Andre Õun: Epilepsiahaigel on videotelemeetria palatis turvalisimad ja tähtsaimad hood tema elus

Elektroentsefalograafia–videojälgimise palat epilepsiahaigetele on Tartu närvikliinikus uus asi, esimesed uuringud tehti seal detsembris.

Elektroentsefalograafia (EEG)-videojälgimise (ka EEG-videotelemeetria) palat epilepsiahaigetele on Tartu närvikliinikus suhteliselt uus asi. Esimesed uuringud tehti seal läinud aasta detsembris.

“Vajadus niisuguse tehnika ja eraldi palati järele oli ammu-” sedastab TÜK närvikliiniku neuroloogia osakonna arst-õppejõud Andre Õun. “Praktiliselt kõigi põlvkondade arstid on sellest rääkinud- alates EEG algarendajast dotsent Matt Mägist. Lihtsalt ei ole olnud vastavaid ressursse- mis nüüd on kliinikumi poolt  õnneks leitud. Ma arvan- et meil on selle keerulise ja tugeva vastase - epilepsia - vastu nüüd väga tugev relv.” Milleks videotelemeetria uuringud vajalikud on ja kuidas neid läbi viiakse- sellest räägib uuringuarst Andre Õun täpsemalt alljärgnevas intervjuus.

 

<strong>Kas epilepsial on palju eri vorme?</strong>

"On küll. See on haigus- mis avaldub hoogudena. Epileptilised hood tulenevad sellest- et närvirakud hakkavad mingil hetkel valesti tööle.<br /> Aju saab küll kiiresti kontrolli tagasi- aga need hood segavad inimese elu väga olulisel määral. Kuni selleni välja- et ta jääb täiesti nelja seina vahele- ei julge toastki väljuda.<br /> Hoogude vahepealsel ajal on inimene täiesti normis või mingite väikeste haigustunnustega- mis ei pruugi üldsegi epilepsiale viidata. Näiteks võib esineda traumajärgset epilepsiat: ajukahjustuse tagajärjel ei ole mõistus enam nii terav- võivad esineda mäluhäired- halvatus- aga need tunnused ei aita epilepsia diagnoosimisele kaasa.<br /> Seepärast on arstil väga raske epilepsiat ja selle täpset vormi diagnoosida- kuna enamasti ta ju hoogusid endid ei näe. Aga hoogude tüübid on kõige tähtsamad nii diagnoosi- ravi kui prognoosi määramisel."

<strong>Kas siis ravimid ei aita?</strong>

"Enamasti aitavad. Julgelt võib öelda- et kahel kolmandikul patsientidest ravimid toimivad. Saame varem või hiljem selle haiguse suhteliselt hästi kontrolli alla. Aga kolmandikul kuni veerandil haigetest on see kontroll ebarahuldav või me ei saavuta seda üldse. Näiteks pahatihti on traumajärgse epilepsia korral aju struktuurne kahjustus nii oluline- et närvirakkude vale toimimine on tema tegevusse sedavõrd tugevasti juurdunud- et ravimitega me efekti ei saavuta."

<strong>Milliseid tabletiravile allumatuid vorme veel võib esineda?</strong>

"Peaaju oimusagara tipus on niisugune struktuur nagu hipokampus. Elu jooksul hakkab see osal inimestest kootuma- skleroseeruma. Miks- seda väga hästi ei teatagi.<br /> Närvirakkude asetus muutub- struktuur tiheneb. Närvirakkude erutuse ja pidurduse tasakaal häirub. Tekivad epileptilised erutuskolded kuni epileptiliste hoogudeni välja. Niisuguse tekkega hood on üsnagi raviresistentsed.<br /> Need hood pole mitte krampidega- vaid segadusseisundite ja mäluaukudega. Inimene ei kontrolli ennast- ta ei mäleta- mida sellel ajal tegi. Tavaliselt ta tegutseb automaatselt edasi. Niisugune seisund kestab lühiaegselt- mõned minutid. Hoog läheb küll üle- aga ühiskond ei aktsepteeri sellist inimest - hoog on ennustamatu ja inimene käitub veidralt.<br /> Tavaliselt on see oimusagara seesmises osas asuv kootunud ala ainult ühepoolne - kas vasakul või paremal pool. Kui oleme sellise ala avastanud- siis hakkamegi kahtlustama- et tegu võib olla temporaalsagara mesiaalse skleroosiga- temporaalsagara epilepsiaga.<br /> On teada- et tablettravile allub see halvasti- aga kirurgiliselt on võimalik oimusagara eesmine osa ära lõigata. Kolde kirurgiline eemaldamine annab väga hea efekti.<br /> Tavaliselt ägeneb see haigus teismeliseeas. Mida varem me haiguse avastame ja kirurgiliselt sekkume- seda parem on tulemus. Kuni 80 protsendil juhtudest on võimalik niisugusest hädast üldsegi vabaneda. Või piirdub asi ainult üksikute hooeelsete tunnetega. Epileptilisi segadushetki sisuliselt enam ei tekigi.<br /> Aga kõige eelduseks on õige diferentsiaaldiagnostika - et arstid tuleksid selle peale- millise epilepsiaga meil tegu on."

