Depressiivsete ja suitsidaalsete noorukite aitamiseks napib ressurssi

Euroopa Liidus oleme me kõigi vanusegruppide osas suitsidaalsuselt esirinnas. Ka lastepsühhiaatrite ja kliiniliste lapsepsühholoogide arvult jääb Eesti tublisti alla keskmise.

Euroopa Liidu riikide seas oleme me kõigi vanusegruppide osas suitsidaalsuselt esirinnas. Ka lastepsühhiaatrite ja kliiniliste lapsepsühholoogide arvult jääb Eesti tublisti alla keskmise. Kuidas olukorda lahendada- millised on võimalused depressiivsete ja suitsidaalse käitumisega laste ja noorte raviks SA Tartu Ülikooli Kliinikumis - sellest alljärgnevalt juttu teemegi. Vestlusringis on TÜ kliinikumi psühhiaatriahaigla lasteosakonna juhataja Inna Lindre- kliiniline psühholoog Katrin Pruulmann- dots. Jüri Liivamägi ja lastepsühhiaater Anu Susi.

 

<strong>Depressiivseid ja suitsidaalse käitumisega noori pole Eestis viimasel ajal vist vähemaks jäänud?</strong>

<strong>Inna Lindre (IL):</strong> "Selliste probleemidega kooliealisi noori on meile selgi kevadel tulnud nii Tartu piirkonnast- Lõuna-Eestist kui Ida-Eestist. Kas on suunatud kohalikust haiglast meile ravile- on toodud kiirabiga sündmuskohalt või on vanemad toonud. Neid suunatakse meile ka Tartu lastehaiglast.<br /> Langustendentsi depressioonide ja suitsiidide osas tõepoolest ei ole- pigem vastupidi. Eriti kevadperioodil on mõni nädal mitu suitsiidijuhtumit. Meil on lastepsühhiaatria osakonnas noorukitele neli kohta- kümme kohta on lastele ning kaks sõltuvusprobleemidega lastele ja noorukitele. Kuna just noorukite seas esineb suitsidaalsuse ilminguid kõige rohkem- siis on abi andmine küllaltki keeruline.<br /> Keskmiselt vajaksid niisugused patsiendid 20 päeva statsionaarset ravi. Kui selle aja sees tulevad uued abivajajad peale- kuhu siis suunata need- kelle ravi on alles pooleli?"

<strong>Kas need neli noorukite kohta on siis stabiilselt täidetud?</strong>

<strong>Katrin Pruulmann (KP):</strong> "Enamasti küll. Sest lisaks suitsidaalsusele ja depressioonile on ka muid probleeme- mis teinekord väga kiiret lahendamist nõuavad."

<strong>Mida te siis teete- kui kõik kohad on täis- aga keegi vajaks veel hädasti abi?</strong>

<strong>IL:</strong> "Keegi tuleb eest välja saata- muud võimalust ei ole. Statsionaarne ravi jääb küll pooleli- aga ta on “esmaabi” saanud ja jätkab ravi ambulatoorselt."

<strong>Jüri Liivamägi (JL):</strong> "On võimalik suunata ka turvakodusse- kui peresituatsioon seda nõuab. Valdavalt ikka koju tagasi."

<strong>IL:</strong> "Siis tuleb paika panna ambulatoorse abi andmise kava. Kui ravi jääb poolikuks- võib aga tekkida korduva hospitaliseerimise oht. Selliseid juhuseid on olnud küll- et nooruk kirjutatakse haiglast liiga vara välja ja ta satub meile varsti tagasi."

<strong>KP:</strong> "Sõltub sellest- kas edaspidi pere toetab last või mitte- kas suudetakse järgida haiglas antud soovitusi või mitte. Sagedamini kipub nii olema- et toetavat peret ei ole. On olnud juhtumeid- et niisugused noo- red jõuavad juba samal õhtul meile tagasi - nad teavad- et kiirabiga saab kohe haiglasse."

