Ellamaa: patsiendiseadus ei tasu kättevõtmist

Tuntud neurokirurg Andres Ellamaa analüüsib
taas töösse võetud patsiendiseaduse eelnõu ja resümeerib, et antud vormis ei
tasu see arutamist ja kättevõtmist veel ära.

Järgneb Andres Ellamaa kommentaar:

Asjahuvilisena võtsin kätte hiljuti avalikkuseni jõudnud Patsiendiseaduse. Oma naiivsuses uskusin, et nii nagu kapsasupp pidavat soojendamisel paremaks minema, nii juhtub ka seadusega kui teda pärast 15 aastast laagerdamist jälle tarvitamiskõlblikuks püütakse kohendada.

Poolteist aastakümmet tagasi püüti üllitada „Patsiendi kaitse seadust“, kuid kuna toona jäi selgusetuks, kelle eest patsienti peab kaitsma. Lõpuks jõudis Riigikokku ja isegi vist arutamisele ,„Patsiendi õiguste kaitse seadus“ mis vähemalt peakirja osas tunduvalt mõistlikum.

Kohe alguseks peab nentima, et enamik värskes eelnõus toodust on juba olemas nii Eesti Vabariigi põhiseaduses kui ka võlaõigusseaduses. Neis kirjapandud õigused, s.h patsiendi õigus võrdsele kohtlemisele, korratakse eelnõu §5 ja §6 -s lihtsustatult üle.

Seaduse §1 kinnitab, et sätestatakse „patsiendi ja temale tervishoiuteenust osutava isiku õigused ja kohustused“. Kahetsusväärselt aga jääb selgusetuks, kes on need „tervishoiuteenust osutavad isikud“. Hea küll, arst ja õde. Aga saunanaine, kes selga peseb on ju ka meie tervise eest väljas. Ja kojamees, kes õigel ajal liiva viskab on tõsine profülaktika tegija.

Muidugi nõuaks korrektset defineerimist „tervishoiuteenus“, mis on ju oluliselt laiem mõiste kui „arstiabi“. Lõppude lõpuks oleks aeg teha vahet mõistel „health service“ ja „medical service“, mida toortõlkena aina segi tükime ajama. Nii siis, kontekstist tulenevalt käsitleb eelnõu siiski lisaks patsiendile arstiabi ja arste-õdesid.

§ 2 tekitab muidugi segaduse- kes siis ikkagi patsient on ja loob koguni võimaluse, et arst ei peagi ravima haiget, vaid hoopis kuuletuma mingile usaldusisikule, kes esineb haige nimel.

Üleüldse väärinuks nii seaduse pealkiri kui ka esimesed sissejuhatavad peatükid korrigeerimist. Lubatakse ju reguleerida nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate (oletatavalt arstide - õdede) õigusi ja kohustusi.

Patsiendi õigused (§5, §6 )on enamvähem kirja saanud. Kahjuks on ununenud säte sellest, et patsient võib teatud juhtudel keelduda elustamisest, intensiivravist ja ravist üldse.

Edasi leiame seaduseelnõust õige mitu pügalat, mis räägivad patsiendi teavitamisest.(§13) Kaks asja tekitavad aga tõsist kahtlust. Esiteks – õigus saada teavet kirjalikult taasesitatavas vormis (§13(1)). Kes, millal ja mis vormis peaks siis need bullad valmis kirjutama? Teiseks - kohustus anda teavet patisendile arusaadavas vormis (§13(2). Seaduse jõuga nõuda, et arst kogu oma jutu veel ka paberile peab panema, on küll liiast. See lihtsalt ei ole praeguse töökoormuse ja arstide vähesuse korral reaalne ning samas on patsiendil alati võimalik väita, et ta ei saanud arsti selgitustest aru. Arusaamine on ikka vägagi individuaalne ja ei saa kuidagi kohustuslik olla.

