Ekspress: dr Kullerkann, Kõrgvee ja Tepp Afganistanist

Eesti kirurgid Alo Kuller shy;kann, Lauri
Kõrgvee ja Jaan Tepp räägivad shy;inimeste kiirremon shy;dist ühes maailma
parimas traumahaiglas Camp Bastioni sõjaväebaasis, kirjutab Eesti
Ekspress.

Kui Afganistanist tulevaid uudiseid ei loe ning sõjaväebaasist välja ei käi, ei pruugigi aru saada, et riik üldse sõjas on. Aga seistes keset Camp Bastioni sõjaväebaasi Helmandi provintsis ning nähes sõjaväekoptereid edasi-tagasi seerimas ning uusi vigastatud toomas, pole kahtkustki - verised lahingud käivad ja noored mehed on valitsusvastaste mässuliste rünnaku all.

Brittide juhitavat Camp Bastioni haiglat loetakse maailma parimaks traumahaiglaks. Selles inimkehade tipptasemel "kiirremonditöökojas" teevad viimasel ajal ilma ka eestlased. Hiljuti saabusid sinna missioonile TÜ Kliinikumi anestesioloog leitnant Lauri Kõrgvee, traumatoloog-ortopeed leitnant Alo Kullerkann Ida-Tallinna Keskhaiglast ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurg major Jaan Tepp. Viimane vahetas välja Eesti kirurgiameeskonna juhina alustanud kaptenmajor Jaan Kirsi. Haigla on nagu haigla ikka: vastuvõtu- ja opitoad, palatid. Vigastuste ulatusest annavad paarikümne sekundiga pidi kaks ülekehaskännerit. 16. juunil võtsid Eesti kirurgid siin vastu ka kaks kergemini haavata saanud Eesti kaitseväelast, kellel oli suur rõõm oma inimesi näha.

Järgmine päev, kui kirurgidega juttu tegin, oli erakordselt rahulik, mille ilmselt tingis öösel ja hommikul terves provintsis möllanud liivatorm. Sellisega ei sõdita ja sellisega ei maandu ka kopterid. Üks haruldane päev, mil keegi ei kaota oma jalgu või käsi, mil meeste piiparid vaid paar korda kergemate vigastustega patsientide saabumisest märku annavad.

Teinekord laekuvad vigastatud nagu liini peal, neid on palju ja korraga. Siin on ka kogenud arstidel tarvis raudset närvi. Patsientide vigastused võivad olla niivõrd õõvastavad, et neid nähes löövad ka kõige karastunumad sõjaväelased verest välja ning hindavad oma tööga seotud riskid totaalselt ümber.

Täna on teil siin üsna vaikne

Tepp: Täna on jah, kuid eile oli haigla patsiente täis. Nii täis, et pidime paariks-kolmeks tunniks sulgemagi. Aga inimesed viiakse siit öö jooksul ära järgmise etapi ravile, ameeriklased Saksamaale ning nende liitlased - britid, eestlased, grusiinid jt - Birminghami.

Kullerkann: Mis koormusse puutub, siis mul on näitlik materjal. Kirjutasin üles oma kahe nädala suuremad traumaprotseduurid. (Kullerkann loetleb eriliste emotsioonideta 12 mõlema jala traumaatilist amputatsiooni ja seitse käe amputatsiooni, lisaks raskemaid vaagna- ja reievigastusi, sääreluumurde, laskevigastusi jm. Ühel lapsel amputeeris ta kolm jäset korraga.)

Kõrgvee: Sellele lisandub kolm-neli korda sama palju väiksemaid vigastusi - fragmendivigastustest tingitud haavade puhastamine, kildude eemaldamine jms.

Kullerkann: Statistiliselt on keskmiselt üks kahe jala amputatsiooniga kannatanu päevas, vahel koguni kolm. Täna pole ühtegi olnud, aga see on suhteliselt ebatavaline. Võib-olla sellepärast, et hommikul oli liivatorm ja kopterid ei saanud maanduda.

Aga teie olete 24/7 valmis?

Kullerkann: Siin on erialaarstide ehk kirurgide, ortopeedide ja anestesioloogide valvekorrad vahetustega ära jagatud.

Kõrgvee: Kui kannatanuid on massiliselt, kutsutakse ka parasjagu puhkehetkel olevad kolleegid haiglasse ja kõik tegelevad erakorraliste patsientidega.

Kui kaua olete siin töötanud?

Kullerkann: Aprilli algusest. Enne seda olime kolm nädalat Suurbritannias Yorki lähedal asuvas militaarmeditsiini väljaõppekeskuses. Seal oli üles ehitatud identne haigla simulaator.

Kas teie varasem ettekujutus sellest tööst läks täppi?

