Autor: Violetta Riidas • 17. märts 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Marika Väli on väga liikuva eluviisiga- pendeldades sageli kodulinna Tartu ja Pärnu ning Tallinna vahel. Mõned päevad pärast vabariigi aastapäeva on ta Tallinnas Kohtuekspertiisi Instituudi maja ohjamas- kuna suur delegatsioon kolleege viibib USAs FBI laboris.

Väli leiab- et autasu anti talle eelkõige kohtuarsti valdkonna arendamise eest. “Olen üsna pikalt õpetanud Tartu Ülikoolis tudengeid ja samas ka kohtuarsti tööd teinud-” ütleb ta- lisades- et kohtuarsti kutse puhul on see ka ainuõige- kuna ainult teoreetikuna ei ole võimalik tulevasi arste õpetada. Peale selle on ta juhina panustanud mitu aastat Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo arengusse- võidelnud ministeeriumis kohtuarstide eest- ajanud erialaseltsi asju- tegelenud teadusega. Väli leiab- et see on tunnustus kohtuarstiteaduse erialale üldiselt ja ta on väga tänulik kõikidele oma kolleegidele.Arstiteadus oli Välile tegelikult teine valik õigusteaduskonna järel. “Ilmselt olid mingid kartused mingite eksamite ees-” meenutab ta kaalukausi kaldumist ja lisab- et otsides võimalusi nende kahe ala ühendamiseks- leidis ta 3. kursusel kohtumeditsiini eriala. Oma suguvõsas on Väli esimene meedik- kuid ilmselt mitte viimane- kuna ka tema 18aastane tütar plaanib arstiteaduskonda astuda.Pärast ülikooli lõppu jäi Väli Tartusse ülikooli juurde kohtumeditsiini õppetooli assistendiks. Poole aasta pärast hakkas ta ka ekspertiise tegema. “Minu esimesed tudengid olid venekeelse ravi erialalt ja ega mu vene keel ka eriti hea ei olnud-” meenutab ta algusaega. Keeleabi pidi ta paluma kogenumatelt kolleegidelt ja tudengitelt endilt. Olgu lisatud- et näiteks spordimeedikud olid juba korra ülikooli lõpetanud ja 40-45 aastat vanad- nende õppejõud aga napilt 24-25.Oma esimest ekspertiisi mäletab Väli hästi: ta oli siis alles tudeng ning asi oli väga tõsine. Tegemist oli tapmisega- kus poeg oli emale üle kümne kirvehaava tekitanud. “Järgmisel hommikul dr Julia Vapra küsis- kas sa magada said ja ega sul negatiivseid emotsioone ei tekkinud-” meenutab Väli. “Ja kui vastasin- et ei mingeid ja olin järgmisel päeval olemas- siis ilmselt tegi ta enda jaoks selgeks- et minust võib kohtuarst saada küll.”Pärimisele- kas tal süda tõesti kunagi sandiks pole läinud- vaatab Väli heatahtliku- kuid läbipaistmatu pilguga- ning vastab- et tõesti pole. Ta toob võrdluseks- et iga arstieriala juures on oma positiivsed ja negatiivsed küljed. “Ka kirurgil võivad olla mädanevad haavad-” ütleb Väli. Oma eriala tehniliselt keerukamateks juhtudeks peab ta lagunenud surnukehi ja emotsionaalselt raskemateks laste vastu suunatud vägivalda.Kohtuarsti töö süngust on lihtne ette kujutada- kuid helgemad pooled? Suurt rahuldust pakub Väli sõnul olukord- kus ta on leidnud midagi sellist- mis aitab surma põhjust või vigastust tekitanud eset kindlaks teha- või saab öelda- et see luumurd ei saanud tekkida inimese kirjeldatud viisil. Või on ta sündmuskohal kiiresti suutnud öelda- millist eset peaks otsima hakkama.Küsimusele- kas kohtuarsti ka ähvardatakse- vastab Väli- et tema meelest saavad süüdlased väga harva aru- et kohtuarsti hinnang võib olla otsustav. Välit on aegade jooksul vaid korra ähvardatud- kuid ega kohtuarstid selle eest kaitstud pole.Tulevikule mõeldes leiab ta- et kohtuarstidele peaks olema tagatud samasugused garantiid elukindlustuse näol nagu avaliku teenistuse puhul. Praegu neil riigi poolt elukindlustust pole. Eriala ise muutub aga keerulisemaks ja vajab varasemast enam meeskonnatööd. “Elu muutub vastutusrikkamaks. Süüteod lähevad varjatumaks- see nõuab rohkem mõtlemist- lisauuringuid ja koopereerumist. Tulemas on kindlasti mujal maailmas levinud kindlustuspettused ja pärimisõiguse pärast sooritatavad mõrvad-” ütleb Väli.