Autor: Merike Kungla • 21. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Osalesin Tartu Ülikooli täiendusõppe raames konfliktikoolitusel ja jäin väga rahule. Mõtlesin, et käin ära ka oma haigla koolituskeskuse samasisulisel koolitusel, kus psühholoog annab nõu raske patsiendiga toimetulekuks ja konfliktsituatsioonide lahendamiseks," kirjutab hingehoidja. Ta lisab, et alguses ei saanud ta siiski aru, kes keda koolitab.

"Saime teada, mis kell on kohvipaus ja lõuna, kuid mida me tegema hakkame, jäi salapäraseks. Sõna võtsid meditsiinitöötajad, peamiselt õed, kes kõik olid teinud vähemalt magistritasemel töö patsiendi intelligentsuskvoodi välja selgitamisel," räägib Piir. "Sain teada, et patsient on rumal, paks, halbade elukommetega, ei liigu ega söö õigesti, talle ei meeldi miski, ta ei kuula. /.../ jne. "Patsient peab ikka kuulama, sest meie ju teame, kuidas asjad tegelikult on," võttis asjad kokku kuldses keskeas medõde, mille peale kurtis noor kolleeg: "Täitsa lõpp, mina räägin ja nad hakkavad mulle vastu vaidlema?!"," meenutab Piir lisaks.