Margit Sarv: Eesti mehe üks kroon on väärt naise 75 senti

Naiste palk on Eestis pikemat aega
olnud meeste omast umbes neljandiku võrra madalam, mis on suurim lõhe kõikidest
Euroopa Liidu liikmesriikidest. Euroliidu keskmine on 15%. Teisisõnu, Eesti mehe
üks kroon on väärt Eesti naise 75 senti.

Arstide töötasu ei ole siinjuures erandiks. Arstide puhul on naiste ja meeste põhitunnipalga vahe 7%, kogutunnipalga (st koos lisatasudega) vahe 18%. Seega on lõhe arstide hulgas mõnevõrra väiksem kui kõikide elualade keskmine.

Meeste ja naiste palgalõhele on mitmeid põhjendusi. Samas mitmete nii öelda objektiivsete muutujate mõju, mis võiks palgavahet selgitada, on antud palgauuringu ja muude andmete alusel eraldi välja toodud ning seega minimeeritud.

Esiteks on Eesti ühiskonnas naised ja mehed hõivatud erineva tööga (tööturu nn horisontaalne segregatsioon) ning naiste poolt valitud tööalad on vähem väärtustatud ning tasustatud. Näiteks on mehi enam ehituse ning veonduse, laonduse ja side valdkonnas, kus on keskmisest kõrgemad palgad; naised aga on ülekaalus sellistes sektorites nagu tervishoid, sotsiaaltöö, haridus ja teenindus, kus on ka üldisest madalamad palgad.

Viidatud Tervise Arengu Instituudi uuringus on vaadeldud arstide palku ka raviteenuse liikide lõikes ning naisarstide (põhitunni)palk on madalam kõikides väljatoodud kategooriates (ambulatoorne-statsionaarne; üld-, eriarsti- (sh taastusravi ja hambaarsti), kiirabi). Eriti silmatorkav on palgavahe Muude asutuste puhul, mis hõlmab aga üsna eripalgelisi kooslusi.

Sellegipoolest võib meeste ja naiste palgavahet osaliselt põhjustada asjaolu, et erineva spetsialiseerumisega arstide tööd väärtustatakse erinevalt (juhul, kui naisarstid on vähemväärtustatud valdkondades ülekaalus). Nii selgub ka käsitletavast uuringust, et hambaarstide töö on perearstide tööst rohkem, haigla arstidest aga vähem tasustatud.

Samuti kõigub keskmine palk eriarsti erialade lõikes (nt kardioloog võrdluses infektsioonihaiguste arstiga; kardiovaskulaarkirurg võrreldes lastekirurgiga). Samas nt perearstide või kiirabi arstide puhul, kus sellist ulatuslikku spetsialiseerumist ei ole, segregatsiooni argument palgavahet hästi ei selgita.

Teiseks põhjuseks võib olla see, et naisi on vähem juhtivatel ja järelikult ka kõrgemini tasustavatel ametikohtadel (tööturu nn vertikaalne segregatsioon). Eestis moodustavad naisterahvad natuke üle kolmandiku kõikidest juhtidest See on küll üks kõrgemaid naisjuhtide osakaalusid võrreldes teiste EL riikidega, kuid jääb pariteedi põhimõttele (40-60) siiski alla.

Näiteks võib tervishoiuasutuse või selle kliinikuid, keskusi ja osakondi juhtivate arstide seas olla rohkem mehi, mistõttu on meesarstidel ka tervikuna suuremad palgad. Samas on juhtidest ja mittejuhtidest arstide keskmise põhipalga vahe kokku vaid 3 krooni (haiglas, kiirabis ja muudes asutustes on käärid siiski suured).

Samuti võivad palgalõhet põhjustada tööaja, hariduse ja staaži vms erinevused meeste ja naiste vahel.

Täis- ja osalise tööajaga töötamine ei tohiks keskmist (põhi)tunnipalka mõjutada, kuna sama töö eest sama pika aja (st ühe tunni) jooksul peaks tasu olema võrdne. (Olenemata sellest, kas osalise ajaga töötavate arstide hulgas on rohkem naisi kui mehi või mitte. 2003. aasta andmete alusel oli osaajaliselt hõivatud 11,5% kõikidest naistöötajatest ja 5% meestöötajatest.)

