Äärmuslikud söömishäired nõuavad haiglaravi

Buliimia ja anoreksia sagenemise ja nende ravi spetsiifilisuse tõttu avati eelmise aasta märtsis Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinikus söömishäirete ravi keskus.

Buliimia ja anoreksia sagenemise ja nende ravi spetsiifilisuse tõttu avati eelmise aasta märtsis Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinikus söömishäirete ravi keskus.

“Buliimia- ja anoreksiahaigete ravimine koos teiste patsientidega ei osutunud piisavalt tulemuslikuks-” põhjendas TÜK psühhiaatriakliiniku psühhiaater Anu Järv eraldi keskuse avamist. “Need haiged vajavad eriomast lähenemist ja jälgimist. Sageli kaasneb haigusega häbitunne- millest on koos omasugustega kergem üle saada.”

Psühhiaatriakliiniku renoveerimise ajal sisustati söömishäirete raviks kuue voodiga keskus- milles on ühe-- kahe- ja kolmekohaline palat. Olenevalt söömishäire raskusest kestab ravi kolmest nädalast kolme kuuni- vajadusel tuleb ravi korrata.

Ravi koosneb peamiselt tasakaalustatud toitumisest- psühholoogilisest abist ning patsiendi ja tema perekonna nõustamisest. Kui on kaasuvaid haigusi - näiteks põevad patsiendid tihti ka sügavat depressiooni -- tuleb kasutada lisaks tabletiravi.

“Sageli on neil haigetel raske kontrollida oma negatiivseid emotsioone- mis ongi üheks haigestumise põhjuseks-” selgitas Järv. “Haigus ei alga aga kunagi ühest kellegi poolt öeldud halvast sõnast- pinge kumuleerub pikema aja jooksul.”

Haigestumist soodustavateks asjaoludeks on perekondlikud probleemid- hormonaalsed muutused- pärilikkus ning viimasel ajal ka ühiskonna surve olla edukas- mida seostatakse muu hulgas üheselt saledusega.

<strong>Halvav hirm paksenemise ees<br /></strong>Haiguslik alasöömine ehk anoreksia ning ülesöömishood koos tahtliku toidu väljutamisega ehk buliimia saavad alguse sarnastel põhjustel: patsiendil on madal enesehinnang- mis seostub tema välimusega. Muutub inimese kehataju- ta tunnetab end paksemana kui ta tegelikult on- ja käitub vastavalt.

Anoreksia algab sageli teismeliseeas- kui seoses ealiste muutustega välimuses võib tekkida hirm paksuksminemise ees. Seda hirmu toidab ka meie ühiskonnas levinud saledusekultus. Noorel inimesel on raske otsustada- mis on vale ja mis õige.

Haigestumist esineb rohkem teatud elukutsete esindajate nagu modellide- balletiartistide ja sportlaste seas. Järve sõnul võib täheldada haigestumise sagenemist vanemas eas. Üks riskirühm on menopausiikka jõudnud naised- kelles tekitab eaga kaasnev ainevahetuse aeglustumine hirmu minna vormist välja. Nii teismeliseeas kui menopausi ajal mängivad haiguse tekkes rolli organismis toimuvad hormonaalsed muutused.

Ehkki haigus levib peamiselt naiste seas- on ohustatud ka mehed- kellel on tähtsal kohal keha eksponeerimine - modellid- sportlased- meelelahutustegelased - ja kelle enesehinnang on madal.

Haiguse vastupanustaadium paneb haiget tegema kõike seda- mis alandab kehakaalu: sööma vaid madalakalorilist toitu ning suurendama energia kulutamist kuni nõrkemiseni- tehes trenni kas või mitu korda päevas. Kogu käitumine on halvatud hirmust paksuksminemise ees ning seetõttu ei panda tähele organismi signaale- et midagi on valesti.

<strong>Arstiabist püütakse hoiduda<br /></strong>“Kui tavaliselt saavad inimesed aru oma haigestumisest ja pöörduvad arsti poole- siis anoreksikud eitavad seda ja püüavad arstiabist hoiduda-” tõi Järv esile ühe põhjuse- miks paljud haiged jõuavad arsti vaatevälja hilinemisega.

Juhul kui haigus on kestnud lühikest aega- kehakaalu langus on veel väike ning psüühilised probleemid pole tõsised- ei ole haiglaravi enamasti vaja. Psühholoogi konsultatsioonid aitavad inimesel mõista oma haiguse tõsidust. Oluline on- et tekiks psühholoogiline valmisolek oma elustiili muuta- toituda ja liikuda tasakaalustatult- ning et lähedased toetaksid paranemist.