<strong>Millest noorte probleemid valdavalt alguse saavad?</strong>

<strong>IL:</strong> "Riskitegurid võivad olla nii bioloogilised (geneetilised eelsoodumused) kui ka psühhiaatrilised (varase algusega psühhiaatrilised häired- arenguhäired ning ka vanemate psüühikahäired)- see muudab noore kergemini haavatavaks. Olulist rolli taoliste probleemide aktualiseerumisel võivad omada probleemsed peresuhted- suhted eakaaslastega ja ka raskused õppetöös- ajendiks võivad saada stressirohked elusündmused.<br /> Seega on lapse jaoks väga tähtsal kohal soojad ja toetavad lähisuhted perekonnas. Meie eesmärgiks on leida lapse ravi toetav võrgustik. Ennekõike on vajalik koostööleping lapsevanema või ametliku hooldajaga. Mõnikord tekib probleeme sellega- et nende arusaam lapse olukorrast on erinev meile nähtavast- mõnikord sellega- et lapsel polegi eriti kedagi- kellele toetuda."

<strong>KP:</strong> "See on väga aeganõudev protsess. Peresuhete taoliseks kujunemisel on omad põhjused ning need ei muutu kuigi kiiresti- kui nad on ikka aastaid sellisena kestnud."

<strong>IL:</strong> "Kui pereteraapia seisukohalt häirete tekkimist vaadata- siis selgub- et mingeid märke on olnud juba eelmistes põlvkondades. Just peresuhete suunamine ongi kõige keerulisem."

<strong>KP:</strong> "Me saame küll ravimit määrata- aga turvalist lähedust me asendada ikkagi ei saa- kui traditsiooniliselt on peres üksteist distantseeritult koheldud."

<strong>JL:</strong> "Asjal on ka materiaalne külg. Pere võib küll tahta tulla meie asutusse psühholoogi juurde- uuringutele või pereteraapiasse- aga kaugemalt tulijale osutub bussisõit liiga kalliks. Sageli on just need inimesed- kes vajaksid abi- materiaalselt vähekindlustatud."

<strong>KP:</strong> "On ka öeldud- et saame käia kord kuus- pärast palgapäeva. Sagedamini ei ole lihtsalt võimalik- kui elatakse Tartust kaugemal. Kui pere on suurem- siis on kogu perega teraapias käimine just transpordi tõttu löök nende eelarvele.<br /> Osa omavalitsusi on küll toetanud. Näiteks üks kuueliikmeline pere toodi valla mikrobussiga kohale. Aga need on väga harvad juhtumid. Sageli ei ole peredel vallavalitsusega üldse niisugust kontakti- et nad tahaksid ja julgeksid minna abi küsima. Mõeldakse nii: kui ütlen- et on vaja psühhiaatriahaiglas käia- kuidas siis teised inimesed sellele vaatavad?"

<strong>Anu Susi (AS):</strong> "Tegelikult on meil ka endal ressurssi nii vähe- et ei saagi kutsuda vastuvõtule kõiki ja nii tihti kui tegelikult tahaksime."

<strong>KP:</strong> "Kutsume siia kliinikusse psühhoteraapiasse need- kes on kriitilisema psühhiaatrilise diagnoosiga noored - kui näeme- et ravi ei ole lihtsalt teisiti mõeldav. Kui näeme- et inimestel materiaalne olukord võimaldab- siis soovitame ka tasulisi teenuseid pakkuvaid kohti. Oleme sunnitud selliseid valikuid tegema."

<strong>IL:</strong> "Paljud vanemad vajaksid ise sotsiaalset ja psühholoogilist abi ja toetust. Teatud grupp probleemsetest juhtumitest on sellised- kus mõlemad pooled - nii laps kui vanemad - vajaksid sotsiaalset toetust ja psühholoogilist nõustamist. Toetava võrgustiku tekitamine noore inimese adekvaatseks kasvuks ja arenguks on ikka üsna aega ja kõigi osapoolte head tahet nõudev protsess. Mõningate omavalitsuste ja koolidega on tekkinud hea koostöö- samas peame koostöös arvestama psühhiaatriaseadusest ja isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid piiranguid."

<strong>KP:</strong> "Mõnikord on ka nii- et noor ise näeb ja tunneb- et ta vajaks abi ja tahaks- et vanemad abi otsiksid. Vanemad aga leiavad- et ei ole vaja midagi teha. Sellist noort on raske aidata. Ka noortel endil võib olla illusoorne ettekujutus- et probleemid lähevad iseenesest mööda (näiteks et vanemad jätavad joomise- ehk saavad ka töökoha jne). Aga see ei pruugi tegelikult reaalne olla.<br /> Võib ka juhtuda- et kohalik sotsiaaltöötaja on ühes valdkonnas väga aktiivne - aitab ja toetab -- aga tal on mingid oma kindlad hoiakud ja jäigad seisukohad selle kohta- mis väärib aitamist ja toetamist- mis aga mitte. Abisaaja on siis segaduses- kuid ei taha ka oma külas tüli tõsta- kuigi on kuulnud- et võimalusi oleks veel."

