KAIDI VENDLA:

Quo vadis, Eesti apteek?

<strong>Quo vadis- Eesti apteek?</strong>

Eesti apteegisüsteem elab vaikset veeklaasielu. Aeg-ajalt ilmub meist mõni artikkel ajakirjanduse majandusrubriigis- kajastades ühe või teise ettevõtja turukasvu- laiahaardelisi ambitsioone või muud taolist. Mis toimub apteegis erialases plaanis- sellest palju kuulda pole.

Käesoleva aasta algul teavitati üldsust ettevõtluspiirangust- millega seoti uute apteegilubade andmine elanike arvuga teeninduspiirkonnas ehk teisisõnu peatati uute apteekide avamine enamikes linnades. Regulatsiooni on raevukalt nimetatud igasuguse loogika vastaseks ning vaba konkurentsi takistavaks.

Apteekrite poole pealt vaadates on olukord hoopis vastupidine. Igasuguse loogika vastane ja farmatseutilist arengut takistav on olnud senine süsteem- kus apteegiteenuse osutamine ja ravimiabi andmine laiemalt põhineb ainult apteegi omaniku soovil või soovimatusel seda teenust osutada. Euroopa ja ilmselt kogu maailma kontekstis on harukordne ja ennekuulmatu olukord- kus apteegiteenus ei kuulu tervishoiuteenuse koosseisu ning selle teenuse kättesaadavus ei ole riiklike regulatsioonidega tagatud.

Miks see nii on? Põhjuseid on mitu.

Apteegivõrgu stardiplatvorm 1990ndate aastate algul oli küllaltki hea. XIX saj lõpul ja XX sajandi algul otstarbekalt väljakujundatud apteegivõrku planeeriti ka sovjetiajal küllaltki arukalt. Apteekide taaserastamine toimus kahe aastaga ja suhteliselt valutult ning kõik jätkus vaikselt nagu varem.

Esimese hoobi andis 1996. aastal vastu võetud seadus- millega apteegi omanikeringi kutsuti kõik soovijad - ja peatselt oligi aeg muutusteks. Tänaseks on tööandja staatusesse jäänud üksikud erialaspetsialistid. Tegelikkuses ei ole apteegi omaniku staatus üldse oluline senikaua- kui on tagatud teenuse osutaja sõltumatus osutada oma teenust erialastest tõekspidamistest lähtudes.

Omanikeringi liberaliseerinud Suurbritannia- Hollandi ja Šveitsi apteegiteenuse tase on kõrge. Eestis on olukord kujunenud teistsuguseks. Apteegiomanike turuvõitluses on apteekide arv kümne aastaga rohkem kui kahekordistunud.

Massiline apteekide avamine linnades on tekitanud sügava tööjõukriisi kõikjal. Kaubanduskeskustes asuvate apteekide lahtiolekuajad sõltuvad kaubanduskeskuse omadest ning 7 päeva nädalas 12 tundi päevas avatud olla nõuab päris suurt hulka töötajaid. Tartu Ülikooli ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli võimalused uute spetsialistide ettevalmistamisel on piiratud.

Tööjõupuudus on seotud otseselt teenuse osutamisega maapiirkondades. Uut spetsialisti maale leida on äärmiselt keeruline. Iga uue apteegi avamine linnas seab ohtu mõne teise apteegi maal. Nii mõnigi apteeker on seisnud raske valiku ees - kas jätkata vaevalist ots-otsaga kokkutulemist kohapeal või võtta vastu rahulikum töövõtjastaatus linnas.

Kaadrinappuse kaasnähtuseks on apteekrite erialase pädevustaseme süvenev ebaühtlustumine. Ajastul- kus läiluseni räägitakse elukestvast õppest ja peetakse normiks pidevat erialast enesetäiendamist- on iga meie apteekri pädevus jäetud tema mittespetsialistist tööandja otsustada. Selleteemalistel vaidlustel nii sotsiaalministeeriumis kui riigikogu sotsiaalkomisjonis mõjub vapustusena seisukoht- et “iga inimese inimõigus on olla loll”- millega põhjendatakse vajadust täiendõppe säilitamiseks vabatahtlikkuse alusel.

Ka ebapädevad arstid- meditsiiniõed jt meditsiinitöötajad pidid olema tõeliseks probleemiks- aga liberaalse turumajandusega riigis ei saa kedagi sundida ennast parandama. Apteekrina võin ma selle pärast ainult kaasa tunda- kuid olukord peab muutuma. Apteegiteenus ja ka ülejäänud tervishoiuteenused peavad olema unifitseeritud teenused- mille osutamise tase peab olema ühtlustatud kogu maal. Apteegiteenuse osas on tasemenäitajaks täna pigem formaalne paberimajandus kui tegelik töö patsiendiga.

