Arvamus: kodusünnitust on käsitletud ebakompetentselt

Mind ajendas kirjutama Meditsiiniuudiste
ülevaatelugu kodusünnitusest 30. augustil. Olles ise kodusünnituse juures
viibinud ning seetõttu teemat kuigipalju uurinud, on mulle viimasel aastal
meedias silma hakanud mitu ebakompetentset teemakajastust.

Artiklit saab PDF formaadis avada ja lugeda siit.

See artikkel on üleskutse konstruktiivsemale arutelule, millel pole pistmist haiglasünnituste kritiseerimise ega minu isiklike vaadetega.
Jälgides meedias käivat arutelu kodusünnitusest, saab selgeks kuivõrd kirgi üleskütva teemaga on tegemist. Paraku kipuvad sellises keskkonnas mõistlikud argumendid eelarvamustega segunema. Ühelt poolt vormivad avalikku arvamust kodus sünnitanud emad oma ekstaatiliste kogemustega, kelle kirjeldused ehk pisut äärmuslikena võivad mõjuda (http://www.naine24.ee/379606/kleer-maibaum-kodusunnitus-on-voimalikest-parim/). Lapse sünd on küll väga emotsionaalne kogemus, kuid selliseid avaldusi ei tohiks kellelegi peale suruda kui n-ö õiget valikut.

Teisalt kujundavad avalikkuse meelsust kodusünnituse suhtes aga meditsiiniharidusega eksperdid oma vahel vähem, teinekord rohkem põhjendatud arvamusavaldustega kodusünnituse ohtlikkusest. Tagajärjeks on see, et tausta piisavalt tundmata, võib tavalugejale jääda mulje kodusünnitusest kui parimast võimalusest oma laps ilmale tuua või vastupidi - et kodusünnitus on sama hea kui „vene rulett vastsündinud laste eludega“.

Leian, et eelkõige on meditsiinitöötajate ülesanne üldsusele selgitustööd teha ning inimesi teadlikkusele suunata, toetades igasuguseid sünde – ükski ema ei peaks end tundma kehvemana keisrilõikega või haiglas sündinud lapse pärast, nagu ka kodusünnitaja ei peaks end ekstremistina tundma. Küsimus pole mitte kodusünnituse propageerimises (mis on niikuinii võimatu) või laitmises, vaid perede teavitamises kodusünnitusest kui võimalusest, tutvustades muuhulgas ka tegureid ja tingimusi, mispuhul see kõne alla tulla saab. Üldsuse arvamuse kujundamine on vastutusrikas ülesanne.

Mõnikord kipub aga jääma mulje, et meedias sõna võtnud isikud kujundavad avalikku arvamust oma isiklikest vaadetest/(äri)huvidest lähtuvalt, kasutades samas ära tõsiasja, et nende arvamuse „õigsusele“ lisab tavakodaniku silmis kaalu erialane haridus-töökogemus ning viited teaduslikele uuringutele. Mulle on hakanud silma, et sellised autoriteetsed arvamused ei pruugi kuigi objektiivsemad olla – viidatakse kriitikat mittekannatavatele ning kehvadeks tunnistatud uuringutele, ei räägita avameelselt nende nõrkadest külgedest (kas nendega on üldse süvitsi tutvutud?), ei avata tausta ega esitleta vastupidiste tulemustega teadusuuringuid.

Lugedes teemakohast artiklit (http://www.pealinn.ee/?pid=110 nid=8661 lang=5) riivas mind Peeter Mardna väide kodus käivate ämmaemandate tasustamise kohta, mis olevat 10 000–15 000 krooni ning Ivo Saarma jutt ärihuvidest. Selliste väidetega kujundati taas teadlikult avalikku arvamust kodusünnitusest – ämmaemandatel on tugevad ärilised huvid seoses vastava seaduse reguleerimisega ning kodusünnitajad on vaid käputäis rikkureid, kellele pole eraldi seadust vaja. Kuid kust on selline väide võetud? Kas need andmed on saadud mõnelt koduskäivalt ämmaemandalt? Küllap mitte, sest vastasel korral oleks vastuseks saadud, et Tartus küsivad ämmaemandad kodusünnituse eest sama summa, mis maksab haiglas oma ämmaemanda teenuse kasutamine (kodusünnitus ei tohiks olla sünnitaja jaoks raha säästmise vahend).

