SM: hinnavahe jääb ikkagi patsiendi enda kanda

Sotsiaalministeeriumi tervishoiupoliitika
juht Heli Paluste rääkis, et direktiivi eelnõu kohaselt, mis täpsustab
patsientide piiriülese tervishoiuteenuse osutamise korda, kompenseerib
haigekassa osutatud teenuse vastavalt Eesti hinnakirjale.

„Euroopa Komisjon väljastas direktiivi eelnõu, mis täpsustab patsientide piiriülese tervishoiuteenuse osutamise korda ja juurdepääsu EL-i liikmesriikides. Tervishoiuteenuse kvaliteet ja ohutus tagatakse kogu Euroopa Liidus ühtsetel põhimõtetel. Direktiivi eelnõu menetlemine võtab reeglina aega 2-3 aastat,“ rääkis Paluste.

„Direktiivi vastuvõtmise järgselt on kindlustatud patsiendil õigus ravile ükskõik millises EL liikmesriigis ja selle ravi kompensatsioonile ulatuses, mis oleks talle ette nähtud EL riigis, kus ta on ravikindlustatud. Patsiendilt ei nõuta välisriigis ravi võimaldamiseks eelnevat kokkulepet kodukoha riigi kindlustusasutusega,“ selgitas ta ravi kättesaadavuse võimalust kõigile piiri taga.

Paluste jätkas, et ravikulud maksab patsient teenuse osutamisel välisriigis selle osutajale, hiljem kompenseeritakse kulutused selle ulatuses, mis oleksid talle kompenseeritud kodukoha riigis kehtiva õiguse, hindade ja süsteemi kohaselt. „See tähendab, et patsient võib küll edaspidi pöörduda arstiabi saamiseks nt Soome vm EL riiki, aga maksta tuleb tal teenuse eest ette teenuse osutamise riigis kehtivate hindandega. Eesti haigekassa kompenseerib osutatud teenuse vastavalt sellele teenusele Eestis kehtestatud hindadele. Vahe jääb patsiendi enda kanda.“

Ta lisas, et patsiendil on õigus saada välisriigis ravivõimaluste kohta igakülgset informatsiooni. Kõiki EL patsiente koheldakse võrdselt ja teenust osutatakse ühtlase kvaliteediga. Direktiivi eelnõu hõlmab ka kompensatsioone ravivigade ja meditsiiniliste probleemide korral teenuse osutamisel.

Teenuse eest ei tohi rohkem küsida kui näeb ette ravikindlustuse

Küsimusele, kas meditsiiniasutused võivad hakata rohkem raha küsima, kuna patsientide kaudu levivast infost teame, et välismaal kulutatakse analoogse ravi peale rohkem, vastas tervishoiupoliitika juht, et Eestis on tervishoiuteenustele kehtestatud kulupõhised hinnad ja haigekassa võtab kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse üle selles osas, mis ravikindlustuse seaduses ja tervishoiuteenuste loetelus on ette nähtud.

„Meditsiiniasutustel on praegu lubatud küsida patsientidelt lisaks visiiditasu, mis ei tohi aga seaduse kohaselt ületada 50 krooni. Meditsiiniasutused ei tohi patsientidelt rohkem raha küsida, juhul kui nad osutavad teenust haigekassa lepingu alusel,“ lisas ta.

„Usume, et tervishoiuteenuse osutajad on ka täna teadlikud, et teenuste hinnad on mitmetes maades tunduvalt kõrgema hinnaga kui Eestis. Kuna tervishoiuteenuste hinnad Eestis on arvutatud kulupõhise metoodika alusel, on need seotud erinevate kulukomponentide suurusega hinnas. Seega ei saa väita, nagu tuleks kulutada analoogsete teenuste peale Eestis sama palju kui nt Rootsis, kuna komponendid, mis hinna määravad, on erinevad (tööjõu, kasutatavate vahendite, kütte jpm hinnad),“ rääkis Paluste.

Ta jätkas, et surve teenuste hindade tõstmiseks eksisteerib ka täna ning läbipaistev kulupõhine metoodika on seni aidanud hinnapoliitikat kontrolli all hoida. Kaudselt on teenuste hinnad seotud kindlasti ka ravikindlustuse rahaliste võimalustega, mis omakorda oleneb laekuvast sotsiaalmaksust.

