Autor: Violetta Riidas • 2. aprill 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Maailmas põeb ligi miljon inimest kroonilist neerupuudulikust, mis tähendab, et nende neerutegevus ei muutu enam kunagi normaalseks ning nad vajavad neerude tegevst asendavat ravi. Eestis on ca 250 dialüüsipatsienti vanuses 20-82 aastat, kes vajavad pidevat ravi ning kelle puhul regulaarselt dialüüsravis käimine kuulub nö elustiili juurde. Olemas on kolm ravimoodust: neeru siirdamine, hemodialüüs ning peritoneaaldialüüs. Hemodialüüs on kõige tõhusam meetod jääkainete ja liigse vedeliku kehast eemaldamiseks. Seda tehakse aparaadi abil, millega on ühendatud dialüsaator ehk filter, mida kutsutakse ka kunstneeruks. Hemodialüüsi raviks teostatakse patsiendile eelnevalt väike operatsioon statsionaarse fistuli ehk veretee loomiseks. Hemodialüüsiravi toimub kolm korda nädalas 4-5 tundi korraga ning on seega haigetele küllalt vaevarikas ja ajamahukas protseduur.

Maailmas on neeruasendusravi haigete arvu tõus olnud püsiv, ca 10% aastas ja neeruasendusravi patsientide arv miljoni elaniku kohta on 2009. aasta andmetel 700–1600, Eestis on see arv 498. Nii on Eestis potentsiaali patsientide arvu tõusuks küll ja küll.