Teatepulka üle andes ehk paar pilku tahavaatepeeglisse

123 Meditsiiniuudiste numbrit teinud Viljandi toimetus annab lehetegemise üle uuele, Äripäeva tiiva all alustavale Tallinna toimetusele

123 Meditsiiniuudiste numbrit teinud Viljandi toimetus annab lehetegemise üle uuele- Äripäeva tiiva all alustavale Tallinna toimetusele.

 

<strong>Lehe minevikust ja tulevikust</strong>

2001. aasta märts- päikseline kevadpäev Stockholmis. Otsin koos taksojuhiga arstide ajalehe toimetust. Käed värisevad - olen võõramaalastega kokku leppinud kohtumise- millest teine pool eriti ei vaimustu. Nad on kõvad tegijad- kes tühja koha pealt asutasid 1994. aastal Rootsi arstidele ajalehe. Väga eduka.<br /> Sisenen ruumi ja teen lipsustatud härradele ettepaneku sarnane ajaleht Eestiski käima panna. Hull ilmselt- võivad vanemad härrad minust mõelda. Eesti on nii väike riik- me ei hakka elu sees sinna lehte asutama- teatab härra <em>chefredaktör</em>.<br /> Ma ei soovi kohe lahkuda- kaugelt tuldud ju- ütlen. Vanad puurivad mind pilguga- ohkavad ja paluvad istet võtta. Nad tutvustavad mitu tundi üllatavalt detailselt oma lehe kontseptsiooni- rõhutades- et teevad seda vaid ühel põhjusel: ma olen ohutu inimene perspektiivitult turult. Teen palju märkmeid. Osa asju jääb ilmselt kiirustades kirja panemata.<br /> Peagi surutakse kätt- <em>hej då</em>- <em>lycka till</em>- laevale! Aiman- et ka Eestist ma investoreid ei leia. Panen sellega täppi.<br /> 2007. aasta oktoober- sombune päev Viljandis. Surume Äripäeva inimestega kätt. Piltlikult on see härra <em>chefredaktör</em> ise- kes mul kätt surub- sest Meditsiiniuudiste üleminek on emafirma Bonnieri otsus sealtsamast Stockholmist sealtsamast kontorist.<br /> Pole see Eesti nii pisike midagi. Ning neid asju- mis mul tookord kiirustades kirja jäid panemata- loete juba järgmisest lehest. Aitäh- lugejad ja kunded- edu teile.

<strong>LEO ARIVA<br /></strong>MU vastutav väljaandja

 

<strong>Uudis kaugelt maalt</strong>

Meditsiiniuudiste aastate üheks esimeseks rõõmsaks üllatuseks oli lugejate tagasisidest saadud teadmine- et kusagilt kaugelt maalt tulnud uudis- mis pealtnäha Eestit üldse ei tohiks puudutada- ka meie arstidele siiski huvi võib pakkuda või mõtteid tekitada. Silmaringi avardamise soov sai paremini õnnestunud lugudes vist täidetud.<br /> Toredaimad hetked töö tegemise juures olid aga need harvad momendid- mil sai loo koostamise pärast inimestega silmast silma kohtuda ja arstitöö või meditsiinisüsteemi teemadel arutada.

<strong>JUHAN KALDRE<br /></strong>MU Tartu toimetaja

 

<strong>Kolm tundehetke</strong>

Tavaliselt mulle oma kirjatükke pärast nende ilmumist üle lugeda ei meeldi.<br /> Välja arvatud mõned juhud - kui riiulite koristamisel või kolimisel miskit näppu juhtub. Seekord oli teistmoodi. Sukeldusin Meditsiiniuudistes töötatud enam kui viie aasta jooksul salvestunud isiklikku mälupanka ja tekkis tahtmine üle lugeda mõned artiklid- mille kirjutamine mulle endale kõige enam elevust on pakkunud. Mõeldud - tehtud.