„Kuna enamus meie tervishoiuteenuse osutajate käibest tuleb siiski ravi rahastamise lepingu alusel Eesti haigekassaga, peavad nad paratamatult arvestama Eesti tervishoiuteenuste hindadega, ravikindlustuse rahaliste võimaluste ja kehtivate reeglitega.“

Turumajandust ei saa otseselt piiriülesesse tervishoidu tuua

„Piiriüleseid tervishoiuteenuseid reguleeriva direktiivi rakendumisel ei saa rääkida otseselt turumajanduse reeglite toomisest tervishoidu,“ rääkis Paluste turumajanduse toomise võimalikkusest tervishoidu.

„Pigem teatava täiendava konkurentsi tekkimisest erinevate maade tervishoiuteenuse osutajate vahel. Kui välismaal saadud teenuseid rahastatakse elukohamaa poolt vastavalt seal kehtivatele hindadele ja vahe tuleb maksta patsiendil endal (juhul kui maal, kus teenust saadi, on hinnad kõrgemad), saab seda pidada siiski küllalt toimivaks kaudseks piiranguks suure osa teenuste ja ka patsientide puhul,“ lisas ta.

„Vastupidisel juhul teatav motivatsioon küll võib toimida, kuid seal mõjutavad inimeste käitumist juba muud tegurid, nagu teenuste kvaliteet, keelebarjäär, kaugus kodust jm. Tervishoid on majandusharu, mis ei toimi ainult turumajanduse reeglite kohaselt. Kõik tervishoiuteenuse osutajad on Eestis eraõiguslikud juriidilised isikud, samas on enamus neist haigekassa lepingupartnerid ja kasutavad seega avalikku raha. Vaatamata asjaolule, et teatavad turumajanduse reeglid toimivad Eesti tervishoius – nt patsient saab valida teenuseosutajat Eesti piires ning seega sisuliselt eksisteerib konkurents – reguleerib riik valdkonda avalikest huvidest lähtuvalt.“

Paluste rääkis, et piirates eraõiguslike teenuseosutajate õiguseid (sisuliselt nende ettevõtlusvabadust ja konkurentsivõimet) tagab riik, et tervishoiuteenused oleksid maksimaalselt ühtlaselt kättesaadavad, samas kvaliteetsed ja ohutud ning ka piiratud ressursid sealjuures ratsionaalselt kasutatud.

„Näitena kehtivatest piirangutest on erinevat liiki haiglate teenuste loetelu piiratud eeldatavast teeninduspiirkonnast lähtudes nii kvaliteedi tagamiseks kui ka ressursside ratsionaalseks kasutamiseks. Valitsuse poolt on loetletud haiglad, mille kaudu tagatakse riigi poolt tervishoiuteenuste kättesaadavus ning, mis on seetõttu teiste teenuseosutajate ees eelistatud seisus Eesti Haigekassa lepingupartnerite valikul ja ravi rahastamise lepingute sõlmimisel, perearstide puhul on piiratud nimistu suurus, omanikering ja osutatavad teenused, tervishoiuteenuste hinnad on riigi poolt reguleeritud ja kehtestatud tervishoiuteenuste loetelus, lisatasude võtmine on rangelt reguleeritud jm.“

Ta lisas, et samuti on meil üles ehitatud solidaarsusprintsiibil põhinev ravikindlustuse süsteem. Ravikindlustuse maks 13% on maks avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks.

„See tähendab, et isiku sotsiaalmaksulaekumistesse panustatu ei ole otseselt seotud sellega, kui palju ravikindlustust ta oma tuludelt makstud ravikindlustuse osa eest vastutasuna saab. Kindlustatud isikuid koheldakse ravikindlustuse mõistes solidaarselt ja riigieelarvesse laekunud ravikindlustusmaksust kaetakse ühtlaselt ka nende isikute ravikulud, kes panustavad väiksema sissetuleku tõttu vähem. Solidaarsusprintsiip ravikindlustuses tähendab muu hulgas ka seda, et riik on loonud süsteemi, mis katab ka kindlustatud isikuga võrdsustatud isiku ravikulud. Need on isikud, kes ravikindlustusmaksu ei maksa või need kelle eest maksab ravikindlustusmaksu riik (lapsed, õpilased, üliõpilased, pensionärid jm),“ rääkis Paluste.

Lisa kommentaar

  • Katre Pilvinski

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

11. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.