VESTLUSRING: perearstid on ühiskonna tugeva surve all

Perearstide kohus on diagnoosida ja ravida, aga kas seda saab ja peab tegema iga hinnaga, küsisid vestlusringis Eesti ja Tallinna perearstide seltside esindajad.

Perearstide kohus on diagnoosida ja ravida- aga kas seda saab ja peab tegema iga hinnaga- küsisid vestlusringis Eesti ja Tallinna perearstide seltside esindajad. Vestlusringis osalesid Eesti Perearstide Seltsi esimees Madis Tiik- Tallinna Perearstide Seltsi esimees Anneli Kalle- Tallinna perearstid Diana Ingerainen- Virge Ottis- Kaja Arbeiter- Eret Jaanson ja Iris Koort ning pereõde Signe Treier.

<br /> Diana Ingerainen nentis- et perearstide suhtes kuuleb üsna tihti kriitikat- kuid tegelikult on meie arstid olemasolevates tingimustes väga hästi toime tulnud.

Seda näitas tema sõnul ka Maailma Terviseorganisatsiooni WHO raport Eesti tervishoiusüsteemi kohta- milles analüüsiti rahva tervise muutusi. Viimase kümne aasta jooksul on oodatav eluiga tõusnud ja laste suremus vähenenud.

<strong>Patsiendi vastutus<br /></strong>“Avalikkuses räägitakse ainult arsti tööst- aga ei räägita- et ka patsient peab vastutama oma tervise eest. Mitte nii- et patsient joob ja suitsetab- siis lööb jalaga arsti ukse lahti ja peab kohe saama kõik- mis soovib-” lisas Kaja Arbeiter. “Kui ma ütlen patsiendile- et peate kaalust alla võtma- ta ainult naerab. Kui inimene ei aita ennast ise- on arstil raske seda teha. Ammu on teada- et 90 protsenti inimese tervisest on tema enda kätes.”

Anneli Kalle ütles- et tuleks suurendada patsiendi omavastutust. Kui eriarsti juurde minnes maksab inimene 50 krooni visiiditasu- siis perearsti juurde saab ta minna tasuta. See teeb tema silmis perearsti töö vähem väärtuslikuks. Perearstid on korduvalt esinenud algatusega kehtestada nendegi puhul visiiditasu- kuid seda pole tehtud. Visiiditasu oleks vajalik ka lisaraha juurdesaamiseks- praegune pearaha 31 krooni patsiendi kohta kuus ei kata vajadust.

“Praegune kord paneb patsiendi mõtlema: perearst ei vääri seda- tema juures käimine ei maksa midagi-” ütles ka Ingerainen.

Madis Tiik lisas- et ta ei toonitaks seda aspekti- et raha on vähe. “Uue kulumudeliga oleme siiski saanud kulupõhise hinna- välja arvatud perearsti tööjõukulude ning osas piirkondadest ka ruumide ülalpidamiskulude puhul. Küsimus on eeskätt ikkagi patsiendi vastutuse tõstmises oma tervise eest hoolitsemisel.”

<strong>Ülevaade kuludest koju<br /></strong>Virge Ottise sõnul võrreldakse meie arstiabi sageli sellega- mis oli Vene ajal. “Need on kaks võrreldamatut asja. Me peame võrdlema sellega- mis toimub tervishoiu alal meie naaberriikides.”

Madis Tiik: “Paljudes riikides saadetakse inimesele arve koju. Küsimus pole selles- kui palju riik raviteenuse eest maksma peab- vaid et inimene ise teaks- palju miski maksab. Talle kompenseeritakse kulutused ravikindlustuse kaudu- aga tal peab olema neist ka ülevaade.”

Eesti Haigekassa saadab kord aastas inimesele koju teate haigushüvitiste kohta. Tiik tegi ettepaneku- et samamoodi võiks välja tuua muudki temaga seotud kulud- mida haigekassa on aasta jooksul tasunud. Ta lisas- et meie inimeste peamine argument on: ma maksan oma 13 protsenti palgast ravikindlustuseks! Iga töötaja maksab aga ka kahe mittetöötaja eest- oma vanemate ja laste eest. Solidaarsuskindlustus ongi ainuke võimalus katta arstiabiga tervet elanikkonda.

