29. mai 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Asjaolud

Kaebaja on 1931. a sündinud naine, kes soovib elu lõpetada enesetapuga. Ta ei ole parandamatult haige, kuid tema hinnangul on tema elukvaliteet vanuse tõttu oluliselt langenud. Nii on ta muutunud füüsiliselt nõrgaks, tal on raskusi keskendumisega ja ta ei suuda teha pikemaid jalutuskäike. Ta on pöördunud mitmete arstide poole, kes on keeldunud väljastamast retsepti surmava annusega ravimi saamiseks erinevatel põhjustel – kes negatiivse tähelepanu, kes kriminaalsanktsiooni kartuses. Kaebaja taotluse retsepti saamiseks lükkas tagasi ka Zürichi kantoni terviseamet. Kaebaja kaotas järgnenud kohtuvaidluse, kusjuures Ülemkohtu seisukoha järgi ei vastanud kaebaja tervislik seisund Šveitsi Meditsiiniakadeemia meditsiinieetika juhistele seoses patsientidele enesetapu võimaldamisega parandamatu haiguse korral. Avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.