1973. aastal kirjeldasid kolm teadlast – Richard Held, Ernst Pöppel ja Douglas Frost - esmakordselt veidrat tajunähtust, mida kutsutakse pimenägemiseks, kirjutas Eesti Geenikeskus. Pimenägija tajub end täielikult pimedana ehk tema teadvusesse ei jõua ümbritseva keskkonna kohta mingit visuaalset informatsiooni. Ometi suudab ta adekvaatselt reageerida teatud visuaalsetele ärritajatele, näiteks õigesti tajuda objektide kuju, paigutust ruumis vms.
Pimenägemine võib esineda vaid tsentraalse ehk ajukahjustuse tõttu tekkinud pimeduse korral, silmad ja nägemisnärv peavad olema korras.