Eelnõus on ka kinnitus, et kui arst ja haige ei leia suhtlemiseks ühist keelt, siis on arsti kohus leida tõlk. Eestis pidavat olema üle 130 eri rahvuse, mis tähendab, et tal peaks olema tagataskus ka samapalju tõlke. Tõlgi palkamist arsti kohuseks l teha ei saa. Seni, kuni Eesti Vabariigis on riigikeel eesti keel, taolist seadusesätet küll tekkida ei tohiks.

Patsiendi teavitamine, erijuhtudel (§16), patsiendi vaimutegevuse häire korral ,sisaldab hoopis keerulisema probleemi kui eelnõu autorid seda endale ette kujutavad . Eks tea arstid, ja eriti psühhiaatrid, kui habras on piir normaalse ja haiguslikult muutunud psüühika vahel. Ja kui raske on nii mõnigi kord tabada ära üldiselt igati mõistlikul inimesel olevat tõsist vaimuhaigust.

Omaette pühaduseks meie arstiabi korralduses on kujundatud möödunud aastakümne jooksul nn “informeeritud nõusolek“, millest loodetakse kõigi patsient-arsti vaheliste probleemide lahendumist. Tegelikus elus on see aga formaalsus, millest pole abi ei arstil ega ka patsiendil. Esiteks ei kajasta see nõusolek kunagi kõiki riske, mis haigele osaks saavad.

Ja teiseks on patsiendil alati õigus oma nõusolekust loobuda või kinnitada, et ta ei saanud kõigest aru. Nii mõneski Eesti haiglas on need informeeritud nõusoleku vormid sellised nagu kindlustuspoliisi lisad – suur hulk ülimalt peenes kirjas kirjeldatud ohte ja võimalikke tüsistusi. Kui haige neid üldse suvatseb ja näeb lugeda, siis lisandub talle kindlasti veel suur hulk asjatut närvipinget. Siinjuures tuleb ebaõigeks pidada §17 toodud mõistet „kõrge ohuriskiga raviprotseduurid“.

Kurb küll, kuid saatan on peidus pisiasjades ja just lihtsates, arsti jaoks igapäevastes protseduurides peitub haige jaoks kõige suurem risk. Vaadates teiste maade seadusandlust, mis käsitlevad patsienti, on neis just nimelt pööratud tähelepanu sellele ,et ravimine oleks ohutu. Reaalne oht ei tulene sugugi ainult arstist-õest, vaid ka kogu tervishoiuorganisatsioonist. Olgu näiteks need lõputud ja korduvad, pahatihti asjatud röntgenuuringud, mida ikka tehakse, sest eelmist uuringut lihtsalt ei õnnestu arstil näha. Ohutust kui modernse maailma meditsiini olulisimat probleemi uus seadus kahjuks kuidagi ei puuduta.
Sulepeast on väljaimetuna tundub § 23 „Õigus teisasele arvamusele“.

Kes saaks patsienti keelata ja takistada minemast teise arsti juurde ? Küll aga võiks teisese arvamuse õigeaegseks saamiseks suunaja-koordinaator olla perearst. Ilmselt ei ole seaduseelnõu autorid teinud endale selgeks, et teisane arvamus on ikkagi vajalik edasise ravi planeerimiseks ja mitte tagant järgi tarkuseks. Mida võikski muuta teisene arvamus, mis antakse 5 aastat pärast haigust?

Ja jälle see juba krooniline läbimõtlematus. Igati on õige säte tervishoiuteenuse dokumenteerimisvajadusest (§25(3), mis rõhutab, et dokumenti ei tohi muuta, sealt ei tohi midagi kustutada ega lisada. Samas järgmine (§26 (7)) ütleb, et patsiendil on õigus nõuda nendesse muutuste tegemist?!
Kuigi seaduse eelnõu autorid on lahkelt lubanud reglementeerida kõigi raviprotseduuris osalejate õigusi ja kohustusi, on seadusest välja jäänud meditsiinipersonali õigused. Kindlasti peaks eelnõus olema mõned pügalad selle kohta, millal arst võib keelduda ravitoiminguist.