Nagu näha suurendavad nais- ja meesarstide palgalõhet oluliselt erinevused lisatasudes. Uuringus antud selgituste kohaselt võivad lisatasud tuleneda peamiselt tööajast, tulemuslikkusest või nt ka staažist.

- Tööaja kestus võib teataval määral lisatasude suurust mõjutada, kuid mitte nii palju kui on lisatasude sooline lõhe, kuna ühes kuus töötatud tundide arv on 2005. aasta andmetel mees- ja naisarstidel üsna sarnane: vastavalt 163 ja 156 tundi, vahe umbes 4%.

- Samuti võivad erinevusi lisatasudes selgitada tööaja suhtes lapsevanemate kaitseks kehtestatud sätted: õhtusele ja öötööle, tööle puhkepäevadel ja riigipühadel ning ületunnitööle võib alla 12 aastast last kasvatavat isikut rakendada vaid tema enda nõusolekul. Samas ei ole teada, kui palju tervishoiusüsteemis töötavatest emadest või isadest oma tööaega eeltoodust tulenevalt sätivad või sättida saavad.

- Staažist (sh residendiks olemisest) tulenevad palga või lisatasude erinevused ei tohiks antud kontekstis mehi ja naisi erinevalt mõjutada, kuna erinevates vanusegruppides on nais- ja meesarstide jaotus üsna sarnane arstide üldisele vanuselisele jaotusele. Vastupidi, nooremapoolseid meesarste on natuke rohkem kui samas vanuses naisarste (kuni 39 aastaseid on meesarstide hulgas 29,2% ja naisarstide hulgas 25,2%).

- Tulemuslikkus võiks olla objektiivne põhjendus palgavahedele. Antud juhul ei oska kommenteerida tulemustasude osakaalu arstide lisatasude hulgas ning kas neis esineb ka soolisi erinevusi.

Palgavahet võiks veel mõjutada kutsekvalifikatsiooni tase, kuid paistab, et taolised kvalifikatsiooniastmed on välja töötatud küll mõnede teiste tervishoiutöötajate ametirühmade, aga mitte arstide puhul.

Esialgu ei jäänud uuringust ka silma, kas hõlmatud on muuhulgas erapraksises töötavate arstide palgad. Selle mõjuri hindamiseks oleks muidugi vaja teada, kas erapraksises hõivatud naiste ja meeste suhtarv on proportsionaalne nais- ja meesarstide suhtarvuga tervikuna või mitte.

Viimaseks ei saa mainimata jätta, et tihtipeale makstakse naistele sama töö eest vähem palka (diskrimineerimine). Naistele sama töö eest väiksema palga maksmine põhineb eelarvamuslikel hoiakutel ning lähtub arusaamast, nagu oleks mees parem töötaja, naine aga pigem kodu eest hoolitseja. Nii peab nt 2005. aastal läbiviidud soolise võrdõiguslikkuse monitooringu järgi märkimisväärne osa elanikkonnast (43% meestest ja 25% naistest) õigustatuks, et meeste palk on kolmandiku kuni poole võrra naiste omast suurem.

Antud juhul on raske täpsemalt öelda, kui palju ja millised eeltoodud põhjused mõjutavad mees- ja naisarstide töötasu. Eestis oleks kindlasti vaja põhjalikumaid soolise palgavahe põhjusi käsitlevaid analüüse. Seetõttu ootan huviga Sotsiaalministeeriumi poolt lähiaastatel korraldatava uuringu tulemusi, mis peaks käsitlema tööturu struktuuri, tasustamise süsteemi ning tasustamise praktikate rolli palgalõhe kujunemisel ning samuti analüüsima teiste riikide praktikaid palgalõhe vähendamisel.

Ka teistel ametialadel saavad naised üldjuhul meestest vähem palka. Tippspetsialistide hulgast võiks eredama näitena välja tuua programmeerijad, kus 2005. aasta andmete alusel on meeste tunnitasu 106,94 krooni, naistel aga 60,88 krooni (vahe 40%). Suur naiste ja meeste palgavahe on eelmainitud andmete järgi ka näiteks kõrgkooli õppejõudude hulgas (26%), seevastu madalama haridusastme õpetajate seas on sooline palgavahe pea-aegu olematu (1-2%).

* Loe Eesti arstide palkadest edasi 28.11. Meditsiiniuudiste paberlehest.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

14. august 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuli 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.