Euroopa kodanikud, kes teises liikmesriigis viibimise ajal haigestuvad või saavad muu tervisekahjustuse, peavad saama asukohamaa tervishoiusüsteemile samaväärse juurdepääsu kui selle riigi elanikud. Lisaks eeltoodule võib ka plaanilist tervishoiuteenust teatud juhtudel tarbida teises Euroopa Liidu liikmesriigis.
Sellest hoolimata on piiriüleste tervishoiuteenuste kasutamine marginaalne, moodustades vaid ligikaudu 1% tervishoidu suunatud avalikust rahast. Üks põhjus on see, et patsientidel pole sageli piisavalt teavet piiriülese tervishoiuteenusega seonduvate aspektide kohta, muuhulgas õiguse kohta saada tarbitud tervishoiuteeuste eest hüvitist. Selline olukord loob potentsiaalsete tarbijate seas ebakindlust ja usaldamatust süsteemi vastu.