Näiteks juhtudel kui puuduvad reaalsed võimalused toimingu edukaks lõpuleviimiseks; puudub arstiteaduslik põhjendus nende tegemiseks; arsti erialane ettevalmistus ei võimalda ette võtta ravitoiminguid, mis konkreetsel juhul oleksid vajalikud; kui patsient ei oma ravikindlustust või pole suuteline tasuma ravitoimingute eest ning ei ole samal ajal seisundis, mis eeldaks erakorralist arstiabi. Loomulikult ka siis kui patsient ignoreerib arsti ettekirjutusi ja kasutab omal algatusel ravivõtteid , millel puudub arstiteaduslik põhjendatus.

Kindlasti peaks seadus käsitlema ka arsti vastutust. Seejuures peab silmas pidama, et arst tsiviliseeritud maailmas vastutab vaid nende ravitoimingute eest, milles ta vahetult osales või millised toimusid tema korraldusel ning kui patsienti ei ole hoiatatud haiguse diagnoosimise ja ravimeetodite võimalike tüsistuste eest ega kirjeldatud ravimisega saadavaid võimalikke tulemusi.

Arst vastutab vaid oma tegevuse nende tagajärgede eest, mis olid tingitud tegutsemisest üle pädevuspiiride; arsti hooletusest või ettevaatamatusest ja ravimisest ebaseaduslikus korras Eestisse toodud ravivahenditega.

Arst ei saa kuidagi vastutada soovimatute ravitulemuste eest, mis tingitud arstiteaduse puudulikust arengust, ravimitest või ravivahenditest põhjustatud ettenägematutest mõjudest ning patsiendi enda tegevusest või tegevusetusest.

Elu ise on näidanud, et seaduses peaks olema säte ka selle kohta, millistes tingimustes lõpeb vajadus hoida arstisaladust. See peaks olema sellises eriolukorras, kui patsienti puudutav info on tema enda või omaste, pahatihti ka ajakirjaniku aktiivsel kaasabil juba saanud avalikkusele teatavaks ning arstil kerkib vajadus omi seisukohti kaitsta.

Eelnõu koostajate kava on suunata kõik rahulolematused nn tervishoiuteenuste kvaliteedi komisjonile. Miks mitte. Kuid arvestada tuleb, et see komisjon saab anda hinnangut vaid sellele, kas arsti tegutsemine on antud olukorras olnud põhjendatud. Ja ei enam. Üht funktsiooni ei saa sellele komisjonile panna – patsiendi rahaliste nõuete arvutamine. Rahalised nõuded haigla ja arsti suhtes on ikkagi kohtu probleem.

Eelnõu kvintessents on muidugi seaduseelnõu 7 peatükk, mis sätestab rahatrahvid arstide eksimuste suhtes. Trahvisüsteem on muidugi tore, kui mõelda, et trahvid nagu trahvid ikka laekuvad ju riigikassasse. Muidugi on see võimalus riigikassat täita. Samal ajal viivad igasugused aga trahvid ja kompensatsioonid raha niigi alarahastatud tervishoiusüsteemist välja ja vähendavad võimalusi arstiabi saamiseks.

Kokkuvõtteks võib kindlalt väita, et seaduseelnõu sellisel kujul nagu ta avalikule arutelule on pandud, on tegelikult praak ega lisa olemasolevaile seadusaktidele midagi. Sellele ei tasu riigikogulaste kallist aega raisata. Tuleb otsast alata.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA otsib DIAGNOSTIKAKLIINIKU JUHATAJAT

Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA

03. detsember 2018

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA otsib JÄRELRAVI KLIINIKU JUHATAJAT

Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA

10. detsember 2018

Meditsiini­uudised

20. november 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.