Kullerkann: Üsna täpselt. Yorki haiglasimulaatoris olid meil patsientideks hästi grimeeritud Afganistani ja Iraagi sõja veteranid, mõnel mõlemad jalad reiest läinud, kõigil legendid kaasas. Koolitused olid detailideni läbi mõeldud, meile lasti enne isegi helikopteri häält, kui patsient kohale toodi.

Kõrgvee: Meil oli viis erinevat koolitust enne siia tulekut. Selleta poleks see töö ka võimalik olnud. Pidime briti ja ameerika kolleegidega uue vahetusena haigla kohe üle võtma. Siin ei olnud meil aega õppida, anti tööülesanded kätte ja hakake tööle!

Nii et võiks öelda, et miski teid siin üllatada ei saa?

Kullerkann: Nii ei saa öelda. Patsientidel on nii palju eri võimalusi vigastada saada, paljud asjad korduvad, kuid on ka üllatusi.

Kõrgvee: Erialaselt saame me kõik oma tööga siin hakkama. Väljakutse on selles, et oleme teises keelekeskkonnas. Erinevused haigete kirurgilisel käsitlemisel siluti juba ettevalmistuste käigus ära.

Kullerkann: Siin on väga kindlad reeglid, mida peame järgima. Aga sõjameditsiini kogemust polnud varem meist kellelgi, välja arvatud Jaan Kirsil.

Kõrgvee: Uus oli meile jaoks logistika, kuidas haiged liiguvad, ning paberitöö.

Mille poolest erineb see töö siin kirurgitööst Eestis?

Kullerkann: Eestis ei lase inimesed üksteist õhku. Traumade raskusaste on võrreldamatu. Eesti on turvaline riik, autod on turvalised ja liikluskultuurgi on paranenud. Laskevigastusi näeb Eestis harva, sest selliseid tulistamisi, nagu oli 1990ndatel, suurt ei esine.

Intsidente, kus korraga tuleb haiglasse viis-kuus kriitilises seisus kannatanut, tsiviilelus tihti ette ei tule. Raskemad autoavariid puudutavad tavaliselt paari-kolme inimest. Siin on aga võimalik, et tuleb korraga kuus patsienti ja natukese aja pärast veel neli. Tekib ressursipuudus - tuleb valida, kes on esimene, kes teine - sellist olukorda tsiviilelus üldiselt ei teki. Kogu haigla lüüakse vastuvõtuosakonda, isegi hambaarstid.

Kõrgvee: Masskannatanutega pannakse prioriteedid paika, muu töö jäetakse seisma. Igaüks teab väga täpselt, mida ta tegema peab, ning haigla toimib hästi efektiivselt.

Kullerkann: Kuni selleni välja, et meid kui erialaspetsialiste hoitakse kollase joone taga, kuni saame märguande tulla patsiendi juurde, öelda oma arvamus ja vajadusel asuda tööle.

Siia jõuavad vigastused, millega Eestis tavaoludes ei jääks isegi ellu. Patsiendid, žgutid verejooksu peatamiseks jäsemetel, transporditakse siia väga kiiresti.

Kõrgvee: Keskmiselt kulub kontaktist (vigastada saamisest - T. T.) haiglasse jõudmiseni 43 minutit (see on üleriigiline näitaja, kuid selle klassiga sõjaväehaiglaid on Afganistanis veel neli - T. T.). Nn kuldse tunni jooksul haiglasse jõudnud patsientide ellujäämise protsent on väga suur, koalitsioonisõduritel umbes 96 protsenti.

Mis selle suure protsendi tingib?

Kullerkann: Üliefektiivne töö vigastustega ümber käimisel. See haigla nõuab palju ressursse ja on väga kallis, kuid ka efektiivne.

Kõrgvee: Ellujäävus on suur ka seetõttu, et enamik patsientidest on terved ja tugevad noored mehed, kellel ei ole mingeid kaasnevaid haigusi.

Palatites oli näha ka palju afgaane, kuidas nemad siia satuvad?

Kullerkann: Reegel on selline, et ravi saavad siin koalitsiooniväed, nende kontraktorid (lepingupartnerid - T. T.) ehk igasugused töötegijad, kohalik armee ja politsei, sõjategevuse käigus viga saanud tsiviilelanikud ning vangistatud ja vigastatud Talibani võitlejad. Vahel tuuakse siia küll ka näiteks kraavist lahtise hüppeliigese murruga leitud tsikliste, kel pole sõjaga midagi pistmist.

Kõrgvee: Või lapsi, kes on kodus kõvasti põletada saanud.

Millised on teie senised eredaimad elamused siin?