Mujal Eestis on tasu kokkuleppeline. Kui kodusünnitus seadusega reguleerida, siis hakatakse sellelt summalt makse maksma või on see kaetud haigekassa poolt. Mõlemal puhul saaks ämmaemand sünni assisteerimise eest kätte tõenäoliselt väiksema summa kui praegu. Ei taha küll paranoilisena mõjuda, kuid Saarmal Fertilitase aktsionärina on kindlasti ka ärihuvi panna võimalikult palju sünnitajaid erahaigla kasuks otsustama. Erahaigla praegustes klientides aga võib näha pigem keskkonna suhtes nõudlikumaid sünnitajaid (kritiseerimata siinjuures riigihaiglaid) ehk sünnitajaid kelle hulgas võiks olla nii mõnigi kodusünnitaja.

Kodusünnitamise haigekassa poolse rahastamise arutelus tasuks meenutada WHO 1985 Forteleza deklaratsiooni (http://whqlibdoc.who.int/hq/1985-86/ICP_MCH_102_m02%28s%29.pdf), mis soovitas anda naistele valikuvõimaluse sünnituskohaks ning 1996. aastal avaldatud juhiseid normaalselt kulgenud raseduste sünniabiks (http://whqlibdoc.who.int/hq/1996/WHO_FRH_MSM_96.24.pdf). Nende taustalt võiks kodusünnitajates näha mitte äärmusliku vähemuse huvide esindajaid vaid üldinimliku valikuvabaduse kandjaid – muuhulgas soovitatakse muuta sünnitingimused võimalikult sünnitaja soovidele vastavaks, kasutada ämmaemandaid ning sünnitoetajaid.

Teaduslikud uuringud kodusünnitustest
Isikliku kogemuse ja arvamuste asemel tuleks rääkida erinevate uuringute taustal. Uuringuid lugedes tasub arvestada (mitmed neist toovad selle probleemi eraldi välja) ühe olulise puudusega statistika seisukohast - nimelt valivad ka madala riskigrupi emad sünnituskoha valdavalt ise ning see mõjutab lõpptulemust oluliselt. Juhul kui sünnitaja usaldab kindlasti haiglat ning paaniliselt kardab kodusünnitust, võib teha oletuse, et kodusünnitus kujuneks tema jaoks raskemaks. Sünnitaja valikut võivad veel mõjutada tema ema sünnikogemus, sotsiaalne staatus, tervislik seisund jms. Kõik see muudab kodusünnitajate valimi juba ette kallutatuks ja see omakorda kajastub uuringute tulemustes, kuid samas annab märku, et meditsiini süsteemi toe ja igakülgse informatsiooni olemasolul suudavad emad sünnituseks valida turvalise koha.

Tavalisim määrang, mida uuringud kasutavad, on vastsündinu surm esimese elunädala jooksul või surm sünnituse käigus. Uuringud näitavad igale kodusünnituse viisile – planeeritud-planeerimata või assisteeritud-assisteerimata- erinevat ohutegurit. Erinevad tulemused sõltuvad ka sellest, kas kodusünnitajateks loeti madala riskigrupi rasedad, kes sünnitasid kodus või ka riskirasedad. Välismaiseid uuringuid lugedes tasub kindlasti arvesse võtta ka vastava riigi kohalikke olusid. Näiteks USA-s võtavad kodusünnitusi vastu ka litsenseerimata ämmaemandad. Hollandis on suur osa elanikkonnast immigrandid Türgist ja Aafrika riikidest, kelle puhul on vastsündinute suremuse määr suurem kui põliselanikel. Erinevalt osadest ekspertide arvamustest (http://www.pealinn.ee/?pid=141 nid=8311 lang=5), ei näita teaduslikud uuringud madala riskigrupi emade kodusünnituse (kvalifitseeritud ämmaemanda toel) suuremat ohtlikkust võrreldes haiglas toimuvate sünnitustega. Kodusünnituse ohutuse määrab oluliselt potentsiaalse kodusünnitaja raseduse meditsiiniline jälgimine, ligipääs haiglale, kvalifitseeritud abi olemasolu ning selged juhised, kuidas kodusünnitusel toimida. Kui need riskid maandada, ei ole mõjuvat põhjust kodusünnitust keelata. Kodusünnituse seadusega reguleerimise taga peaks nägema tuge nii ämmaemandatele kui peredele. Mõlema osapoole jaoks on sel juhul selgem, mis ohud ning mis ootused on õigustatud.

