TANEL OTS:

Unustajate küla

<strong>Unustajate küla</strong>

Üks laste jõululugu räägib üksikust väikesest külast- mille elanikud olid nagu inimesed ikka- aga neil oli üks viga. Nad unustasid kergesti igasugu asju- ja peale selle unustasid kõik sama asja ühekorraga.

Näiteks unustasid nad endale kingad jalga panna ning kõndisid kõik- varbad jääs. Arutlesid siis ka omavahel- et mille me õigupoolest oleme unustanud- aga ükski ei mäletanud. Kuni keegi juhtus kinga nägema ja rääkis siis ka teistele.

Või läks koguni söömine meelest- nii et nad mõne päeva pärast kõik oma voodites jõuetuna maas lamasid. Ka arstile helistamisest polnud kasu- sest temagi oli nälga suremas ning juurdles vahetpidamata- mis küll seekord meelest on läinud. Olukorra päästis see- et arst nägi hiirt laualt juustu näppamas. Kohe ruttas ta kõigile teatama- et seekord tuleb lihtsalt sööma hakata.

Ja veel jõululaupäeva hommikul ei olnud kellelgi meeles- et jõulud tulevad. Aga õnneks nägi üks väike tüdruk ammu valmis tehtud jõuluvihku...

Paraku läheb see kentsakas lugu edasi ja me näeme viimaseid peatükke sündimas meie ümber ja endaga ka.

Hiljuti kuulsin mehest- kes tahtis väga õnnelik olla. Mittemillestki ehitas üles oma eduka firma ning panustas sinna nii palju aega- et ei märganud naise lahkumise põhjust. Ta ehitas perele nii suure kodu- et lastel hakkas seal kõhe ning nad otsisid juba teismeliseeas võimalust välja kolida. Maja ümber sai kõrge aed ja puldiga värav- ühelgi külamehel ei olnud võimalik enam möödaminnes teretada ja ka sõpru ei leidunud kellanupu vajutamiseks. Ta oli ju tahtnud õnnelik olla- kuid mille oli ta unustanud?

Kui kentsakas tunduks näiteks sünnipäevalauas istumine- kui kellelgi pole meelde tulnud- mille üle me täna rõõmustame. Nii aga läheb üsna sageli Jumala Poja sünnipäeva tähistamisega. Seda pole karta- et pidu ära jääb või tagasihoidlik saab- aga kokkutulemise algset mõtet ei oska keegi meenutada - ah- ega küsijaidki palju pole.

Sama asi vastupidiselt juhtub siis- kui kiriku käest oodatakse seisukohavõttu ühiskonda erutavate teemade suhtes. Kui mõni piiskop peakski oma arvamust avaldama- siis ei pruugi kuulajaid-järgijaid leiduda- sest põhialused on sootuks ununenud ja vastus muutub ebameeldivaks.

Minu kogemuse järgi soovib näiteks suur osa ka kirikusse mittekuuluvaid inimesi- et kirik avaldaks kohe ja kõva häälega negatiivset suhtumist omasooliste kooselu suhtes. Järeleandmiseks ja liberaalsusele kaldumiseks peetakse juba sedagi- kui kirik ütleb kõige taunitava käsitlemisel kehtiva esimese põhimõtte: “Pattu tuleb vihata- patust aga armastada!”

Veelgi tõsisemad küsimused tekivad siis- kui Piiblit tundev inimene püüab väita- et homoseksuaalsetele suhetele hinnangu andmist ei saa välja rebida teiste seksuaalküsimuste vahelt ilma neid puudutamata. Ehmatavalt tuleb siis ilmsiks- et samaväärselt taunitavad on mis tahes abieluvälised suhted või oma perekonna mahajätmine.

Ühe valla aastapäevakõnes sarnaseid seisukohti väljendades sattusingi imestavate ja etteheitvate pilkude alla. Põhjust hakkasin taipama alles hiljem- kui mõistsin- et homoseksuaalsust ja abieluväliseid suhteid võrdsesse kategooriasse asetades olin riivanud inimeste õiglustunnet.<br /> Oodati küll vaimulikku autoriteeti appi selle hukkamõistmisel- mis teiste juures tundus vastuvõetamatuna- kuid sooviti väljaütlemise ajal istuda suletud kõrvadega- et oma südamerahu riivatud ei saaks.

Ühes küsimuses teravalt sõna võtta- kui peamine on ununenud- võrdub nõuandega- millises asendis voodil lebades on valutum nälga surra. Oh- tuletaks keegi pigem meelde- et seekord unustasime söömise!

Eks sama kordub alati- kui seame tingimused- et õige jõul saab tulla alles siis- kui paks lumi mu aias riisumata lehed kinni katab- uhke söömaaeg perekondliku läbikäimise vähesust korvab ja lastele tehtud kingitustekuhi nendele pühendatud vähese aja asendab. Kui ainult mõni taktitundetu kogu ilu ära ei riku tõdemusega- et lumi sulab varsti jälle ära- suurest söömisest saab seedehäired- ja lapsed - oh- kes nendega üldse mõistab õigesti käituda!

Mida me õigupoolest unustanud oleme? Võib-olla piisab juustu näppava hiire taolisest väikesest sõnumitoojast- et Jumala inimeseks saamise ime meie elu jälle tasakaalu seaks. Siis saame ka teada- et kingade unustamise eest ei oota meid ei hukkamõist ega karistus- vaid võimalus sooja leida ja selle kogemusega ise teistele rõõmusõnumi kuulutajaks saada.

Olgu kõrgele tõstetud tõeline jõuluvihk kui meeldetuletus- et Jõululaps- kelle sünnipäeva peetakse ka tänavu kogu maailmas- on tõepoolest tulnud just meid oma rõõmupeole kutsuma. Otsustavaks ei saa seejuures kellegi “õiged” elukombed- vaid Tema arm. Mitte küsimus- kas mina olen Jumala leidnud- vaid taipamine- et oma poega minu südamesse sündida lastes on Tema mind leidnud.

Me ei saa midagi parata- et elame kõik selles unustajate külas. Õnneks ei olene meist ka see- et Jumala inimesekssaamine murrab lahti unustuste uksed ja tardumuste tabad ning toob meie ellu kaotatud valguse. Selle valguse käes pole vaja enam üht asja keelata ja teist soovitada- unustatut meelde tuletada- vaid kõik näevad ja mõistavad ise.

Jõuluevangeeliumist loeme: “Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. “Aga ingel ütles neile: “Ärge kartke! Sest vaata- ma kuulutan teile suurt rõõmu- mis saab osaks kogu rahvale… Ja see on teile tunnustäheks: Te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.””

<br /><strong>TANEL OTS<br /></strong>Tallinna Diakooniahaigla kaplan- Jüri koguduse õpetaja

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

SA IDA-VIRU KESKHAIGLA otsib kolme juhatuse liiget

Ida-Viru Keskhaigla

15. august 2018

Meditsiini­uudised

14. august 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuli 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.