Ravimiuuringud hoiavad tipud Eestis

Eesti tervishoiu peamine ekspordiartikkel
ehk ravimuuringud on märk haiglate heast kvaliteedist ja see motiveerib
tipparste Eestisse jääma. Edasiminek oleks päris uue molekulini jõudmine ja siin
alustatavad uuringud.

Kliiniliste uuringute tegemisele spetsialiseerunud Pärna kliiniku juht reumatoloog Ivo Valter arvab, et Eesti võiks kunagi leida oma molekuli ehk oma ravimi, mille müügist võiks tõusta rohkem tulu kui Skype’i eest.
Uus molekul eeldab tema sõnul erinevalt praegusest osalemist ka I ja II faasi uuringutes ning oskust uute ravimimolekulide kandidaatide selekteerimiseks.
Valteri seisukohta jagab ravimiameti peadirektori kt Alar Irs: “Eestis saaks teha palju huvitavamaid ja olulisemaid uuringuid. Ennekõike on ruumi arstide enda algatatud uuringute jaoks. Neid ju peaaegu polegi.”
Irsi sõnul võib Eestit pidada tubliks alltöövõtjaks, mitte teaduskeskuseks, kuna me osaleme väga vähe siin tehtavate kliiniliste uuringute planeerimisel ja analüüsimisel.

Suurim ekspordiartikkel
Uuringutega seotud meedikud on kindlad, et neis osalemine motiveerib, toob meie tervishoidu lisaraha ja annab võimaluse proovida mõnel juhul uusimat ravi. Tegemist on Eesti suurima meditsiinialase ekspordiartikliga, mille käive eelmisel aastal oli hinnanguliselt kuni 25 miljonit eurot.
Eestis enim kliinilisi uuringuid tegeva GSK Eesti meditsiiniala juhi Toomas Pruunsilla arvates pole meie miniatuursust arvestades globaalsel tasandil lihtne silma paista.
Kuid meil on tema sõnul ka selliseid häid näiteid nagu kopsuarstide Tõnu Vanakesa (PERH) ja Tanel Laisaare (TÜK) juhitud kopsuvähi immuunravi uuringukeskuste edu maailmas.
“Vaktsiiniuuringute vallas oleme GSK liinis globaalselt ühed edukamad nii efektiivsuse kui üllataval kombel ka mahu poolest – 2010. aastal oli meil üle 4000 patsiendi,” toob ta näite.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloog Margus Viigimaa kinnitab, et meiega ollakse maailmas rahul. “Eesti kvaliteediga on alati rahule jäädud. Me võtame määratud aja jooksul vaatamata oma väiksele rahvaarvule vajaliku arvu patsiente,” märgib ta.
Pruunsilla hinnangul ulatub biofarmaatsiatööstuse Eestisse investeeritav summa 25 miljoni euroni aastas. “Uuringute raames on Eestis hulgaliselt töökohti loodud ning läbi sotsiaalmaksu saab oma osa ka haigekassa eelarve,” räägib ta.
Näiteks Valteri juhitavas Pärna kliinikus on 21 töökohta, mis ei kuluta haigekassa raha, kuid samas makstakse kinni paljude inimeste terviseuuringud ja ravi.

Kasu nii haigele kui arstile
Ivo Valter on veendunud, et mida rohkem uuringuid Eestis tehakse, seda parem nii haigetele kui ka arstidele. See annab tema sõnul inimesele informatsiooni tema tervise kohta, põhihaigust ravitakse ja jälgitakse väga täpselt ning tähelepanu pööratakse muutustele üldises seisundis ja ravimi võimalikele kõrvaltoimetele.
“Haigeks jäädes soovivad kõik kõige paremat ja moodsamat ravi, aga selleni jõutakse vaid kliinilisi uuringuid tehes,” ütleb Valter.
Ta toob näiteks lapsed, kelle kaitsmise nimel ei tahetud tihti ravimiuuringuid teha. Neid raviti lihtsalt kui 5-, 10- või 30kiloseid täiskasvanuid, kuid selgus, et tegemist ei ole täiskasvanu väiksema koopiaga ning ravim mõjub lapse organismis teisiti.
Uuringutes osalemine on vajalik ka arstidele. “Meditsiin on kiiresti arenev eriala ning kliinilised uuringud, nende metodoloogia ja tulemuste interpretatsiooni oskusteta hea ja ajaga kaasas käiv arst olla ei saa,” leiab Valter.
Tema meelest peaksid kõik arstid vähemasti korra elus mõnes kliinilises uuringus osalema.
Ka Viigimaa peab uuringutes osalemist väga oluliseks. “Uuringud annavad arstile kogemuse kõige uuemate ravimitega, mida me muidu kasutada ei saaks, ja sellega koos ajakohase ravistandardi,” nendib Viigimaa.
Ta lisab, et uuringutega saab haigla vahel ka täiendavat peenaparatuuri, mida neil muidu võib olla ei oleks.