Eneselegi ootamatult avastasin- et olen selle aja jooksul ikka mõne täitsa hea loo kirja pannud. Tavaliselt nii ei tundu- sest oled ise sedavõrd asja sees ning hinnang kipub objektiivsusest ja adekvaatsusest üsna kaugele jääma. Parem ei hakka üritamagi.<br /> Mäletan tänini selgelt enda tunnet- kui läksin 2004. aasta märtsis tegema persooniloo tarvis intervjuud TÜ kliinikumi naistekliiniku direktori Aivar Ehrenbergiga. Tulin Tallinnast komandeeringust ja suundusin bussilt otse Toomemäele. Olin suhteliselt loppis olemisega- aga mäkketõus turgutas pisut. Ja ega mul peale iseenese kellelegi loota polnud- tuli end kokku võtta. Liiati oli intervjueeritav telefonis väga tõrges olnud ja püüdnud hoopis mind ära rääkida- et ma seda kirjatükki ette ei võtaks. Lõppeks soostus ta siiski kohtuma. Ja nüüd oli see siis käes.<br /> Esimese küsimuse peale- mis- tõsi küll- oli mu endagi meelest eelnevalt kogutud taustainfot arvestades liiga trafaretne- vaikis tohtrihärra pikalt ning teatas seejärel lühidalt: “Teate- ma arvan- et jätame selle asja ära.”<br /> Mu süda jättis mõned löögid vahele ja kõhus oli õõnes tunne- aga kogusin end suhteliselt kiiresti ja pakkusin välja- et alustame uuesti. Esimesi lauseid tuli küll välja kangutada- aga pärastpoole läks juba libedamalt. Küllap mõistis intervjueeritavgi- et ajakirjanik pole mingi pahatahtlik olevus- vaid kõigest inimene. Lõpuks vestlesime juba päris mõnusalt. Enne artikli ilmumist vahetasime veel mitmeid päris humoorikaid e-kirju. Ühes neist tõdes dr Ehrenberg- et ta poleks iial uskunud- et suudan sellest napist jutust nii hea loo kirjutada. See oli mulle toona suur tunnustus. Aitäh!

* * *

MUs oli ilmunud juba mitu gastroenteroloogia n-ö erinumbrit- kui kerget treemorit trotsides söandasin järgmist gastro-erit ette valmistades lõppeks ka kliinikumi sisekliiniku endokrinoloogia-gastroenteroloogia osakonna vanemarst-õppejõu Riina Salupere poole pöörduda. Meilitsi tundus asi lihtsam. Jäin vastust ootama. Ikka mitu päeva ootasin. Ei midagi. Polnud pääsu- pidin ikkagi helistama. Tuleb tunnistada- et ega see meie esimene suhtlus väga sõbralik ei olnud. Pingeid oli õhus päris palju. Pärast mõningat järelemõtlemist helistas dotsent Salupere tagasi: “Pidasin kolleegidega nõu. Kirjutame kolm artiklit. Aga tükeldama ei hakka - kas kõik või mitte midagi.”<br /> Oh seda rõõmu! Mis sai meil selle vastu olla- et tervelt kaks erikülge saavad asjatundlike artiklitega täidetud. Sellest hetkest peale sujus koostöö dotsent Riina Saluperega suurepäraselt.

* * *

Tegelikult võttis täitsa kaua aega - kaks-kolm aastat -- et arstkonna usaldust võita. Eks tohtritel kujunenud eelarvamuse tarbeks olid nii mõnedki ajakirjanikud mitte just vähe vaeva näinud. Alguses tegi ikka meelehärmi küll- kui tuli teiste väljaannete kolleegide “suppi helpida”. Vahel tekkis suisa tunne- et katsu siis tõestada- et sa kaamel pole.<br /> Ilmselt oli kõige paremaks tõenduseks- et meil pole soovi kellelegi lihtsalt ära panna- Meditsiiniuudised ise. Arvan- et oleme selles osas suure töö ära teinud. Seda kergem on nüüd uutel tegijatel jätkata. Jõudu ja edu teile!

<strong>MARIKA KUSNETS<br /></strong>MU Tartu toimetaja

 

<strong>Juubelitammede tohter</strong>

Meie lehetellija jaoks olin tegelikult võrdlemisi anonüümne. Lihtsalt üks e-postiaadress- üks telefoninumber- kust küsida- kuhu kurta või nuriseda.<br /> Mõned tellijad said hääle järgi tuttavaks ja neid tohtreid- kelle nime kuuldes öelda: “Ei mäleta- et ta Meditsiiniuudiste tellijate hulgas oleks olnud!”- jäi järjest vähemaks. Ja milliste nimedega tänavatel meie tohtrid elavad! Üks luulelisemaid on kahtlemata Juubelitammede tee.

<strong>KAIE MÖLTER<br /></strong>MU levijuht

 

