Viimasel aastakümnel on inimkonnale teatavaks saanud hulga organismide täielikud DNA järjestused. Probleemide hulgas, millele DNA järjestuste analüüsimine vastuse võib anda, on kahtlemata üks huvitavamaid küsimus sellest, millised muutused inimese DNA-s on meid teinud teistsugusteks meie evolutsioonilistest lähisugulastest – inimahvidest.
Selle ülesande lahendamisel ei pöörata tähelepanu sugugi mitte ainult geenidele, olulised on kindlasti ka sellised järjestused, mille alusel valke ei sünteesita. Sellist DNA-d on varem nimetatud ka rämps-DNAks, kuid ajapikku on saanud üha selgemaks, et märkimisväärne osa sellest on oluline geenide õigeaegsel sisselülitamisel. Imetajates on leitud umbes 200 000 sellist järjestust, tuhatkond neist leidub vaid inimesel.