Vähk on moodsa aja haigus

Vähk tabab rohkem kui neljandikku
rahvastikust ja röövib iga kaheksanda inimelu. Muumiate ja fossiilsete luude
uurimine viitab aga sellele, et vanasti oli see haigus haruldane. See on
sünnitanud teooria, et vähk on moodsa aja nähtus, mis tekib reostuse, kehva
toidu ja vähese liikumise kiiluvees.

Igal aastal sureb maailmas vähki kaheksa miljonit inimest. ÜRO prognoosi kohaselt kasvab vähki surnute arv 2030. aastaks 60 protsenti. Kuna eeldatav rahvastiku juurdekasv sama perioodi jooksul on 20 protsenti, muutub vähk seega üha sagedasemaks haiguseks.

Vaatamata sellele, et vähk tundub tänapäeval olevat vältimatu häda, leiavad kaks teadlast, et me ise loome selle surmava haiguse kasvulava. Kui poleks praegust elulaadi, poleks ka vähil vähimatki võimalust võimutseda. Saaste, kunstväetised, hormonaalset tasakaalu rikkuvad ained ja kiiritus kutsuvad tervetes rakkudes esile mutatsioone ning muudavad need vähirakkudeks. Meie elustiili juurde käivad tubakas, alkohol, vale toit ja vähene liikumine teevad meist vähile kerge saagi.

Selle provokatiivse teooria taga on kaks teadlast, egüptoloogiahuvilised arstid, kes on uurinud antiikseid arstiraamatuid ja paljusid tänapäevaseid muumiate ja fossiilsete luude meditsiinilisi uuringuid. Nende järeldus on ühene – vaatamata sellele, et paljudest mitme tuhande aasta vanustest surnukehadest on otsitud vähkkasvaja jälgi, on neid siiani äärmiselt vähe leitud. See ei tähenda aga, et kasvajad olid eemaldatud, sest vanasti niiviisi kirurgiliselt sekkuda ei osatud. Seega pidid kõik vähkkasvajad endast jälje jätma, selgitas üks teooria taga seisvaid arste Michael Zimmerman USAs Pennsylvanias asuvast Villanova Ülikoolist.

“Kui me üldiselt muumiatelt pahaloomulisi kasvajaid ei leia, võib selle põhjus olla selles, et tol ajal oli vähk haruldane haigus ja vähi põhjustajaid tuleb seetõttu otsida nüüdse industriaalühiskonna oludest,” ütleb ta.

Vaid üksikud vähijuhtumid
1977. aastal pani Zimmerman ühe vähestest täiesti kindlatest vähidiagnoosidest muumiale. Ta uuris ühe 1700 aastat vana Egiptuse muumia koeproove. Kuivanud kudesid leotati vees, alkoholis ja soodas, seejärel koed värviti, et tuua esile üksikud rakud ja rakutuumad. Arstid kasutavad värvimeetodit vähi diagnoosimisel ka värsketes koeproovides. Zimmerman suutis mikroskoobiga kude uurides kindlaks teha, et egiptlane oli kannatanud jämesoolevähi käes, mis oli kandunud edasi maksa.

Sarnaste vanade muumiate uuringute tulemusena on vähkkasvaja diagnoositud veel vaid paaril juhul. 1500 aastat vana Tšiili päritolu väikese lapse muumial oli kasvaja põses ning 500 aasta eest surnud Napoli kuningal Ferdinand I-l oli jämesoolevähk.

Lisaks neile kolmele kindlale vähijuhtumile on teadlased kogu maailmast pärineva mitmesaja muumia uurimise tulemusena tuvastanud üksnes healoomulisi kasvajaid või üldse mitte midagi. Isegi kümned tuhanded vanade muumiate ja luude röntgenuuringud pole näidanud luuvähi või mõne muu vähiliigi jälgi, mis oleks luudesse sisenenud ja iseloomulikke muundumisi tekitanud.

Vähi jäljed peaksid välja paistma
Juba 1979. aastal uuris Zimmerman, kas muumiate puhul on üldse võimalik vähki ja teisi haigusi tuvastada. Ta võttis haigetelt värskeid koeproove ja mumifitseeris neid hoolikalt. Selle käigus eemaldati koest suurem osa vett. Seejärel hüdratiseeriti ise tehtud muumiad uuesti ja püüti haiguse jälgi tuvastada. Tulemusi võrreldi värskete kudede haigusanalüüsidega. Selgus, et vähkkasvajat on mumifitseeritud koes lihtsam tuvastada kui värskes koes. Seepärast ei usu Michael Zimmerman, et ajahammas on vanadelt muumiatelt vähi jäljed hävitanud.