<strong>Ennastvigastav käitumine on noorte seas vist ka üsna levinud. Miks seda tehakse?</strong>

<strong>KP:</strong> "Enesevigastamine on muutunud väga levinuks toimetuleku vahendiks. Sageli- kui lapsel on maailmanägemine natuke piiratud- siis ta ei mõtlegi teiste vahendite peale."

<strong>AS:</strong> "Põhjused on erinevad. Kui lapse enda arvates on tema olukord niivõrd õudne- et keegi temast välja ei tee- siis see on üks võimalus tähelepanu saada. Teinekord on endale füüsiliselt haiget tehes hingevalu selle võrra väiksem. Või ei näe ta enam üldse mingit väljapääsu ja tahab ka tegelikult ennast ära tappa."

<strong>JL:</strong> "Pikaaegse depressiooniga enesetapumõtted süvenevad ja lõpuks muud väljapääsu ei nähtagi."

<strong>KP:</strong> "Imiteerimine on ka noortele väga oluline. Kui perekonnas või sõpruskonnas on keegi ennast ära tapnud või seda katsetanud- siis võib tunduda- et see ongi just nagu normaalne toimetulekuvahend- ainuvõimalik tee probleemidega toime tulla. Neid- kes ütlevad- et tegid seda sellepärast- et tõesti tahtsidki ära surra- ei ole eriti palju."

<strong>AS:</strong> "Vahel ka kontrollitakse- kas ma üldse kellegi jaoks tähtis olen: et kui ma niimoodi teen- kuidas siis teised reageerivad."

<strong>KP:</strong> "Ju on siis märgatud- et niisugune mall on kellegi puhul toiminud - kui oli inimene- keda üldse tähele ei pandud- siis pärast enesetapukatset muutusid järsku kõik tema suhtes väga hoolitsevaks ja tähelepanelikuks. Nii püütakse kuidagimoodi teistele teadvustada- et ma olen olemas ja ma ei tunne ennast siin maailmas hästi."

<strong>Kas suitsiide ja suitsiidkatseid on palju?</strong>

<strong>AS:</strong> "Eesti mastaabis ikkagi üsna palju. Kui on väike laps- siis need juhtumid kajavad tavaliselt ka ajakirjandusest vastu."

<strong>KP:</strong> "Meie statistika on veel algeline- kirja lähevad need juhtumid- mis jõuavad politseisse- haiglatesse ja mõnel juhul ka haiguslugudesse. Samas- kui patsient ütleb vastuvõtul või haiglas viibides- et tegelikult ma olen niisugust asja mitu korda proovinud- siis pole tegelikult mingit kohustust sellest kuhugi teatada ega aru anda. Ka tavainimene ei lähe ju kuskile teatama- et ma täna õhtul võtsin kodus mingeid tablette- aga siis mõtlesin- et elaks edasi ja oksendasin nad välja. Paljud üritajad ei jõua kunagi meie juurde.<br /> Küll püütakse laiemat haaret saavutada uuringutega- et saada mingitki pilti- missugune on jäämäe alumine osa. (Maailmapraktikas tehakse vahet: sooritatud suitsiidid- avalikuks tulnud katsed ning avalikuks mitte tulnud katsed. Samas need viimased on oluliseks riskiteguriks edaspidise taolise käitumise suhtes.) Näiteks küsitleti 30 000 Euroopa noort: kas teil on olnud enesetapumõtteid- kas te olete neid teoks püüdnud teha- kuidas olete seda teinud ja mitu korda proovinud?"

<strong>Kummad on suitsidaalsemad: kas poisid või tüdrukud?</strong>

<strong>JL:</strong> "Suitsiidikatseid teevad neiud sagedamini kui poisid- aga surmaga lõppenud katsete statistikas on meessugu esikohal. Lapsed ja noorukid ei adu ka selgelt- mis asi see surm on. Oleks justkui nii- et jääd korra magama ja pärast- kui üles ärkad- on kõik hoopis ilusam."