Viited ning kommentaarid mõningatele uuringutele:
J.R.Wax doi:10.1016/j.ajog.2010.05.028 – analüüsides valikut varem tehtud uuringutest järeldatakse, et neonataalne suremus kodusündide puhul 0,22 %, haiglasündide puhul 0,09%.

Uuring sattus kiirelt terava kriitika alla, toon välja olulisema, mis peaks andma piisavalt põhjust sellele uuringule mitte viidata. Algandmete kvaliteet on väga kõikuv – kord loetakse kodusünnituseks planeeritud, kord planeerimata kodusünnitusi (JW Pang Obstet Gynecol 2002:100:253-9). Pole välja toodud, kuidas kasutatud uuringud neonataalset surma määratlesid. Kaasatud on ka 40 aasta taguseid uuringuid. Neonataalsete surmade võrdlusest jäeti välja De Jonge uurimus (ca 500 000 sündi), kasutatakse vaid ca 50 000 sündi erinevatest väiksematest uuringutest. Andmeanalüüsiks kasutati vigast programmi, mis muutis järelduses kasutatud andmeid. Neid puudujääke oleks võinud mainida ka Saarma/Pealinn (http://www.pealinn.ee/?pid=141 nid=8311 lang=5) vastavale uuringule viidates.
De Jonge DOI: 10.1111/j.1471-0528.2009.02175.x neonataalne (0-7 päeva sünnist) suremus planeeritud assisteeritud kodusünnitusel 0,06%, haiglas 0,07%. Uuringusse kaasati andmed 500 000 sünni kohta. Hollandi sünnitoetuse süsteemi eripära tõttu tuli andmeid hankida kahest eraldi andmekogust, mis võis mõjuda eksitavalt uuringu kvaliteedile.

Janssen CMAJ 2009. DOI:10.1503/cmaj.081869 perinataalne suremus planeeritud assisteeritud kodusündidel 0,035%, haiglasündidel 0,057%. Kaasati ca 13 000 planeeritud madala riskiga sünnitust, neist kodusünnitusi 2900. Kanadas on kodusünnitus väga selgelt ja hästi reguleeritud. Sarnaste tulemuste eelduseks peaks kodusünnitusel olema nii haigla poolne tugi kui selged reeglid kodusünnituseks.

Lõpetuseks kaks uuringut, mida võiks mainida koos. Annemieke BMJ 2010;341:doi:10.1136/bmj.c5639 – uuring Hollandist, mis näitab, et Hollandi sünnitoetussüsteemis, kus madalariskiga raseduste ja suurenenud riskiga rasedusi jälgivad-sünnitusi toetavad erinevad grupid (ämmaemandad ’primary care’ vs sünniarstid ’secondary care’) on madala riskiga ämmaemandate juures sünnitajate puhul laste suremus suurem kui raseduse algusest peale sünniarstide järelvalvel kulgenud sünnituste puhul. Cheyney, Everson DOI: 10.1111/j.1556-3502.2009.50307.x Uuring USA’st Oregonist toob välja koostöövõimetuse ämmaemandate ning sünnitusarstide vahel ning kuidas see võib põhjustada lisakomplikatsioone sünnitajatele. Seda, et koostöö arstide ja ämmaemandate vahel on hädavajalik ka Eestis, kellelegi kordama ei pea, seega võiks kodusünnituse üle käivas arutelus meenutada Barack Obama sõnu „dialoog on alati hea valik“.

Minu e-aadress on: rait.saar1@gmail.com

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

25. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.