Autor: Kadi Heinsalu • 14. veebruar 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine. Kaotusevalust on võimalik pääseda
Armastatud inimese kaotus elus on üks
valusamaid kogemusi. Seda on ka äärmiselt valus kõrvalseisjana tunnistada, kuna
see, millega kõrvalseisja aidata saab, on nii vähene. Ka professionaalidena
oleme sageli oma igapäevatöös raskete kaotuste tunnistajaks, kirjutab
psühhiaater Erika Saluveer.
Meile kõigile on tuttavad lood, kus lähedase inimese kaotusele raske haiguse tõttu vallandub leinaprotsess, mis võib võtta leinaja jaoks äärmuslikke vorme: haaratakse kaasa ajakirjandus ning õigusemõistjad, mis võib kokkuvõttes halvata ka arstide tööd.
Viimase saja aasta jooksul on psühhiaatrid, psühhoanalüütikud ja teadlased otsinud vastust küsimusele, kas leidub seost psühhiaatrilise haiguse, elus aset leidnud kaotuste, hälbinud leina ja lapsepõlvekogemuste vahel.