Kõrgvee: Üks mees läks öösel vaatlusposti katusele suitsu tegema ja sai snaiprilt sigaretitule peale kuuli. Aga nii õnnelikult, et kuul läks läbi lõualoti lõualuud ja elutähtsaid veresooni vigastamata. Selliseid väikesi imesid vahel juhtub.

Kullerkann: Ükspäev pommitati meie baasi. Maha tuli kaks 107 mm mürsku, õnneks inimtühjale alale. Ka täna hommikul olime pommihäire tõttu kõik kõhuli maas, isegi haiged, kui nad vähegi saavad.

Ärevust tekitavad ka need momendid, kui korraga on opisaalis kaks kahe jala amputatsiooni ja siis öeldakse, et tuleb veel kolmas. Praegu võib tunduda, et kannatanuid pole ja me jalutame siin niisama ringi, aga järgmisel hetkel võib ressurssi liiga vähe olla. Õnneks ei ole me siin kunagi üksi, inimesi jagub.

Kõrgvee: Kaks nädalat oli meil siin rahulik, sest talupojad ei sõdinud, vaid koristasid moone. Ma käisin kurtmas, et haiglas on liiga palju arste, keerutame siin ainult pöidlaid. Aga kui moonikoristus läbi sai, hakkasid patsiendid tulema. Juunis oli koormus laes.

Millest vigastatute hulk veel oleneb?

Tepp: See on hooajaline. Mõni kuu on rahulikum, teine tihedam. Oleneb ka sellest, milliseid operatsioone liitlased korraldavad. Aktiivsema tegevusega on suurem tõenäosus, et tulevad ka vigastatud.

Kullerkann: Ükspäev öeldi, et tuleb mingi suurem operatsioon helikopterite ja HellFire rakettidega, kell seitse on oodata kannatanuid. Aga alguses ei tulnud kedagi. Tulid kell 12 ja siis nii palju, et pidime haigla kinni panema.

Statistiliselt on Helmandi provints Afganistanis töökoormuse ja patsientide arvu mõttes kõige kuumem koht. Nädalas käib meil siit läbi 180-200 patsienti. Pooled tuuakse kopteritega ja käivad opilaualt läbi.

16. juunil oli kahel haavata saanud Eesti kaitseväelasel rõõm, et neid võtsid vastu Eesti arstid.

Tepp: Opitubades töötasid kõik neli lauda, meil oli amputeerimine pooleli, kui äkki teatati, et tulemas on kaks eestlast ja meil paluti neid vastu võtta. Info on alati olemas, kes tuleb: kas britt, ameeriklane või ana (Afganistani armee võitleja - T. T.) ning millised vigastused tal laias laastus on.

Kullerkann: Mina lõikasin parasjagu arterivigastust. Eestlaste vigastused olid suhteliselt väikesed. Granaadikillu fragmendid jalas - see ei ole midagi ärevaks tegevat.

Kõrgvee: Alo on siin kolme kuuga väga tuimaks muutunud! (Kõik naeravad)

Tepp: Kolmest vigastusest kaks on põhjustatud IED (isevalmistatud lõhkekehade - T. T.) plahvatustest.

Miks te siin seda tööd teete?

Kullerkann: See on tohutu kogemus ja väljakutse. Asjad, millega siin tegeleme, Eestis puuduvad. Haiged tuuakse sisse, nad on näost valged ja poolenisti juba teises ilmas. Aga nad "pumbatakse" üles, tehakse kiirremont ja nad jäävad ellu. Milline see elu neil (näiteks jalad kaotanutel - T. T.) edaspidi on, seda ma muidugi ei tea.

Kõrgvee: Ressursse, mis on siin kas või verepreparaatide või personali osas, pole Eestis kusagilt võtta. Need on siin praktiliselt piiramatud. Siin saame kasutada verd ja verepreparaate, mida pole Tartu Ülikooli kliinikumis olemaski. Siin ootab veri traumaosakonnas juba enne patsiendi saabumist, see pumbatakse kiirinfusioonipumpadega tema vereringesse. Nii asendatakse paari minutiga mitu liitrit kaotatud verd.

Null-negatiivset verd on Eesti haiglates erakorralise meditsiini osakonnas heal juhul mõni doos. Plasma on külmutatud ja see sulab 40 minutit kuni tunni. Siin on kõik - trombotsüüdid, krüopretsipitaat, värskelt külmutatud plasma ja punaverelibed - kogu aeg patsiente ootamas.

Meie haiglatega ei anna võrreldagi?

Kõrgvee: Küsimus on organisatsiooni võimekuses ja valmisolekus. Oleme siin valmis kogu aeg üliraskes seisus haigeid vastu võtma, neid tuleb mitu päevas.

