Keisrilõiked dekaadiga pea kolm korda sagenenud

Eestis peetakse sünniregistrit aastast
1992, kui keisrilõige tehti kõigist sünnitustest umbes 7% puhul. Praegu toimub
19–21% sünnitustest keisrilõikega. See näitaja on sõltuvalt haiglatest natuke
erinev, kuid enamasti ei ületa see 22% ega jää alla 18%. Miks on keisrilõigete
osakaal ajaga kasvanud?

Sünnitusabi pole mitte ainult meditsiiniline, vaid ka filosoofiline teema. Näiteks 20. sajandi alguse sünnitusabi paradigma järgi oli hea sünnitusabiarst see, kes suutis panna naist sünnitama loomulikul teel. Tulemuseks oli naiste suur suremus keisrilõigete järel.

Kuna haigeid või enneaegseid lapsi aidata ei osatud, oli ainuke lootus sünnitada järgmine. Tänapäevase arusaama järgi on tõeliselt hea abi see, mille tulemusena sünnib terve laps ja ka naine jääb terveks. See eemärk koos uuendustega sünnitusabis on keiserlõigete osakaalu suurendanud.

Kui võtame näiteks tuharseisus sünnitused (4% kõigist), siis 1990ndate alguses sünnitasid naised selles olukorras enamasti loomulikul teel.

Aastal 2000 tegid Hannah ja ta kolleegid Kanadas uuringu, mis pööras senised arusaamad maailmas pea peale. See näitas, et tuharseisus sünnituste puhul annavad keisrilõiked eelise, kuna tüsistusi on sel juhul vaginaalse sünnituse korral rohkem.

Seda uuringut kritiseeriti palju. Sama uurimisrühm näitas ka oma järgmises publikatsioonis, et laste motoorne ja psühholoogiline areng ei kannatanud kummalgi juhul, kuid just selle uuringu järel on kogu maailm vähemalt kümme aastat elanud teadmises, et tuharseisus tuleks sünnitada keisrilõikega.

Keisrilõigete osakaalu suurenemise taga on kindlasti ka see, et viimasel 30 aastal on hüppeliselt arenenud loote tervisliku seisundi hindamine sünnituse ajal ehk kardiotokograafia. Loote jälgimise meetodid on praeguseks väga arenenud, mistõttu on sünnitusaegne hapnikuvaegus paremini diagnoositud ja keiserlõikeid võidakse teha selle algusjärgus, kui loode ei ole veel kahjustatud.

Ka on lapsed tänapäeval varasemaga võrreldes suuremad, emad aga mitte, mis omakorda sunnib arste lapsi sageli just keisrilõikega vastu võtma.

Ühtlasi on maailmas toimunud ägedaid debatte teemal, kas naisel peaks olema võimalus keisrilõiget ise valida.

Need arutelud pärinevad USAst, kus tervishoiusüsteemi eripärade tõttu on patsientidel üsna palju õigusi sekkuda arstiabikorraldusse, ka sünnitusabisse. Eesti naisedki soovivad üha enam sünnitusprotsessi sekkuda, mis võib mõnes mõttes olla õige, sest sünnitab ju naine.

Meil on siiski levinud seisukoht, et keisrilõige on operatsioon koos sellega kaasnevate riskidega ning seda peaks tegema ainult meditsiinilise näidustuse korral. Kindlasti ei tohi arst keisrilõiget naisele soovitada siis, kui protseduur ei ole vajalik. See oleks ebaeetiline.

Selle kõige kõrval seostub viimasel 17 aastal toimunud operatiivsünnituste arvu kasv perinataalsuremuse (laste surmade arv 22. rasedusnädalast kuni 28. elupäevani) ligi kahekordse vähenemisega.

Matemaatiliste mudelite abil on läbi mängitud stsenaarium, kas perinataalsuremust oleks võimalik viia nullini, kui kõik naised sünnitaksid operatiivsel teel. See hüpotees ei leidnud aga tõendamist ning suremuse ja haigestumuse vähenemine toimus enamasti tänu paremale raseduse jälgimisele ja vastsündinute ravile.

Sellest saame järeldada, et keiserlõigete arvu edasine suurenemine sünnitusabi kvaliteeti enam ei paranda.

Muret tekitab asjaolu, et viimase 30 aasta jooksul on maailmas kasvanud sellise patoloogia esinemine, mida nimetatakse sissekasvanud platsentaks (placenta accreta). Sedagi seostatakse keisrilõigete arvu suurenemisega.

Nimetatud tüsistuse korral kasvab keisrilõikega sünnitusele järgneva raseduse ajal platsenta emaka seina sisse niivõrd, et selle eemaldamine on sageli võimatu ja seda saab eemaldada ainult koos emakaga.

Samuti tuleb arvestada keisrilõike tüsistustega. Need võivad olla nii süütud kui ka ohtlikud. Laias laastus võib need jagada intra- ja postoperatiivseteks tüsistusteks. Kuna tegemist on kirurgiaga, siis võib operatsiooni ajal esineda suurt verekaotust. Samuti võib esineda naaberorganite vigastusi, eelkõige kusepõie- ning harva soolevigastusi.

Operatsiooniaegsetest tüsistustest on levinum emakavigastus, mis võib tingida emakaprobleeme nagu verejooks, mida on raske peatada ja mis äärmisel juhul võib viia ka emaka eeldamiseni (üks juhus 200 operatsiooni kohta). Operatsioonijärgsetest tüsistustest esineb kõige sagedamini emakapõletikku, mille esinemissagedus on keisrilõike puhul viis korda suurem kui vaginaalse sünnituse puhul. Haavainfektsiooni esineb veidi harvemini.

Naine vajab pärast keisrilõiget toetust

Hästi oluline on nõustamise roll pärast keisrilõiget. Rohkem võiks pöörata tähelepanu kontratseptsioonialasele nõustamisele. Kui naine tuleb pärast keisrilõiget perearsti juurde tervisekontrolli, siis tuleks kindlasti küsida, kas ta ikka toidab last rinnaga ja kuidas kaitseb vastne ema end uue võimaliku raseduse eest ehk et kas tarvitab rasestumisvastaseid ravimeid.

See on naise tervise seisukohast väga tähtis, sest uuringud on näidatud, et kui järgmine sünnitus toimub vähem kui 18 kuud pärast keisrilõiget, siis on sünnitusaegse emakaruptuuri oht suurem.

Sünniregistri andmetel toovad eelnevalt keisrilõikega sünnitanud naised vaid kolmandikul juhtudel järgmisel korral lapse ilmale loomulikul teel.

Artikkel ilmus 17. mai Meditsiiniuudistes.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

11. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.