Autor: Violetta Riidas • 25. veebruar 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Oli 1982. aasta juuni. Vabariiklikku haiglasse, kus sel ajal pediaatriaosakonna juhatajana töötasin, toodi 2-aastane leukeemiahaige. Hematoloog oli puhkusel, mul tuli endal raamatute abiga ravi alustada," meenutab Karin Orgulas patsienti, kelle aitamine veenis teda eriala vahetamisele mõtlema (täna on sellest patsiendist sirgunud 32-aastane ajakirjanik). "Otsustavaks sai vajadus ja ahastus kasvajate laastamistööd nähes: neil aastatel kaotasime raskele haigusele umbes kakskümmend last aastas. Pidi olema võimalus midagi muuta!"

2012. aasta elutööpreemia saajaks valisid ta üksmeelselt lastehaigla arstid. Preemiat vastu võttes tänas Orgulas kolleege kõrge tunnustuse, aga ka koostöövalmiduse ja kannatlikkuse eest, kui neilt nõutakse kiireid uuringuvastuseid. "Raske haiguse algusest kaotatud kolm-neli päeva võivad saada otsustavaks aastaid hiljem. Ka meie erialal tuleb ravi alustada viivitamatult!"