<strong>KP:</strong> "Nad ei taju ka vahendite ohtlikkuse astet. Võidakse kasutada väga ohtlikke vahendeid ka lihtsalt demonstratsiooniks- et oma vaprust näidata."

<strong>AS:</strong> "Kui võtta viis tabletti korraga sisse- siis tõenäoliselt midagi eriti halba ei juhtu- oleneb muidugi ravimist. Lapsed armastavad ju ka seebikaid vaadata. Imiteeritakse siis filmidest neid  stseene- kus keegi ennast ära tappa püüdis."

<strong>KP:</strong> "Üledooside korral on maailmas esikohal rahustid ja antidepressandid- teisel kohal paratsetamool ja kolmandal kohal igasugused muud kodus kättesaadavad retseptiravimid. Kui inimene hakkab suitsiidi tegema- siis enamasti haarab ta kõige käepärasema vahendi järele- mitte ei planeeri pikalt."

<strong>IL:</strong> "Sellepärast me rõhutamegi vanematele- et laps alla 18 eluaasta on alaealine- lapsevanema vastutusel ja tema peab ka lapse (igasuguse) rohu võtmist kontrollima. Mitte nii- et kodus antakse ravimipurk lapse kätte- ta kannab seda igal pool kaasas ja võtab sealt- kuidas parasjagu tuju on. Või võtab kooli või laagrisse kaasa ja siis koos teistega proovitakse.<br /> Kogu aeg räägitakse iibe tõstmisest sündide arvu kasvu kaudu- kuid sellega- et juba sündinud lapsed ja noorukid ellu jääksid- on samuti vaja tegeleda."

<strong>Miks see asi teie arvates ikkagi nii hulluks on läinud? Kas elu on tõesti nõnda niru?</strong>

<strong>AS:</strong> "Ma arvan- et väga suurel määral ongi niru. Vanemad on sunnitud rohkem oma asjadega tegelema- tööl olema. Ei ole vahet- kas inimene töötab koristajana või firmajuhina - lapse jaoks teda lihtsalt ei ole."

<strong>KP:</strong> "On ainult see vahe- et üks laps saab endale lubada vähemalt palju asju. Sageli on materiaalsed vajadused ülearugi täidetud. Kõik on juba nähtud ja proovitud 15-aastaselt. Samas on puudu lähedastest inimsuhetest- kuigi ei tarvitseta sellest ise aru saada. Kui ei tea enam midagi tahta- siis võib tekkida tohutu tühjuse tunne ja soov kogeda midagi väga erilist."

<strong>JL:</strong> "Püütakse saada mingeid ekstra elamusi- kas või narkootikumidest. Sellest tulenevad omakorda suuremad psüühilised kõikumised- mis koos tühjusetundega ja ellusuhtumise nihilistliku suunitlusega võivad suitsiidini viia."

<strong>IL:</strong> "Oleme kogenud sedagi- et vanemad lähevad välismaale tööle- käivad harva kodus. Uues kohas tekivad uued tutvused ja suhted. Siinne elu ja lapsed jäävad paratamatult unarusse- sugulaste või heade tuttavate hooldusele."

<strong>KP:</strong> "On olnud juhtumeid- et mõlemad vanemad on läinud kuskile mujale maailma tööle- keegi justkui on jäänud lapse eest vastutama- aga lapse jaoks ei ole kontakt vastutava täiskasvanuga piisav. See ei ole ju see inimene- kellega tal on tegelik lähedane side. Võib-olla ei ole see inimene ka õigesti aru saanud- mida ta tegema peab.<br /> Laps võib vanematele tunduda küll väga iseseisev ja toimetulev- aga tasapisi hakkab ta depressiivseks muutuma. Koos vanematega elades võib ta tunduda vägagi iseseisev- aga see ei tähenda- et teda võiks üksinda jätta.<br /> Kui vanemad on olemas ja muretsevad- siis lapsed võivad küll öelda- et nad tüütavad oma hoolitsusega ja sõbrad on kõige tähtsamad. Aga kui vanemad on eemal- siis nad saavad üsna kiiresti aru- et sõbrad nende eest ei vastuta- sõbrad ei saa midagi teha- kui nendega miskit juhtub- sest neil ei ole seaduslikke õigusi- võimalusi ega ressurssi neid kaitsta."