Arvukate meditsiiniliste uuringute põhjal järeldas Zimmerman, et vähk oli vanasti väga haruldane haigus ja see puudutas kõige rohkem üht protsenti elanikkonnast. Et asjas täiesti kindel olla, otsustas ta liituda ühe teise egüptoloogi Rosalie Davidiga Inglismaal asuvast Manchesteri Ülikoolist.

Koos uurisid nad Vana-Kreeka ja Egiptuse arstiraamatuid, kuid leidsid vaid üksikuid viiteid võimalikele vähist tingitud kaebustele. Umbes aastatest 1800–1500 eKr pärit Egiptuse Ebersi ja Kahuni papüürustel oli vähilaadsete kasvajate kirjeldusi. Kuid kahe teadlase hinnangul oli tegemist hoopis tavalise paistetuse, pidalitõve või veenilaiendiga. Sama lugu oli haigusega, mis kirjelduse järgi “sõi kudet”. Tegelikult oli juttu halvasti paranevast haavast.
Hilisemates Kreeka arstiraamatutes räägitakse vähist veidi sagedamini ja haigus saab endale nime. Vaatamata sellele, et haigus oli tuvastatud, polnud mingeid märke sellest, et vähk oleks Vana-Kreekas või Egiptuses olnud levinud nähtus. Teadlaste sõnul hakkas vähk sagedamini esinema alles 18. sajandil, mil hakkasime end ja ümbritsevat keskkonda tõsiselt saastama.

Tolle aja meditsiiniajakirjades ilmusid esimesed teaduslikud artiklid, kus arstid kirjeldasid põhjalikult vähihaigeid patsiente. Inglise arst John Hill kirjeldas 1761. aastal mitu korda ninavähki, mis levis meeste hulgas, kes kasutasid nuusktubakat. Ta hoiatas, et nuusktubaka tarbimine võib olla haiguse põhjustaja.

Teadlased pole üksmeelel
Teine Inglise arst Percivall Pott tuli 1775. aastal välja sarnase hoiatusega. Ta oli paljudel juhtudel tuvastanud munandivähi korstnapühkijate hulgas, keda juba lapsena tahma pühkimiseks korstnatesse saadeti. Suurtes kogustes tõrva sisaldav tahm kattis korstnapühkijate riideid, mida nad vahetasid või pesid üliharva.

Tööstuse arenguga kaasnes keskkonnareostuse äkiline kasv ja tänapäeval on hinnanguliselt pooled vähkkasvajad tingitud heitgaasidest, korstnatest tulevast suitsust, pestitsiididest, toidulisanditest jms kemikaalidest. Need ained suudavad sarnaselt radioaktiivse kiirguse ja viirusinfektsioonidega tekitada rakkudes DNA mutatsioone, nii et neist saavad vähirakud. Inimese kaitsemehhanismid võivad suurel määral ise vastseid vähirakke kahjutuks muuta, kuid kaitsevõimet mõjutab suurel määral meie elustiil, st toitumis- ja liikumisharjumused.

Arvutuste kohaselt oleks võimalik ära hoida kolmandik vähijuhtumitest, kui rahvas elaks tervislikumalt.

Zimmermani ja Davidi teooriale, et vähki põhjustab peamiselt eri liiki reostus ja et haigust antiikajal peaaegu ei eksisteerinudki, on paljud teadlased moodustanud tugeva vastasrinde. Nad viitavad ka sellele, et antiikajal surid paljud teistel põhjustel, enne kui nad jõudnuks vähki haigestuda, ja et tänapäeva kõrge elatustase annab lihtsalt vähi väljaarenemiseks palju aega. Pika elu jooksul keharakud paratamatult kuluvad, DNA saab kahjustada, lõpuks kuhjuvad muud asjaolud ja vähirisk suureneb.

Ette võib kujutada ka kombinatsiooni, kus kõrge eluiga suurendab saastatuse ja kehva elustiili mõju, sest vähki tekitavatel faktoritel on rohkem aega välja areneda. Lisaks võisid antiikajal vähi levikut piirata hoopis teised elustiili mõjutavad asjaolud. Näiteks sünnitas enamik naisi oma esimese lapse palju varem kui tänapäeval ja see juba iseenesest vähendab rinnavähi riski.

Zimmerman ja David siiski ei usu, et tolleaegsed inimesed ei elanud vähki haigestumiseks küllalt kaua. Mitu rikast mumifitseeritud kodanikku olid 40–50 aastat vanad, mis tänapäeval on vanus, mil vähkkasvajate leidumise sagedus oluliselt suureneb. Need kaks teadlast viitavad ka sellele, et vanadest muumiatest ja nende luudest võib leida kõrge eaga seotud haiguste, nagu liigesepõletik ja veresoonte lupjumine, sümptomite jälgi. See viitab aga sellele, et paljud meie esivanemad elasid kõrge eani, mil nad võinuks ka vähki haigestuda, kuid ometigi pääsesid sellest.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

11. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.