<strong>Avanes huvitav maailm</strong>

Ehkki ma olen ajakirjanikuna aastate jooksul väga palju kirjutanud sotsiaalteemadel-<br /> ei olnud ma enne Meditsiiniuudistesse tööle asumist kolmnurgas patsiendid-haigused-meedikud seespool eriti olnud. <br /> Iga uue teema puhul alustasin justkui nullist- sest kui sul pole meditsiiniteadmisi- pead arstidele-õdedele kirjutades käituma nagu arstitudeng - asja kõigepealt endale selgeks tegema. Niisiis otsisin lisamaterjale internetist ja raamatukogust ning muidugi esitasin intervjueeritavatele suurel hulgal küsimusi. Suur tänu kõigile vastajaile kannatlikkuse eest!<br /> Loomulikult ei rääkinud me nende intervjuude ajal ainult haigustest ja haigetest. Emotsionaalselt andsid kõige rohkem inimlikud hetked. Näiteks kui Andrei Sõritsa nentis- et tegelikult otsustab keegi kõrgemal pool- kas üks uus elu saab sündida või mitte. Et meie inimestena peame tegema kõik endast oleneva- aga sellest alati ei piisa.<br /> Et ma ise tegelen nüüd juba neljandat aastat maalimisega- märkasin igas kliinikus ja haiglas käies seda- kas ja millist pildilist sõnumit kannab sealne keskkond. Hea maal on nagu üks lisaarst seinal - temaga saab rääkida- positiivset sõnumit ja värvikombinatsiooni kandes annab ta edasi raviva toimega energiat. Haiglates võiks korraldada rohkem maalinäitusi!<br /> Töötan nüüd poolteist aastat Äripäeva raamatuklubis toimetajana. See oli juhus- et just Äripäev ostis Meditsiiniuudised. Mul veab- sest saan nüüd ka edaspidi seda lehte lugeda. Retseptiravimite reklaamidega ajalehti ei luba meie seadused teatavasti vabamüüki panna. Võib-olla oleks hoopis aeg see seadus ära muuta?

<strong>AITA NURGA<br /></strong>MU Tallinna toimetaja

 

<strong>Perearst võib sassi minna</strong>

Meditsiiniuudistes valmistas mulle kõige rohkem peavalu mitte mõni võõras mõiste nagu <em>tsüklofotokoagulatsioon</em> või <em>bronhoprovokatsioonikats</em>- vaid lihtne sõna <em>perearst</em>.<br /> Kirjutajatel lähevad ju sageli klaviatuuril sõrmed segi; nõnda oligi kord ühe artikli minuni jõudes lugupeetud meditsiinitöötajast saanud <em><strong>pererast</strong></em>. Ning seda tuli- uskuge või ei- ette peaaegu iga lehte tehes. Nii et perearstidega pidin olema kohe ekstra tähelepanelik.<br /> Trükkisin <a href="http://www.mu.ee">www.mu.ee</a> otsingusse sõna <em>pererast</em>: kas on mõni siiski lehte sattunud? Õnneks mitte.

<strong>RIINA TOBIAS<br /></strong>MU keeletoimetaja

 

<strong>Kuidas ärajäänud kodu-visiidist fotonäitus sai</strong>

Meditsiiniuudiste toimetuse ühised külaskäigud haiglatesse ehk koduvisiidid viisid meid viie aasta jooksul pea kõikjale üle Eesti. Käisime Jõgeval- Keilas- Tartus- Rakveres- Tapal- Valgas- Tallinnas- Põlvas- Viimsis- Elvas ja Narvas. Mina olin neil sõitudel sageli autojuhiks ja pisut ka fotograafiks. Alati naasime koduvisiidilt positiivse laenguga.<br /> Ehkki Tallinna diagnostikakeskuses oli veebruaris 2005 segadust omajagu- nägime sealgi eelkõige oma ala hingega vedavaid tipptegijaid- kelle esialgne kinnisus ja ajakirjanikepelgus kohtumise käigus hajusid. Kõige soojema tunde jättis mulle aga kohtumine Põlva haigla juhi Koit Jostovi ja peaarst Margit Rikkaga. Nende vahetust olekust paistis nii palju hoolimist!<br /> Augustis 2004 plaanisime koduvisiiti ka Kuressaare haiglasse. Kuid vahetult enne väljasõitu ütles haigla juht Viktor Sarapuu- et ei saa meid siiski vastu võtta. Nii jäigi tookord haiglas käimata- kuid Kuressaares käisime me ometi. Ainult et arstide asemel pildistasin siis peiulilli Kuressaare haigla sissekäigu ees.<br /> Ja- kummaline küll- tollest käigust alates tärkas minus huvi lille- ja loodusfoto vastu. Tänaseks on seljataga minu esimene näitus- milles portreteerisin Viljandi linna lillede kaudu ja ligi kolmkümmend fotot neist leiab peagi püsiva koha Viljandi haigla polikliiniku seintel. Ainult koduvisiit Kuressaare haiglasse tuleb juba teistel ette võtta...

<strong>KATRI SMITT<br /></strong>MU kujundaja

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

SA IDA-VIRU KESKHAIGLA otsib kolme juhatuse liiget

Ida-Viru Keskhaigla

15. august 2018

LOOTE ULTRAHELISKRIINING OÜ otsib MEDITSIINIÕDE

Loote Ultraheliskriining OÜ

31. juuli 2018

Meditsiini­uudised

12. juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.