Ja me mitte ainult ei aita sõdureid, siin tehakse ka teadustööd. Kogu erakorralise meditsiini teadus on tulnud sõjapiirkondadest Iraagist ja Afganistanist, kõik vereülekannete valemid, kuidas verd üle kantakse ja inimesed ellu jäävad.

Kullerkann: Haigla elab nagu oma elu ja areneb. Poolteist aastat tagasi võidi siin teha asju, mis täna pole enam kombeks.

Traumade käsitlemine on efektiivne, nagu Ameerika filmides. Igaühel on tiimis oma ülesanne, kuni selleni välja, et üks on jooksupoiss, kes toob verd ja toimetab analüüse laborisse. Teine on kirjutaja, kes kõik liigutused üles märgib. See siin on tohutult põnev anatoomiakool. Saame näha inimese anatoomiat nurkade alt, mida ei valgusta ükski laibakoolituski.

Kui palju siin verd "laos" on?

Kõrgvee: Meie haiglas kasutatakse sama palju verd, kui kogutakse doonoritelt tervel Šotimaal aasta jooksul. Verepank uueneb iga päev või üle päeva. Vereplasmapreparaate ei külmutata, vaid hoitakse 4-5 °C juures, kus nad säilivad teatud hulk päevi. Vajaminevad kogused on enam-vähem ette teada.

Kust see veri tuleb?

Kõrgvee: Britid kasutavad briti verd, ameerika poisid kasutavad ameerika verd. Alles siis, kui neil pank tühjaks saab, on neil lubatud briti verd kasutada. Mitte et vere päritolul mingit vahet oleks, aga regulatsioonid on sellised. Üheks lõikuseks võib vaja minna tohutu hulk ressurssi. Mina olen ühe patsiendi puhul kasutanud isegi 112 ühikut verepreparaati. See teeb umbes 40 liitrit. Täiskasvanud mehes ringleb tavaliselt 4-5 liitrit verd.

Millest siin puudust tunnete?

Kullerkann: Puudest ja rohust.

Tepp: Kohast, kus ujumas käia, ja vihmast.

Kullerkann: Vihma oli - üks päev sadas õhtul 10 minutit!

Mida Afganistanis saadud kogemusega Eestis on peale hakata?

Tepp: Kui oled raskemaid traumasid käsitlenud, on kergematega lihtsam hakkama saada.

Kullerkann: Võib juhtuda, et tänu meie kogemusele siin jääb Eestis raske traumaga inimene ellu.

Kuidas muutub noorte kartmatute sõdurite meelsus pärast vigastada saamist ja siia haiglasse jõudmist?

Kullerkann: Väljaspool opituba me väga sõduritega kokku ei puutu, sest kui neil on vähegi tõsine vigastus, on nad siit haiglast ühe-kahe päevaga läinud.

Tepp: Väga tõsiselt vigastatud pannakse erakorralise meditsiini osakonnas poole tunniga narkoosi ja narkoosis lahkuvad nad ka siit haiglast.

Kõrgvee: Eile oli paar suurt pauku järjest. Inglismaalt telliti lend ja see oli juba õhus, kui lõikused alles käisid.

Haigla toimimise eelduseks ongi see, et patsiendid viiakse võimalikult kiiresti ja efektiivselt Birminghami või Saksamaale.

Tepp: Lõikus võib veel käia, kui lennuki meeskond vaatab piltlikult öeldes üle õla ja küsib: "Kaua veel? Meil mootorid juba töötavad."

--------------------------------------------------------------------------------

Tee rajasid kirurgid Tiit Meren ja Jaan Kirss

¦Idee saata Eesti reserv shy;ohvitseridest tsiviilkirurgide meeskond Afganistani missioonile ja töötada sõjaväehaiglas koos brittide ja ameeriklastega võrdväärsetena tekkis Eesti reservohvitseride kogu initsiatiivgrupil juba aastail 2005-2007.

¦Esimene kokkupuude Afganistani sõjakirurgiaga oli südame- ja veresoontekirurgil Tiit Merenil Kandaharis.

¦2007-2008 pidasid Briti ja Eesti kaitseministeerium Eesti kirurgide osalemise üle Afganistanis läbirääkimisi, kuid edutult, sest uue tulijana oli raske usaldust võita.

¦Meren ja üldkirurg Jaan Kirss käisid seejärel Farehamis sõjakirurgia konverentsil ise suhteid loomas ning said seal kohvilauavestlustes loa alustada ettevalmistuskursustega.

¦Kursustel jätsid eestlased hea mulje ning 2008. aastal suundus major Meren esimesele missioonile Camp Bastioni. Kaptenmajor Kirss järgnes talle samal aastal.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

11. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.