<strong>JL:</strong> "Siis võib tekkida ka ülemäärane alluvus mõnele autoriteetsele sõbrale või kamba liikmele. Et turvatunne mingilgi määral säiliks või taastuks."

<strong>KP:</strong> "Turvatunde otsimine kandub kuhugi mujale. Need- kes sel hetkel juhtuvad noore inimese ümber olema- kui ta üksi jääb- need ta peab ka vastu võtma. Ei ole ju alati valida. Elukogemus on veel nii väike- et ta ei oskagi otsida neid paremaid- pädevamaid ja turvalisemaid."

<strong>Milline võiks ideaalis olla kõige efektiivsem ravi?</strong>

<strong>KP:</strong> "Euroopas tehtud uuringute põhjal on jõutud järeldusele- et kõige efektiivsemad on väga kulukad teraapiad - näiteks dialektiline käitumisteraapia- kus tehakse iga nädal nii grupi- kui individuaalteraapiat- pluss veel igasugused üldisemat laadi koolitused. Lisaks peab ravialuse individuaalne nõustaja olema talle 24 tundi ööpäevas kättesaadav.<br /> Meie ei saa sellist abi pakkuda - see eeldaks väga suurt spetsialistide ressurssi- mida meil praegu paraku pole."

<strong>IL:</strong> Põhimõtteliselt liigume meiegi Euroopaga ühes suunas. Oleme ka oma osakonnas püüdnud paremaid võimalusi ja lahendusi välja töötada.<br /> Käisime koos Anu Susi ja Ruth Tohvrega ühel koolitusel- kus töötasime välja projekti - juhtumikorralduse rakendamine suitsiidiohtlikel lastel ja noorukitel. See on praegu töösse juurutamise käigus- et oma personali harida ja mõelda- kuidas saaks neid lapsi ja noorukeid paremini aidata. Oleme ka ise tõdenud- et nad vajavad rohkem tähelepanu ja abistamist. Kõik jääb sageli ressursipuuduse taha pidama."

<strong>KP:</strong> "Intensiivse pikaajalise ravi teostamiseks ei ole Eestis praegu ju üldse kohta. Eriti neile noorukitele- kellel depressiivsus ja suitsidaalsus seondub tõsisemate psüühikahäiretega- kes vajaksid lisaks kodule ja vanematele ka pikema ravivõimalusega (1/2 kuni 1-2 aastat) paika- kus neil oleks võimalik saada korralikult ravi ja kasutada rehabilitatsiooni võimalusi. 20 päevast ei piisa."

<strong>JL:</strong> "Oleks vaja niisugust ravikodu tüüpi asutust- kus viis-kuus noorukit- kelle kodused olud tervenemist ei võimalda- võiksid umbes kaks aastat elada- et jalad alla saada. Aga kes selle eest maksab? See ei ole tavaline korter- seal peaks olema spetsiaalselt koolitatud valvepersonal ning arst peaks seda kord või kaks nädalas külastama."

<strong>IL:</strong> "Ootaks rohkem sisulist abi ka sotsiaalsüsteemilt- suuremat koostöövalmidust- et aidata neil lastel paremini hakkama saada. Kuigi on arengut märgata- tahaks mõningatel juhtudel siiski rohkem konkreetset tegutsemist.<br /> On olnud juhtumeid- kui probleemsest perest pärit nooruki korral oleme andnud konkreetseid soovitusi sotsiaalsüsteemile koduprobleemide lahendamiseks. Aga läheb paar aastat mööda ja selgub- et kõik on ikka endistviis... Jääb niisugune sõelaga vee kandmise tunne.<br /> Seaduse järgi on ju nii- et kui lapsevanem ise ei suuda oma lapse eest hoolt kanda- siis tuleb sotsiaalsüsteemil ja lastekaitsel see roll üle võtta- korraldada sellele lapsele niisugune elu- et ta saaks areneda ja kasvada täisväärtuslikuks kodanikuks."

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

MEDICUM otsib PEREARSTI / ABIARSTI, PEREMEDITSIINI RESIDENTE, KODUÕDE

Medicum Tervishoiuteenused AS

07. juuni 2018

Meditsiini­uudised

15. mai 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

mai 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.