõtmine on probleemiks eriti vanemas eas- kui veresooned on lupjunud- kuulmine halvenenud vms.

Viigimaa märgib- et elavhõbedamanomeetrit tuleb lasta üks kord aastas taadelda. “Haiglates tehakse seda regulaarselt- kuid patsientide poolt väga episoodiliselt.” Taatlemine on vajalik- kuna aparaadi vedrud ja ülekandesüsteem väsivad ning neid tuleb reguleerida. Kontrollimata aparaat võib eksida keskmiselt 10-15 mõõtühikuga ja enamgi.

<strong>Digiaparaadid<br /></strong>Üha rohkem on kasutusele võetud digitaalsed vererõhumõõtjad. Neid on väga erinevaid mudeleid. Ühed kinnitatakse käsivarrele südame kõrgusele- teised aga randmele nagu kell.

Tähtis on teada- et ka randmemõõdik peab asuma südame kõrgusel - seda kasutades peaks käsi lebama laual vastaval kõrgusel. Kui laud pole sobiva kõrgusega- võib käe alla panna toe. Mõned mõõdikute tootjad on vererõhumõõtja karbi kujundanud selliseks- et see sobib kätt toetama. Karbi all on sel juhul libisemise vältimiseks kummist jalad.

Et lapse- naise ja musklites mehe käevarre jämedus on väga erinev- toodetakse ka erineva suurusega mansette. Viigimaa nendib- et tema kannab koos aparaadiga kaasas tavaliselt vähemalt kahes suuruses mansette.

Randmemõõdiku puhul tuleb arvestada- et kuna randme kohal on arteri läbimõõt väiksem- on ka vererõhk seal seetõttu madalam. Samuti mõjutab randmel mõõtmisel rohkem keskkonna temperatuur- mistõttu ei tohiks rõhku mõõta jahedas ruumis.

Randmemõõdiku kasuks räägib tema kompaktsus - selle saab pista käekotti või põuetaskusse ja kõikjale kaasa võtta.

<strong>Arvestada erinevustega<br /></strong>Vererõhku tuleb mõõta mõlemal käel ning jääda korduvate mõõtmiste juurde kõrgema rõhuga käel. Tavaliselt on selleks juhtiv käsi- paremakäelisel niisiis parem käsi. Põhjus on selles- et füüsilise töö tagajärjel on juhtival käel arterite erinevuse tõttu vererõhk kõrgem kui teisel käel.

Vahe jääb enamasti 5-10 ühiku piiresse. Mõnel patsiendil tuleb ette ka mitu korda suuremat eri poolte vererõhu vahet- isegi 60-70 ühikut. Kõige sagedasemateks põhjusteks on siin arterite lupjumine ja arenguanomaaliad. Neil haigetel tuleb korduvatel mõõtmistel (ravi efektiivsuse kontrolliks jne) kasutada kõrgema rõhuga kätt.

Viigimaa soovitab teha digitaalse mõõdikuga esimesed mõõtmised paralleelselt tavameetodiga - siis selgub- kas on erinevusi. Kui erinevus on näiteks kümme ühikut- tuleb sellega lihtsalt arvestada. See on umbes sama olukord- kui inimene teab- et tal käib kell kümme minutit ette- aga ta saab alati õige aja välja arvestada.

Südame rütmihäiretega hüpertoonikutel ei saa aga digitaalsete aparaatidega ostsillomeetrilisel meetodil vererõhku sageli üldse määrata.

Maailmas on veel mitmesuguse kasutusvõimalusega mõõdikuid. Viigimaa meenutab näiteks neid- mida ta nägi üle kümne aasta tagasi Jaapanis. Sealsetes tervisekeskustes võis pista käe sellisesse avausse- mis meenutab fotograafide pimekotti- vajutada nupule - ja aparaat ütles näidud.

<strong>Vajalik rahuolek<br /></strong>Vererõhu mõõtmise ajal peaks patsient olema rahuolekus (istunud 10-15 minutit- ilma segavate faktoriteta) - emotsioonid mõjutavad vererõhku. Briti hüpertensiooniühing soovitab arstil määrata patsiendi vererõhk nii visiidi alguses kui lõpus ning märkida kaardile viimane näit - visiidi lõpus on patsient tavaliselt rahulikum.

Maailma Terviseorganisatsiooni WHO üks programme propageerib vererõhu mõõtmist apteegis. Ka meil on apteeke- kus patsient saab lasta paari krooni eest vererõhku mõõta. Seda võimalust kasutatakse meelsasti- kui endal aparaati pole. Hea vererõhumõõtja randmelt määramiseks maksab 1500-2000 krooni- õlavarrelt määramiseks maksavad lihtsamad kvaliteetsed mudelid alla 1000 krooni.

Populaarseteks on osutunud ka kaubanduskeskuste tervisepäevad- kus saab lasta mõõta vererõhku ja määrata vere kolesteroolitaset.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

11. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.