“Ühiskond peab mõistma- et pole mõtet nõuda arstide käest: tehke veel paremini- väiksema palga eest- kiiremini- veel pikemaid päevi-” sõnas Anneli Kalle. “Inimesed peaksid teadma- kuidas raviraha liigub. Kui olemasolevast rahast ei jätku- tuleb pöörduda seadusandja- mitte arstide poole. Olemasolevate vahendite raames on nii arstid- õed kui hooldajad oma ülesandeid väga hästi täitnud.”

“Nagu meedias on juttu olnud- ei saa korraga kolme asja: kvaliteeti- kiirust ja odavat hinda-” täiendas Tiik. “Kui tahetakse odavalt- siis ei saa kiiresti- kui tahetakse kiiresti- siis ei saa kvaliteetselt. Miks me peame tegema 10-12-tunniseid tööpäevi- et venida ühiskonna ootustele vastu?”

Tervis sõltub Kalle sõnul ka sellest- kuidas me teeme oma majanduspoliitikat- milliseid reklaame lubame või keelame- millise toiduvaliku võimaldame. “Arstkond peab diagnoosima ja ravima- muu ei sõltu ainult meist.”

Suur osa perearste on endised rajooniarstid - ja seda on nad kahjuks ka paljude teiste erialade kolleegide silmis siiamaani. Endine jaoskonnaarst sisulise raviga palju ei tegelenud- perearstide eriala omandamiseks kulub praegu aga sama palju aega kui mis tahes teise eriala arstil ning perearstil tuleb tegeleda patsientidega sünnist surmani.

<strong>Viga on tervishoiukorralduses<br /></strong>Perearstid peavad esimesel päeval vastu võtma ägeda ja kolme päeva jooksul kroonilise haige. Arst peab olema nagu tuletõrjuja või dispetšer- kes lahendab probleemi kaheteistkümne minutiga- mis jääb ühele patsiendile- lisas Arbeiter. “Süsteem on orienteeritud arstiabi kättesaadavusele- mitte kvaliteedile.”

Anneli Kalle: “Teeme antud tingimuste raames- mida suudame.”

“Viga on tervishoiukorralduses- kus ei soosita kvaliteeti-” nõustus ka Madis Tiik. “Haigekassa ajab taga arstiabi kättesaadavust- mille seljas on hea ratsutada. Seda on lihtne mõõta ja arstide suunas näpuga viibutada. Mitmed piirangud on eeskätt kättesaadavuse tagamiseks- mitte aga kvaliteedi soosimiseks. Euroopa riikidest on Eestis kättesaadavus vist kõige parem. Aga kvaliteedi tagamine on jäetud perearstide õlgadele- sellel puudub seadusandlik tugi. Mõned näited: kõikide perearstide finantseerimine käib ühe skeemi järgi- arvestamata nimistu eripärasid ja arsti tulemusi- uuringufond on paljudele tublidele arstidele piiranguks jne.”

Tiigi hinnangul algavad korralduslikud vead juba sellest- et sotsiaalministeerium hõlmab sisuliselt kolme ministeeriumi- millest tervishoiu osa on kõige tühisem. Minister saab pühendada tervishoiule palju vähem aega võrreldes sotsiaal- ning töövaldkonnaga- mis on rahaliselt ja poliitiliselt rohkem tähtsustatud.

Ministeeriumis on krooniline tervishoiutöötajate puudus- sest keegi ei taha sinna eriti tööle minna. Paarkümmend ministeeriumis tervishoiu alal töötavat inimest peavad esmalt oma maja sees tõestama- et nende valdkond on oluline- see tervikpilt peab jõudma abiministri ja ministrini- minister peab selle selgeks tegema riigikogu sotsiaalkomisjonile ja komisjon omakorda tervele riigikogule ja valitsusele. Tervishoiuosakonnast riigi tasandile jõudmiseks tuleb läbida seitse-kaheksa vahetasandit.