Kui palju uuringuid võiks arstil olla?
Ravimiameti andmeil on mõnel arstil juhtida üks uuring, mõnel 4-5 ja mõnel üle 10. Enim uuringuid on Lääne-Tallinna Keskhaigla neuroloogil Katrin Gross-Pajul – 25. Tema sõnul ei saa koormust pelgalt uuringute arvule taandada.
„Töö maht tuleb läbi patsiendi ja visiidi. Formaalselt võib meil olla 10 uuringut igas 3 patsienti aga teisel üks uuring 60 patsiendiga. Visiitide arv on meil ikkagi poole väiksem,“ toob ta näite.

Ka kliinilistele uuringutele spetsialiseerunud Pärna kliiniku juht reumatoloog Ivo Valter on seisukohal, et kõik sõltub projekti iseloomust. „Kui uuringukava on lihtne ja asjad jooksevad valutult, siis võib ühel arstil mitu uuringut olla. Kõige keerulisem on uuringu alustamine, aga kui projekt on mõnda aega juba kestnud ning “sisse jooksnud”, siis on sellega vaeva ka vähem,“ leiab Valter. Tema hinnangul reguleerib elu ise seda protsessi päris hästi.

Valteril endal on ametlikult 13 uuringut. Enda sõnul on tal käsil kuus aktiivset uuringut, millest kaks suuremat on kestnud vastavalt seitse ja kolm aastat. „Ülejäänud on kuus kuud kuni viis aastat kestvad suhteliselt väikesed uuringud, milles üks, seitse või 15 osalejat. See on päris vähe, sest ülemaailmne majanduskriis pani selge piduri ka ravimiarendusele,“ kommenteerib ta. 13 tuleneb tema sõnul aga sellest, et osad projektid on lõppenud, aga nende lõpuraporti koostamine ning tulemuste esitamine võtab aasta või isegi kauem.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloog Margus Viigimaal on praegu juhtida vaid üks uuring (kardioloogiauuringutes on tavaliselt 12-16 patsienti). Ühe põhjusena nimetab ta asjaolu, et kardioloogias tulebki praegu üsna vähe ravimeid peale, kuna uuringud on suundunud pigem diabeedi ja teistesse metaboolse sündroomi valdkondadesse.
Teiseks on Viigimaal palju muud tegevust. „Meie kliiniline tegevus on läinud väga intensiivseks. Lisaks pean ma ka loenguid ja osalen mitmetes suurtes üleeuroopalistes uuringutes,“ selgitab Viigimaa. Tema sõnul on näiteks PERHis praktiseerival arstil lubatud juhtida kõige rohkem nelja uuringut.
Uuringutes osalemist peab ta enda jaoks siiski väga oluliseks. „Mind huvitavad kõik põhimõtteliselt uued arengud ja ma tahaksin alati neil juures olla. Pigem ma teengi nüüd oma euroopa kolleegidega koostööd ja osalen nende uuringutes,“ selgitab Viigimaa.

Ühe 25 uuringut võib olla väiksem koormus kui teise 10 uuringut
Kuidas te jõuate?
Katrin Gross-Paju:
Neuroloogiliste haiguste spetsiifika on selline, et Eestis on igat haigust korraga hästi vähe. Me räägime haigustest, mida Eestis võib olla ongi ainult paarikümnel inimesel. Ja ka maailmas esineb neid harva. Selleks, et seda uuringut üldse oleks võimalik teha, võetakse patsiente keskustest üle terve maailma. Kui iga keskus panustab 1, 2 või 3 haigega, siis on juba hästi.
Liina Vahter: Meil on üle kümne patsiendiga uuringuid praegu vaid kaks. Uuringuid on meil palju, aga enam kui pooltest neist on vaid kolm patsienti.
K G-P: Töömaht tuleb läbi patsiendi ja visiidi ja neid ei ole palju. Me tahaksime omale kõigi neuroloogiliste haiguste uuringuid, sest iga selle erihaiguse uuring parandab igapäevase töö kvaliteeti. Me ei püsi ainult SM teema juures, vaid meil on ka epilepsia, dementsuse, insuldi ja parkinsoni uuringud. Ilmselgelt on see suur pingutus. Sama metoodika läbi teha 10-20 patsienti on kindlasti lihtsam kui pea iga patsient erineva metoodikaga. Aga selleks meil ongi suur meeskond.

