Autor: Triin Tabur • 2. jaanuar 2009
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hullulehmatõve valk seotud haistmisega
Vale kuju võtnud prioonvalgud tekitavad
hullulehmatõbe ja teisigi raskeid närvihaigusi, kuid oma loomulikus olekus on
nad osaks kõikide imetajate närvisüsteemist. Pärast pikki otsinguid prioonide
funktsiooni mõistmiseks leiti seos haistmismeelega.
Hullulehmatõbi, Creutzfeldt-Jakobi haigus, skreipi ja teised prioonhaigused tekivad ajus laialdaselt levinud prioonvalgu valest pakkumisest, mis toob kaasa kiired muutused ajustruktuuris ning ilmeksimatult lõpeb kannatanu surmaga. Nakkuslik struktuurvorm tekib aga prioonvalgu molekulidel haruharva, enamjaolt on nad ohutud ja ilmselt omavad mingit vajalikku otstarvet.
Alates prioonide avastamisest (1982) on innukalt otsitud nende füsioloogilist mõtet, kuid tulemused on siiani olnud üsna ähmased või vastuokslikud. 1992. aastal said teadlased esmakordselt uurida hiirt, kellel oli välja lülitatud prioonvalku kodeeriv geen – üllataval kombel ei erinenud see aga millegi poolest tavalisest hiirest. Erinevust otsiti siiani, märkis Eesti Geenikeskus Science Newsi vahendades.
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!