Ingerainen: riik on alles nüüd hakanud probleemi tõsidust tajuma

Eesti Perearstide Seltsi (EPS) juht Diana
Ingerainen märkis mu.ee uudisteportaalis esitatud online-intervjuus, et nii nagu
riik tagab talunikule asenduse puhkuse ajaks, peaks olema tagatud ka
perearstile asendus.

Miks ei ole Eestis võimalik luua inimväärseid tingimusi nagu paindlik tööaeg, puhkusevõimalus, nimistu struktuuri arvestav rahastamine ja lisateenuste täiendav finantseerimine?

Sissejuhatuseks tahan öelda, et küsimus peaks olema suunatud sotsiaalministrile, sest inimväärsed töötingimused ja arstiabi sõltub Eestis poliitilistest otsustest. Inimväärsete tingimuste puudumine on märk poliitilise tahte puudumisest. Perearstide selts erialaseltsina ei saa vastutada arstiabi korraldamatuse/alafinantseerimise eest. See on riigi vastutusala.

EPS järgib kõigis oma tegevused peremeditsiini juhtivat põhimõtet: igale perearstile peab olema tagatud tegutsemisvabadus kvaliteetse perearstiabi raames, mis tähendab, et iga perearst ise saab korraldada tegevust oma keskuses tegemaks oma nimistu patsientidele kvaliteetne perearstiabi seaduses (säte haigekassa üldarstiabi lepingus) ettenähtud piirides. Seega iga perearst saab ise korraldada töö oma keskuses tagamaks perearsti vastuvõtt neli tundi tööpäevas (üks kord nädalas õhtupoole) ja pereõe vastuvõtt kolm tundi päevas, praksis peab olema avatud kaheksa tundi tööpäeval.

Seega EPS ei ole töötingimuste loojaks, tööaja paindlikkuse/paindumatuse sätestab haigekassaleping. Korduvalt on EPS teinud küll ettepaneku, et leping peaks olema individuaalne ja diferentseeritud, st tööaeg võiks olla paindlikum näiteks maal, kus bussiühendus määrab selle, mis kell lõpeb inimeste pääs arsti juurde.

EPS on tõstatanud asendusperearstide ja asenduspereõdede registri ja tegevusvajaduse juba aastaid tagasi, hetkel on algatatud töörühm koostöös EPS, sotsiaalministeerium (SM) ja Terviseamet. Nii nagu riik tagab talunikule asenduse puhkuse ajaks, peaks olema ka perearstil asendus. Ilma puhkuseta aastaid töötanud perearst ei suuda enam kindlasti end inimväärsena tunda. Riik on alles nüüd hakanud probleemi tõsidust tajuma.

Perearstide selts on teinud ettepaneku nimistu struktuuri arvestava rahastamise osas ja aastal 2012 toimub pearahade jagamine uue vanuselise skeemi alusel, mis kindlasti arvestab rohkem krooniliste haigete osakaalu nimistus.

Lisateenuste osas on EPS viimati 2009 "Heatahte koostöölepingu" koosseisus vastavad ettepanekud SM teinud, kuid SM poliitiline seisukoht oli kategooriliselt eitav. Riik ostab läbi haigekassa perearstidelt baastaset, rohkemaks huvi ei ole.

Kuidas Te edaspidi oma praktilist töökoorumust hakkate korraldama? Kas see tähendab Teile lihtsalt uusi ületunde perekonna arvelt või saate abiarsti paluda, et ravitöös vähem osaleda?

Minu senine elu- ja töökorraldus on juba aastaid olnud sarnane, et suuri muutusi ma ette ei näe. Prioriteet on pere (eelkõige abikaasa ja kaks poega, aga ka õde oma perega, kolm venda peredega, ämma pere, ema jne), järgmine tähtsuselt Järveotsa Perearstikeskus ja reaalne perearsti töö. Ilma praktilise kogemuseta ei ole minu arvates võimalik perearstide esindaja olla, mulle meeldib minu töö ja ma tõesti tahan oma patsientidele parimat abi pakkuda. Minu tugevaim külg on organisatsiooni juhtimine ja nii katsetangi heas mõttes ideed läbi oma praksises. Edasi on mitte tulunduslikud tegevused, millest prioriteet on EPS, järgneb Ruila Põhikooli hoolekogu esimehe koht, Kernu valla Segakoori president.

Lisaks uuele juhi kohale ka Tallinna seltsi juht ja teete ju endiselt ka arstitööd? Kas üks neist kahest varasemast ametist peab nüüd mingil määral tahaplaanile jääma ehk? Ilmselt arstitöö siis?