Anoreksikud- kelle haigus hakkab välimusest välja paistma- võivad vältida väljas käimist ja suhtlemist- nende emotsioonid on piiratud.

Kahjuks jõuavad paljud välja kroonilisse staadiumi- mis tekib aasta kuni mõne aasta jooksul. Kriitiliste näitajate korral - kui kehamassi indeks on langenud alla 17-5- kehatemperatuur on ebapüsiv- vererõhk on liiga madal jms - on õigem alustada haiglaravi. Raskematel juhtudel tuleb patsienti algul kunstlikult toita- kuna ta ise on söömisest peaaegu loobunud.

Kaugele arenenud ja ravita jäänud haigus võib lõppeda näljasurmaga. Järve sõnul on maailma erialakirjanduse andmeil anoreksikute suremus psühhiaatriliste haigete seas kõige suurem- elu jätab 5-10 protsenti haigetest. Täielikult paraneb vaid 44 protsenti anoreksikutest.

<strong>Tähtis on leida motivatsioon<br /></strong>Buliimikutel on samuti raske kontrollida oma negatiivseid emotsioone. Neil võivad vahelduda dieedipidamise ja söömishoogude perioodid. Tavaliselt on nad normaalse kehakaaluga- ent nad ise ei arva seda.

Haigus võib alguse saada pidevast dieedipidamisest või lausa paastumisest- mis tekitab liigsöömishoo- õgimise. Pärast täissöömist on raske olla- inimene ei suuda seda taluda ja kutsub erinevaid vahendeid kasutades esile toidu väljutamise.

Et tegu on enamasti täiskasvanud patsientidega- kes mõistavad paremini oma haigust- pöörduvad nad sagedamini kui anoreksikud arsti poole abi saamiseks.

Järv ütles- et liiga vähe teatakse toidu tahtliku väljutamisega seotud riske: väljuv maohape kahjustab neelu- söögitoru ja magu- toiminguga kaasneb enamasti enesesüüdistamine- mis võib viia psüühiliste häireteni.

Kui patsiendil on rasked perekondlikud probleemid- on parem alustada paranemist haiglas. Ravi kestab neli-viis kuud. Paranemise protsent on kõrgem kui anoreksia korral- kuid siiski vaid 66 protsendi piires.

“Väga oluline on leida motivatsioon paranemiseks-” kinnitas Anu Järv oma kogemustele toetudes. “Erinevatele inimestele mõjuvad erinevad stiimulid. Arst peab koos patsiendi ja tema lähedastega läbi kaaluma- mis on haigele elus tähtis- mis mõjutavad tema õpinguid- tööd- suhteid- millisena kujutab ta oma elu ette aasta või viie aasta pärast.”

Samuti on arsti hinnangul väga oluline anda nii haigele kui tema perekonnale võimalikult palju infot haiguse olemuse ja paranemisvõimaluste kohta.

“Tähtis on mitte kedagi süüdistada-” lisas Järv. Oma praktikast teab ta- et söömishäireid võib põhjustada näiteks seksuaalne ahistamine- millest inimene julgeb võib-olla alles haiglas esmakordselt rääkida.

“Inimesel on tekkinud negatiivsed tunded ja ta kujutab endale ette- et kui ta suudab kontrollida oma kehakaalu- siis saavutab ta ka kontrolli oma elu üle-” kirjeldas Järv patsientide mõttekäiku. “Paranedes nad mõistavad- et olid muutunud haiguse vangiks.”

<strong>Parim ravi on õige toit<br /></strong>Söömishäirete puhul on parim ravi õige- tasakaalustatud toit. Järv ütles- et eraldi keskus võimaldab haiglas õpetada patsiente õigesti sööma. Osa toidukordi on ühised- alakaalulistele on ette nähtud ka lisaportsjonid. Kui patsient näeb enda ja teiste haigete paranemist- mõjub see innustavalt.

“Kindlasti on paranemine meeskonnatöö-” rõhutas Järv arstide- õdede ja patsientide koostöö olulisust.

Lisaks buliimiale ja anoreksiale on levinud veel üks söömishäire- pidev ülesöömine- mille tagajärjeks on suur ülekaal. Neid juhtumeid praegu haiglas ei ravita- kuid edaspidi on seegi võimalik.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

MEDICUM otsib PEREARSTI / ABIARSTI, PEREMEDITSIINI RESIDENTE, KODUÕDE

Medicum Tervishoiuteenused AS

07. juuni 2018

Meditsiini­uudised

15. mai 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

mai 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.