PILK: Ain-Elmar Kaasik taob tulist rauda

Küsisin akadeemik Ain-Elmar Kaasikult, kas ta oleks nõus kommenteerima ajakirjanduses tervishoiu ja hooldusravi teemal sõna võtnud Robert Lepiksoni hinnanguid ja järeldusi. Seda teemat ei ammenda lühikeses ajaleheartiklis, vastas 71-aastane emeriitprofessor.

Küsisin akadeemik Ain-Elmar Kaasikult- kas ta oleks nõus kommenteerima ajakirjanduses tervishoiu ja hooldusravi teemal sõna võtnud Robert Lepiksoni hinnanguid ja järeldusi.

Seda teemat ei ammenda lühikeses ajaleheartiklis- vastas 71-aastane emeriitprofessor. Ta oli parajasti Teaduste Akadeemia asepresidendina koos mitme akadeemikuga Eesti ringreisil- et tutvustada- mida nad ühiskonnale annavad.

Eesti riigis juhtivatel kohtadel töötanud ja aastas vähemalt 300 000 krooni sotsiaalmaksu maksva Robert Lepiksoni sõnum ühiskonnale oli see- et olukord on kontrolli alt väljas ja et selle raha eest tahab ta meditsiinisüsteemis vähemalt inimlikku suhtumist (“Milleks maksan sotsiaalmaksu?”- Postimees- 8. mai 2006).

40 aastat arstina töötanud ja üle 20 aasta neuroloogiaprofessorina arste õpetanud Ain-Elmar Kaasik näeb Lepiksoni tõstatatud teemat avaramalt.

Ühes oma hiljutises artiklis (“Mitmemõõtmeline meditsiin”- Eesti Arst 12/2005) meenutab Kaasik- et 20. aastasajani oodati arstiabilt peamiselt vaevuste leevendamist ning sünd ja surm olid pigem Jumala käes. 20. sajandil kujunes oksidentaalses kultuuriruumis olukord- kus arstilt oodatakse sekkumist nii sündi kui surma- kirjutas Kaasik.

Tegelikult on Ain-Elmar Kaasik viimastel aastatel jaganudki sõnumit- et arstiabi efektiivsuse kasv on tekitanud ühiskonnas kõrgenenud lootused- kuid meditsiinil on piirid. Lisaks artiklitele rääkis ta samast mullu sügisel tervisefoorumil- tänavu märtsis pidas Teaduste Akadeemias akadeemilise loengu. Arstiabil on suur sotsiaalne kõlapind ühiskonnas ja väga suured ootused.

Seda Kaasiku levitatud tõde kinnitas ilmekalt Robert Lepiksoni pihtimus oma abikaasa lahkumise detailidest- õieti pihtimuse retseptsioon. Lepiksoni emotsionaalne esitus äratas massid ja teema püsib kirglikult õhus. Arvamuste vahetus peaks selgitama- kas eestlased tahavad muuta tervishoiu ja hoolekande standardit ja mida Eesti riigi võimukandjad rahastamise kaudu standardiks seavad.

Piltlikult öeldes astus Lepikson lõpuks sisse Kaasiku sepikotta- kus see teema on aastaid üleval olnud. Tervishoiule enama kui 5-4% (Tervishoiustatistika aastaraamat 2003) eraldamine sisemajanduse koguproduktist on siiski riigikogu pädevuses. Riigikogu liige Robert Lepikson peaks selle nimel aktiivselt tegutsema riigikogus- tõdes Kaasik. “Mõistan Robert Lepiksoni isiklikku traagikat- kuid samas vastutab ta pikka aega poliitikas olnud inimesena tervishoiu ja arstiabikorralduse eest riigis koguni rohkem kui oma tööd kohusetundlikult (olen veendunud- et neid on enamus) tegevad meedikud.”

“Ma ei õigusta küünilisust ja hoolimatust-” ütles arstide õpetaja. “Meditsiinipersonal ei tohi olla “immuunne” eksimuste ja ka kommunikatsioonis ilmnevate probleemide suhtes. Siiski on arstiabi “kaup”- mille kvaliteeti ei oska “ostja” eriti hästi hinnata.”

<em>Contra vim mortis non est medicamen in hortis </em> - surma vastu pole aedades ravimit. Kaasik ei pea eetiliseks surmaabi ehk suremise pikendamist. Ja nimetab- et ka tema vanemad on kodus surnud.

Ain-Elmar Kaasik soovitab lugeda oma artiklit “Ravitavuse piirid: kas eetikaprobleem?” (Eesti Arst 1/2003). “Loodan- et see aitab mõtleval inimesel aru saada- et oleme kõik siiski surelikud ja et elu lõpp on erinev ja seda ei saa alati “mugavaks” teha ei lahkujale ega (eriti) omastele.”

Mitmes riigis vastavad eetilistele küsimustele soovitusliku iseloomuga professionaalsed konsensusdokumendid. Näiteks peaaju insuldiga haigete ravi käsitleva nn Helsingborgi deklaratsiooni järgi ei ole intensiivravi võtete rakendamine insuldi korral üldjuhul näidustatud ning komatoosseid haigeid ei ole otstarbekas suunata intensiivravikeskustesse. Surijalt saab ära võtta valu ja seda peabki tegema- kuid tänapäeva intensiivravi rakendamisel on kindlasti oma piirid- tähendas Kaasik.

Mõisteid täpsustades nimetas professor Kaasik- et hooldusravi on ebaõnnestunud eufemism. “Õigem oleks rääkida hooldusest- millest ei tohiks mingil juhul distantseeruda ka surija lähedased-” avaldas ta.

Professor rääkis arstiabi ja hoolduse kroonilisest alarahastatusest ning peab väikseks imeks- et tervishoiusüsteem Eestis siiski veel funktsioneerib. Personalikulusid vähendatakse. Selle tagajärjel napib Eestis piisavate eeldustega ja motiveeritud hooldustöötajaid. “Kindlasti oleneb palju ka konkreetse osakonna juhtimisest- eriti vanemõest-” möönis Kaasik. Kuid kui arstide-õdede optimaalseks suhteks peetakse 1/6-8- siis Eestis on see ligikaudu 1/2-5.

“Ma ei ole just eriti optimistlik- et midagi muutub kiirelt- kui üldse-” vastas Kaasik.

“Eesti riigis on domineerinud äärmiselt liberaalne (majandus- ja fiskaal-)poliitika- mis on kasulik makromajanduslikult- kuid mille hinnaks on probleemid- millest räägime. Tervishoiule raha juurdeleidmine ei eelda sugugi üksnes sotsiaalmaksu suurendamist- vaid eelkõige pigem avalike eelarvete osa suurendamist SKPst üldse. See aga on juba puhtpoliitiline küsimus-” nentis Kaasik.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

14. august 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuli 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.