<strong>Kas need erisused on siis eriti raskesti diagnoositavad?</strong>

"Selle peale peab siiski tulema. Taoliste hootüüpide juures- komplekssete osaliste hoogude juures- hakkame kahtlustama oimusagara epilepsiat. Patsient suunatakse magnettomograafiasse- kus tuleb oimusagara seesmise osa kootumine paremini esile.<br /> Neuroloogil ei tohiks probleemi tekkida- et niisugust asja välja sõeluda. Aga elu on näidanud- et asi võib mingis etapis kuidagi kinni jääda: kas perearst ei suuna edasi või jääb neuroloogil mõni asi märkamata. Kui niisugune patsient suunatakse meile või Tallinna- siis ei tohiks enam probleemi tekkida.<br /> Järgmisena on meil oluline vaadata- mis tüüpi need hood on. Selles etapis ei taha me saada enam tavalist EEG-d- mida teeme hoogude vahepealsel perioodil. EEG-s ei pruugigi sel momendil mingeid patoloogilisi nähtusid ilmneda. Tahame näha- mis toimub hoo ajal: kust regioonist see aktiivsus algab ja mismoodi hoog ise välja näeb. Hoo väliste sümptomite põhjal saame ka öelda- millises ajupiirkonnas see hoog lähte on saanud."

<strong>Näiteks milliste tunnuste põhjal?</strong>

"Näiteks kummast ajupoolkerast hoog pihta hakkab. Tõmbluse vastaspoolelt ongi patoloogia alguse saanud. Tüüpiline on see- kui patsiendil tekib niisugune tühi pilk- orientatsioon kaob ära- hakkab tühjalt ringi vaatama- matsutab sinna juurde suud või teeb kätega midagi automaatselt. Vaatame siis- kuidas hoo aktiivsus edasi areneb. Palju on niisugust pisisümptomaatikat- mida treenimata silm ei märka. Meiegi peame vahel salvestuse mitu korda läbi vaatama- enne kui saame täpselt otsustada.<br /> Kui paneme EEG ja videopildi kokku- siis suudame öelda- kas see kliiniline pilt sobib just selle piirkonna hoogudega.<br /> Taolistel hästivalitud puhkudel on operatsiooni efektiivsus tõepoolest 80 protsenti. Kui patsiendil on niisuguseid segadusseisundiga hoogusid esinenud kuni kümme kuus- siis on see efekt ikkagi äärmiselt tuntav. Mõju tema elukvaliteedile ja õppimisvõimele on väga suur."

<strong>Kas niisugune haigus on valdavalt kaasa sündinud?</strong>

"Ei osatagi täpselt öelda- aga tõenäoliselt on eelsoodumus haiguse tekkeks kaasa sündinud. Aga mis protsessid niisuguse skleroseerumise käiku panevad- seda ei osata veel öelda. Tegelikult on see tundmatu geneesiga haigus. On teada- et ta progresseerub aja jooksul. Mida varem opereerida- seda vähem on need patoloogilised mehhanismid ajus kanda kinnitanud."

<strong>Kas teie haigla videotelemeetria palat on Eestis ainukene?</strong>

"Niisugusel kujul küll. Videotelemeetria uuringuid tehakse ka Tartu lastekliinikus. Aga seal tehakse lühemalt ja need ei ole niisugused klassikaliselt pikaaegsed- nagu me siin teeme. Meie võtame hoo provotseerimiseks ravimeid maha ja jälgime patsienti mitu päeva. Lastekliinikus ei ole ka spetsiaalset palatit.<br /> Täiskasvanutele läheb neid uuringuid ikkagi rohkem tarvis - kuna see haigus ägeneb enim just teismeliseeas ja kuna meil pole varasemalt neid patsiente ka eriti üles leitud. Sellepärast võttiski närvikliinik niisuguse suuna- et hakata videotelemeetria teenistust arendama. Siin palatis on spetsiaalne aparatuur pikaajaliseks video-EEG jälgimiseks- saab vaadata videopilti ja EEG-d sünkroonselt."

<strong>Kui palju Eestis epilepsiahaigeid võiks olla?</strong>

"8000 ringis. Neist on ravimresistentsed umbes kolmandik- ja umbes 10 protsenti selliseid- keda oleks tõenäoliselt vaja videotelemeetriaga uurida. Et vähemalt osata vastata- kas kirurgia teda aitab või mitte. Vähemasti tuleks anda hinnang.<br /> Tuleb arvestada ka sellega- et rasked epilepsiajuhud lähevad ühiskonnale väga kalliks maksma: nii oma ravimikoormuse tõttu- meditsiiniteenuste- ka erakorralise meditsiini teenuste hulga tõttu.<br /> Niisuguste patsientide elukvaliteet on sedavõrd häiritud- et nad ei suuda tööd teha- ka nende ümberkaudsete elukvaliteet ja ellu haakumine on halvenenud. Nii et pingutus tasub end vaieldamatult ära."