Tiik ütles- et ministeeriumi positsioone näitab kas või järgmine näide. Et arstkond vananeb- peaks selle aasta koolitustellimus Tartu ülikoolile tõusma 110-lt 140-le arstile- et aastaks 2015 oleks Eestis sama palju arste kui praegu. Ministeerium jäi kindlaks 130 juurde põhjendusega- et rohkem riigil raha ei ole. “Sotsiaalministeerium peaks minema rahandusministeeriumisse selgitama- miks neid lisakohti on vaja-” nägi Tiik lahendust. “Riigi tasandil on pidevalt see probleem- et alustatakse valest otsast.”

<strong>Algne kokkulepe moondub<br /></strong>Kui näiteks tervishoiusüsteemi puudutav seaduseelnõu saab sotsiaalministeeriumis valmis- läheb see kooskõlastusringile erinevatesse ministeeriumidesse.

“Tulemus on tihti risti vastupidine sellele- mida algselt arstide ekspertgrupis näha taheti. Vahelülid ei suuda viia määruse mõtet alt üles. Valdavalt on arstid need- kes pressivad- et seda või teist on vaja muuta-” jätkas Tiik. “Ministeeriumi tervishoiuosakonna töötaja peaks olema riigi parim spetsialist- kes tunneb hästi vastavalt eriarstiabi või hooldusravi jne. Tema peab selle teadmise edasi viima.”

“Sotsiaalministeerium asub kaitsma praegust kehva süsteemi- selle asemel et ehitada üles parem-” märkis Anneli Kalle.

Iris Koort pidas kõige hullemaks- kui hakatakse muutma toimivat süsteemi- nagu juhtus laste kohustusliku vaktsineerimise korraga.

Otsus tehti - ministeerium võttis vaktsineerimise korraldamise tervisekaitseinspektsioonilt endale -- aga vaktsiinid unustati õigeaegselt tellida. Tulemuseks on see- et katkes järjepidev vaktsineerimise süsteem- osal patsientidest ei saa jätkata mitmest süstist koosnevat vaktsineerimist sama vaktsiiniga- millega kuuri alustati.

<strong>Rahalised nõuded arstidele<br /></strong>Viimasel ajal on päevakorda kerkinud haigekassa esitatavad rahalised nõuded perearstide vastu. Kui arst on eksinud ravimihüvitise määramisel või haiguslehe väljakirjutamisel - põhjuseks võib seejuures olla ka patsiendi poolt valeandmete esitamine -- nõutakse haigele alusetult väljamakstud hüvitis tagasi mitte patsiendilt- vaid arstilt.

“Haigekassa kui avalik-õiguslik institutsioon on võtnud endale teatud õigusemõistja rolli-” hindas seda Madis Tiik. “Kui kahjukindlustuse huvi on teha võimalikult vähe väljamakseid- siis ravikindlustuse puhul ei saa võtta kahjukindlustaja rolli. Kui haigekassa esitab arstidele nõudeid väljamaksmiseks- tekib tõsine küsimus- kelle huvide eest haigekassa seisab.”

Tiik tõi näite. Haigekassa tegi 2004. aastal juhuvalikuga auditi- analüüsides Tartu ja Pärnu linna perearstide pikaaegseid- rohkem kui 30 päevaks antud haiguslehti. Emeriitprofessor Vello Saluperel paluti anda haiguslehtede väljaandmise põhjendatuse kohta oma arvamus. Põhiprobleemina tõi Salupere välja- et arstid täidavad ambulatoorseid kaarte pealiskaudselt ja lakooniliselt. Seetõttu ei ole iga kord võimalik objektiivselt hinnata- kas pikk haigusleht oli põhjendatud.

“Haigekassa luges sellest välja- et nüüd on olemas alus- millega võrrelda iga konkreetset juhtumit. Kui haigusloosse on näiteks märkimata jäänud haige töökoht või eksitud ühe päeva võrra väljaandmiskuupäevaga- tehakse järeldus: arst on eksinud dokumenteerimise korra vastu- seetõttu pole haiguslehe väljaandmine põhjendatud ja nõutakse arstilt lehe väljamaksmist.”

<strong>Hirm lepingust ilma jääda<br /></strong>Madis Tiigi jutust tuli välja ka asja teine külg: haigekassaga lepingu kaotamise hirmus ei andnud perearstid oma seltsis nendest juhtumitest teada- vaid maksid nõutud summad kinni. Ühe juhtumi puhul suutis arst haigekassale põhjendada- et meditsiiniliselt olid kõik töövõimetuslehe väljaandmise juhud põhjendatud.