Lisaks on kaadri puudusel võimatu töölt eemal viibida. Senimaani on maailmas olnud vaid kaks lahendamata saladust: “kust tekib tolm ja kuhu kaob raha?”. Nüüd on lisandunud veel kolmas: “kuidas suudab Eesti apteegisüsteem toimida praeguses tööjõuolukorras?”. Vastus jääb ka sellele küsimusele saamata.

Apteegiteenuse tulevikku silmas pidades on kõige olulisemaks puuduseks ja mureks see- et meie apteegid ei osuta teenuseid- mis on arenenud riikides enesestmõistetavalt iga apteegikülastuse loomulik osa. Kui tervishoius tervikuna deklareeritakse avalikult- et Eesti tervishoiuteenus ei jää oma kvaliteedilt millegagi alla arenenud riikide omale- siis apteegiteenuse puhul oleme me arenenud Euroopast kaugel maas.

Jah- pealt vaadates polegi nagu viga. Fundamentaalne erinevus seisneb selles- et Eesti apteegiteenus ei ole integreeritud ülejäänud tervishoiusüsteemi. Meie apteekri ülesandeks on väljastada õige ja hinnalt sobivaim ravim. Ja kõik. Selline ravimikeskne lähenemine lõppes Euroopas juba 1960ndatel aastatel. Kliinilise farmaatsia arenguga on apteekri roll nii patsiendi tervistumisprotsessis kui ka haiguste ennetustöös võrreldamatult kasvanud.

Õige ravimi väljastamisega saab hakkama sobivalt seadistatud automaat. Selleks ei ole vaja apteekrit. Ravimite osas kõige pädevama spetsialistina on kaasaegse apteekri rolliks hinnata patsiendile ordineeritud ravimite omavahelist sobivust- võimalikke kaas- ja kõrvaltoimeid ning anda soovitusi nende manustamisaegade kohta.

Apteekri töö hõlbustamiseks on enamikes riikides kasutusel ravimiandmebaasid- mis hindavad patsiendile erinevate spetsialistide poolt väljakirjutatud ravimite omavahelist sobivust hing näitavad ära võimalikud probleemkohad. Kogu tegevusel on tugev farmakoökonoomiline aspekt. Sest headest- aga kasutamata või ebaõigelt manustatud ravimitest on vähe kasu- kui inimene ei tervistu.<br /> See lihtne tõde pole aga Eestis veel praktikasse jõudnud. Eesti inimese tervisepuslest on veel palju tükke puudu. Kahjuks ei kiirusta meie tervishoiujuhid nende tükkide paigaldamisega.

Ma ei tea- kuidas on teistes tervishoiusektorites- aga apteegiteenuse puhul on mittetegemise põhiliseks riiklikuks argumendiks see- et Eestis on turumajandus- mistõttu riik ei saa sekkuda apteekide tegevusse- et omanikeringiga on nii nagu on ning kõike oleks pidanud reguleerima juba 10 aastat tagasi ning nüüd ei ole enam midagi teha.

Kahetsusväärselt on probleem pigem soovimatuses. Senikaua kui meid ei nihutata realt “jaemüük- v.a mootorsõidukid ja mootorrattad; isiklike tarbeesemete ja kodumasinate parandus” tervishoiureale ning apteegiteenus ei ole haaratud ühtegi piirkondlikku- maakondlikku ega riiklikku tervishoiu arengukavva ning meil pole midagi pistmist tervishoiu kvaliteedi või patsiendi raviprotsessiga- on tegemist farmaatsia eriala ja apteegiteenuse kuritahtliku riikliku hävitamisega.

Ja kuigi tasased pidid pärima maa- tahaks loota- et olukord siiski muutub. Kuidas tagada apteegiteenuse osutaja sõltumatus ja usaldusväärsus erapooletu ravimiteabe jagajana- on juba hoopis raskem küsimus. Naabrid soomlased ja lätlased on meist selles osas palju ees. Mida aga toob meie tervishoiusüsteemile Eestis palavalt tervitatud siseturu teenuste direktiiv- seda näitab aeg.

<br /><strong>KAIDI VENDLA<br /></strong>Eesti Apteekrite Liidu peaproviisor

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

MEDICUM otsib PEREARSTI / ABIARSTI, PEREMEDITSIINI RESIDENTE, KODUÕDE

Medicum Tervishoiuteenused AS

07. juuni 2018

Meditsiini­uudised

15. mai 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

mai 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.