Ma pean oma arstitööd prioriteetsemaks kui iganes mittetulundusühingu oma. Kui EPS tegevus hakkab segama igapäeva Järveotsa Perearstikeskuse tööd, siis olen asjad valesti planeerinud.

Millisele järeldusele jõudsid perearstid oma sügiskonverentsil pearaha diferentseerimise osas. Kas nõustusite sotsiaalministeeriumi pakutuga?

Esiteks täpsustus, et pearaha diferentseerimise muudatusettepanekuteni jõuti EPS töögrupp Anneli Rätsepa juhtimisel ja haigekassa esindajatega koostöös. Tegemist oli suures kompromissiga, kus „kärbiti unistusi“ mõlema poolselt. Üldiselt on tegemist arengut toetava muudatusega, rahastamine hakkab sõltume rohkem nimistu struktuurist, mida ka EPS üldkogu toetas.

Kuidas te munitsipaalperearstikeskustesse üldiselt suhtute? On need eesti tingimustes õigustatud?

Suhtun rahulikult. Mida paindlikumad on võimalused perearstiabi pakkuda, seda parem. Aastaid tagasi oli EPS mõte, et tagamaks perearstiabi maapiirkondades oleks üheks võimaluseks vallal ise luua firma. Ootamatult muutus idee hoopis Keskerakonna loosungiks meie pealinnas, aga mina ei tõtta praegugi kedagi süüdistama, elame-näeme.

Eks teatud järeldused nõuavadki praktilist kogemust. Ise näen, et mida rohkem võimalusi, seda parem, peaasi, et oleks tagatud võrdsed võimalused teenus pakkujate osas, mis paraku Tallinnas ei ole nõnda kujunenud (Tallinna linn maksab ühele keskusele hiigelsummas lisa raha ja maksmise alused ei ole paraku teada).

Millise seisukoha võttis EPS haigekassa perearstide rahastamissüsteemi muutuste ettepanekute kohta? Kas pearaha vanuserühmi tuleb juurde (viis erinevat?) ning millise koefitsiendiga neid rahastama hakatakse? Kuidas muutub uuringufondi rahastamisprotsent? Millised muutusi on veel rahastamise osas oodata? Kuidas lahenes kooliealiste laste jälgimise (nn koolitervishoiu) rahastamise probleem?

Uut pearaha diferentseerimist juba eelnevas vastuses kommenteerisin, aga uuringute rahastamise osas on mul selge visioon: kõik, mis vajalik ja ratsionaalne tuleb ära teha! Ma pean olema piisavalt pragmaatiline, kandmaks endas teadmist, et elame Eestis, kus raha hulk tervishoiule on piiratud ja me oleme sunnitud looma ka rahastamisele perearstiabis piirid lähtumaks tõhususe printsiipidest.

Mis on need konkreetsed piirid, kui palju üks perearst võib uuringutele kulutada on hetkel minu jaoks veidi kaootilised, puuduvad tõenduspõhised uuringud Eestis konkreetsete summade osas, paljud patsiendid, kes olid jälgimisel eriarstide juures on tulnud jälgimisele (koos uuringutega) perearsti juurde, mis aga ei ole arvestatud rahalisse dimensiooni alates ruumidest, õdedest ja lõpetades uuringute fondi võimalustega.

Näen, et EPS peab nimetatud teemadel jätkama oma senist tegevust kaasates rohkem patsientide esindusorganisatsioone.

Millised oleksid lahendused maapiirkondades perearstide põua vähendamiseks? Kas aitab kopsaka stardiraha sidumine kohustusliku töötamise ajaga, nagu riik järgmisest aastast noorarstide puhul teha soovib?

Olgem ausad, perearstiabi on väga sarnane muudele avalik-õiguslikele teenustele, perearstiabi ei saa vaadelda erinevalt riigi haldussuutlikkusest, tegemist saab olla vaid kokkuleppega teenuste osas, mida siis pakutakse. Kohustuslikus korras ei ole suudetud siiani jätkusuutlikku süsteemi tagada, ma ei usu et see ka edaspidi võimalik on.

Meie ühiskond on oma arengus seal maal, et arstid ja õpetajad on kõigi omad, kui sa ole arst, siis sa PEAD, ammu juba ei räägita, et maksumaksja raha eest koolitatud ajakirjanik, jurist, insener jne on kõigi omad… Küllap on tegemist arengustaadiumiga, kus ei anta endile aru, et tugev arstkond, õpetajaskond on aluseks tugevale ühiskonnale, mis tagab kõigi parema toimetuleku. Stardiraha on teretulnud, aga on võimalik, et see meede jäi 10 aastat hiljaks.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

11. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.