Kuidas te ühendate uuringud igapäevatööga?
K G-P:
ega meil iga päev ei toimu siin midagi. Meil on suur ravimiuuringute osakond. Liina kamandab suurt hulka uuringute koordinaatoreid, kes päevast-päeva tegelevad nende uuringutega. Siis on meil suur õendusmeeskond, skaalatöö meeskond ja lõpuks ka arstide meeskond, kellel on ka väga erinevad ülesanded. Ajalooliselt on nii välja kujunenud, et minu roll on olla nendele inimestele raviarst. Ma vaatan, kuidas neil läheb, kuidas nad ravimeid taluvad jne. Minu meelest on see päris hea variant. See visiidi aeg ei ole väga pikk ning visiit on laiali tõmmatud. Meie keskuses tegeleb inimesega päeva jooksul viis või kuus inimest. Kuna neid on palju, läheb igaühel ka vähe aega ning tööd saab paindlikult korraldada nii meie kui haigete jaoks.

Kui pikad uuringud on enamasti?
L V:
Neli kuud kuni aasta. On ka nii, et aasta on topeltpime ja siis tuleb jätku-uuring. Aga seltskond, kes käima hakkab, on ikka sama. Kirja lähevad nad täiesti uue uuringuna.
K G-P: Me võime ka uhked olla. Meil on nüüd sclerosismultiplexi tabletid, mida on oodatud 20 aastat ja mille väljatöötamisele me oleme aidanud ka kaasa. Algas kõik tavalise topeltpimeda katsena, siis tuli jätku-uuring, kus võrreldi erinevaid annuseid ja nüüd on jätkub see veel sellise vaatlusuuringuna, kus inimesed saavad põhimõtteliselt oma tablette täpselt nii kaua, kuni neid saab Eestis soodusravimina.
L V: Kokku saadi siin siis 5 uuringut. Alustasime 2007 viie haigega ja nüüd on meil neid seal 4.

Kuidas uuringud keskusesse tulid?
K G-P:
Algus oli kohutavalt raske, sest eelistatakse koostööd tuntud partneritega. Ma tulin ülikooli haiglast, aga ma ei olnud seal ravimiuuringutega üldse tegelnud. 2002 alustasime mälukliinikuga ja siis pakuti meile esimest Alzheimeri uuringut, kuid me ei saanud seda. Põhjendus oligi, et me ei ole kunagi osalenud üheski ravimiuuringus. Aga kuidas sa siis esimese saad? Tookord meil lihtsalt vedas. Olid toredad noored inimesed, kes otsustasid meid lihtsalt proovida.
Kui kogu see protsess, mille lõpptulemuseks uuring on, ei ole tehtud kõrgekvaliteediliselt, siis üks kõik kui head need ravimid ka on, ei lähe nad mitte kunagi läbi. Ja kogu see raha on raisatud. Me oma keskuses me oleme püüdnud seda vastutust mõista. Et see ei ole selline ebameeldiv ja tüütu lisaraha teenimise võimalus, vaid usaldus meie vastu. Kui kontroll avastab, et meie keskuses ei ole kinni peetud kõigist nõuetest, siis see paneb löögi alla kogu ravimi registreerimise.

Kas Eesti peaks olema midagi enamat kui allhankija?
K G-P:
See, et kas Eestis keegi suudaks uuringuid koordineerida on täna juba reaalsus - Quintasi tüdrukud on väga tublid.
L V: Mis on Eesti – kas Eesti on Eesti maa või eestlane kuskil. Eestlased osalevad ka teistes riikides toimuvates uuringutes.
K G-P: Uuringute läbiviimine – ma ei näe praegu, et keegi Eestis peaks sellega tegelema. Asi ei ole ainult teadmistes vaid kui suur maa su selja taga on. Mina ei dramatiseeriks seda üle. Elu on näidanud, et ka need nõustamiskeskused teevad allhanget

Milliseid ravimeid arendatakse?
K G-P:
Tänapäeval on loogika muutunud. Kui varem püüti välja töötada efektiivseid ravimeid, siis tänapäeval töötatakse välja hästi talutavaid ravimeid. See on muidugi utreeritud. Ega tänapäeval ei ole nii, et saagu või hullem, aga ma ravin ennast. Kui ravitaluvus on halb, siis enamik leiab, et nad ei võta ja kõik.

Kas uuringud ja päris teadus on väga erinevad?
K G-P:
On ja ei ole. Meil on praegu käsil projekt, kus me uurime SM ägenemisi. Me võtsime tegelikult üsna palju täpsust ja metoodikat ravimiuuringutest üle. See metoodika on ju väga hea, sest peab vastu pidama kogu ravimiagentuuride kriitikale.
Inimesi kindlasti huvitavad ravimiuuringute tulemused rohkem kui igasugused muud teaduslikud ekskursid. See on hästi konkreetne – kas mul on uus ravim või mitte. Aga me ei ole veel nii kaugele läinud, et uusi ravimeid välja töötada. Me uurime ikka lihtsamaid asju nagu depressioon ja liikumine.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

11. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.