“Mitte keegi teine peale raviarsti ei saagi seda hinnata hiljem ja paljalt dokumentide alusel. Haigekassa on võtnud aga positsiooni- et tema võib ja saab-” ütles Tiik- kes pidas seda tendentsi äärmiselt ohtlikuks.

Akadeemiline haiguslugu nõuab tema sõnul pikka traktaati- aga perearstil pole selleks aega. "Maailmas dokumenteerib valdav osa arste vaid seda- mis on tavapärasest erinev. Kui on normnäidud- siis seda kirja ei panda. Kui päevas on mitukümmend haiget- ei jõuagi kõike kirja panna.”

Vestlusringis osalejad tõdesid- et perearsti erinevus teistest eriarstidest seisnebki pikaajalises ja järjepidevas arst-patsient suhtes- kus väga palju nüansse jääb arsti mällu ning kaarti tehakse vaid märkmeid- mis aitaksid arstil tervikpilti kokku panna.

Iris Koort: “Haiglatele korraldatakse auditeid nii- et arstidele ei anta tagasisõna.”

Perearstide hinnangul on see ohtlik tendents- kui haigekassa ei ole tervishoiuteenuse osutajatele partner- vaid nagu riik riigis- kellel on piiramatu võim kõike ise otsustada jõupositsioonilt.

Anneli Kalle tõi veel ühe näite: “Kui ma väljastan haigele haiguslehe- aga patsient sai samal ajal ka haiglast haiguslehe- kuid ei esita seda perearstile- siis on see perearsti viga. Patsient on saanud kasu- alusetut tulu- aga see nõutakse välja perearstilt- kes pole süüdi.”

Kaja Arbeiter rääkis loo- kuidas Pirita perearstikeskuses anti välja haigusleht- mille alusel sai inimene 7000 krooni. Haiguslehte poleks tohtinud anda- kuna inimesele määrati vahepeal invaliidsuspension. Arst pidi need tuhanded välja maksma.

Eesti riigi haldussuutmatust näitavat ka juhtumid- kus inimene sureb- aga andmed selle kohta ei jõua õigel ajal riigiasutusteni ja ametnikud tegelevad veel nädalaid hiljem patsiendile invaliidsuse taotlemisega.

“Peame sellised rahanõude pretsedendid juba eos summutama. Tean kümneid perearste- kes on haigekassale nõutud summa kinni maksnud kartuses- et äkki ei saa muidu lepingut. Rõhutan: haigekassa saab arstilt lepingu ära võtta ainult siis- kui arst on mõistetud süüdi. Aga haigekassa oma terroriga on tekitanud hirmu-” rääkis Tiik.

Iris Koort: “Soome riigis on ennekuulmatu see- et arste pidevalt trahvitakse- et nende töö seatakse pidevalt kahtluse alla.”

Madis Tiik: “Kui arst eksib raviga- on teine jutt. Aga kui dokumendis on viga- peaks hüvitise kinni maksma inimene- kes raha alusetult sai. Arstile ei saa panna kohustust olla haigekassa ametnik.”

Iris Koort: “Samas on näiteks Tervishoiuamet olnud kõigi juhtumite lahendamisel väga korrektne. Kui arsti kohta tuleb ekspertiisikomisjoni kaebus- siis nad küsivad erialaseltsilt või perearstide seltsilt ekspertarvamust. See on väga õige suhtumine. Kirurg ei saa hinnata kopsuarsti ja vastupidi.”

<strong>Parandamiseks ministeerium<br /></strong>Madis Tiik ütles vestlusringi kokku võttes- et iga perearst teab Eesti riigi tervishoiu valukohti- aga nende parandamiseks on ministeerium - see pole ei perearstide ülesanne ega ka nende võimuses.

Perearstid tahavad oma patsiente ravida ja on ka oma patsiendi parimad “advokaadid” praeguses meditsiinisüsteemis- seistes sageli ainsana selle eest- et patsient saaks ilma raskete vintsutusteta erinevates raviasutustes õigeaegse diagnoosi ja ravi ning seistes patsiendi eest paremini kui haigekassa seda teha suudaks.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

18. detsember 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

november 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.