<strong>Kui kaua te ühte patsienti jälgite?</strong>

"Sõltub hoogude sagedusest ja näidustustest. Võivad esineda ka diagnostilised probleemid. Näiteks esinevad inimesel mingid hood- aga ei osata öelda- kas need on epileptilist laadi. Need võivad olla ka südametöö häiretest tingitud või psühhogeensed. Ja mõnikord väliselt väga sarnased epileptiliste hoogudega.<br /> Kui meil on diferentsiaaldiagnostilised probleemid- siis tavaliselt hoiame patsienti siin vähem aega. Niisuguse patsiendi puhul võib asi piirduda ühe-kahe päevaga. Oleneb ka sellest- kuivõrd neid hoogusid fikseerida saame. Meie eesmärk on ikkagi registreerida hoogusid.<br /> Kui meil on päevakorras epilepsia kirurgia- siis püüame uuringut teha viis päeva. Kui esinevad piisavalt sagedased hood- siis saame jälgimise ka varem ära lõpetada. Aga seda ei saa ette ennustada. Ajul on stabiilsemad ja ebastabiilsemad ajad. Me võime küll ravimid maha võtta- aga aju seisund võib olla sedavõrd stabiilne- et hoogusid ei teki. Nii et ühele haigele planeerime ikkagi viis päeva."

<strong>Saan aru- et videotelemeetria palatis peab patsienti pidevalt jälgima. Kes seda teeb?</strong>

"Meil on siin pidevalt uuringuõde. Tema vastutab selle eest- et patsient oleks kogu aeg kaadris. Kui kontaktid hakkavad EEG signaali halvemini edastama- siis ta peab neid korrigeerima.<br /> Kui tekib hoog- siis selle esmane testimine on samuti õe teha. Hoo esinemise ajal läheb õde patsiendi juurde ja vaatab- kuivõrd kontaktne ta on- räägib temaga- annab pilte vaadata ja hiljem siis küsib- kas ta ikka mäletab seda pilti. Suure hoo korral peab õde tagama ka patsiendi ohutuse.<br /> Ega suure hoo korral peagi kohe ravimit andma. Ajus tekib küll patoloogiline aktiivsus- aga ta saab selle suhteliselt kiiresti jälle kontrolli alla. Enamasti aju kontrollib seda hoogu ka spontaanselt. Õde peab lihtsalt jälgima- et patsient ennast ei vigastaks. Kui hoog venib ebaharilikult ja ohtlikult pikaks- siis annab õde ravimit ja teatab arstile.<br /> Nii et 24 tundi on valves eraldi õde- kes tegeleb ainult ühe patsiendiga. Osaliselt seetõttu ongi uuring väga kallis. Praegu on meil töö organiseeritud 12-tunniste valvetena. Kuna see on aga üsna pingeline- siis tulevikus- kui õdesid on rohkem koolitatud- tahame teha kaheksatunnised valved.<br /> See mahukas uuring vajab inimressurssi ja spetsiaalseid oskusi. See on suur meeskonnatöö: õde- neuroloog- neurofüsioloog- neurokirurg- psühholoog- insener- kindlasti kaasatakse ka piltuuringute spetsialistid.<br /> Probleem number üks on praegu õdede küsimus. Peame neid juurde koolitama."

<strong>Kui palju Eestis epilepsiaga tegelevaid neurolooge on?</strong>

"Eraldi niisugust eriala nagu epileptoloog Eestis ei ole. Neuroloogias on ju palju eri spetsialiseerumisi. Tartus nimetaksin täiskasvanute poole pealt ühe nime - dotsent Sulev Haldre- kes hakkab ka olema põhiline videotelemeetria ja neuroloogide vahelüli Tartus. Tallinnas on ka mõned tohtrid- kes tegelevad epilepsiaga. Meil on väga hea kontakt dr Ain Pajosega. Muidugi ka lasteneuroloogid- sest palju probleemseid haigeid kandub edasi lapseeast."

<strong>On teil juba pikk järjekord?</strong>

"Järjekord juba on - üheks kuuks on meil patsiendid planeeritud. Järjekorda saab panna ikkagi ainult neuroloogi kaudu- ja selle neuroloogi kaudu- kes tegeleb epilepsiaga. Peab olema formuleeritud väga selge näidustus- mis probleemi tahetakse lahendada. Igale patsiendile mõeldakse välja spetsiaalne lähenemismeetod- kuidas hoogusid provotseerida.<br /> Kui suunamise ahel hakkab korrektselt tööle- siis tuleb ka patsiente juurde."

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

9. oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

september 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.