Toomas Toomsoo mõtteid Hiiumaa haiglast ja arstidest

Hiiu Leht avaldas pikema intervjuu ITK neuroloog Toomas Toomsooga Hiiumaa haigla olevikust ja tulevikust. 30. juunil oli Hiiumaa haiglas viimane vastuvõtt neuroloog Toomas Toomsool (43), kes hiidlaste ihuhädasid ravinud 20 aastat.

TT: Nõrkus on kindlasti see, et ta on väike. Arstide jaoks on tähtis kui on palju patsiente. Näiteks perearstidele on see töötamiseks ideaalne koht - siin on piisav hulk inimesi, et tunda oma nimistut väga hästi. Eriarstide jaoks jääb see aga väikseks ja see tingib olu­kordi, mis võivad jalust rabada - sa lihtsalt ei pruugi osata selles situatsioonis käituda. Mulle teeb väga head meelt, et kiirabi on saanud sellise suure haigla [Põhja-Eesti Regionaalhaigla PERH -toim] toe. Olen kogu aeg arvanud, et kiirabi peab saarel olema väga tugev. Kõik muu tuleb ilusasti järgi - erialaarstide konsultatsioonid ja niisugused asjad.

Ka minu mälestustes on valdav enamus põnevust olnud vältimatus abis. Palju noored arstid ei ole pidanud kogema niisugust asja, et pead ootama helikopterit/lennukit või vaatama missugune on ilm. Kas saad patsienti transportida õhusõiduki või laevaga? See loob teistsuguse olukorra ja mandril ei saada sellest aru vaid alles siin kohapeal olles.

Haigla tugevus on kindlasti see, et sul on siin võimalik rohkem asju teha. Mind pani imestama kui hästi ja kiiresti suutsid kohalikud kirurgid väga palju erinevaid kirurgilisi probleeme Hiiumaal ära lahendada. Või näiteks siinse günekoloogi [Merike Tingas - toim] ennastsalgav töö. Mitte ükski inimene, ükski arst ei suudaks nii palju tööd teha kui Merike seda nende aastate jooksul on teinud. See vastutus, mis günekoloogil on, on ääretult suur vaatamata sellele, et sünnitusi jääb siin saarel ju järjest vähemaks. Imestama paneb doktor [Ruta] Mihelsoni karismaatiline arstikuju - need teadmised ja oskused. Nüüd, kui saarel püsivalt neuroloogi ei ole, nüüd kui doktor Rajang enam haiglas ei tööta, on ta väga paljuski üle võtnud neuroloogi tööülesanded insultide osas. Inimesed, kes siin igapäevaselt elavad, on harjunud oma arstidega, aga kui nad mõtleksid selle peale, et kui neid enam ei ole, saab Hiiumaal olema väga raske. Ma teen suure kummarduse nendele inimestele, kes Hiiumaal arstide/õdede/hooldajatena töötavad, et nad on suutnud vastu pidada ja püsida.

Kas tugevused on ka näiteks haigla peaarst ja kompuutertomograaf?

TT: Haigla peaarst [Gennadi Aavik - toim] ja kompuutertomograaf on minu arvates täiesti omaette teemad. Alluvatel tekib ehk tunne, et peaarst ei tee ikkagi piisavalt palju ja nii nagu tahetakse, aga kui vaadata asju laiemalt ja kaugemalt, on doktor Aavik teinud us­kumatult palju selle haigla jaoks. Mul on alles pildid ajast, kui ma kunagi Hiiumaale tulin ja missugune see haigla siis oli. Sattusin haiglasse ajal kui kanalisatsioonitorusid veeti ja me kandsime ras­keid haigeid majja sisse üle kraavide. Mäletan, kuidas me kuskilt õuest hapnikuballoone vedasime, veeretasime. Kuidas meil oli vaja kanda insuldihaiget trepist teisele korrusele siseosakonda. Mäleta­me kõik seda, kuidas Hiiumaale tuli esimene lift - see oli haiglas ja seda käidi vaatamas. Meil on praegu taastusravi, millel on nii palju võimalusi! Ja kahtlemata on tähtis kompuutertomograaf, mis oli üks minu unistusi. Meie tomograafisoovile, oli ka väga palju vastaseid. Öeldi umbes nii, et kompuutertomograaf ei ravi. Kuid me ei tohi unustada, et kui meil ei ole diagnoosi, siis ei ole ka ravi. Mäletan oma praktikast, kuidas saatsime haige Tallinnasse ja seal polnud temaga enam midagi teha. Aga kui su lähedane linnas sureb, on transport Hiiumaale kohutavalt keeruline. Nii on Tallinna arstide jaoks väga tähtis, et saab varem ära teha otsuse, kas haiget üldse transportida või mitte. Teisalt on mul väga hea meel, et insuldi trombolüüs on läinud Hiiumaal töösse. Meil on väga häid näiteid sellestja eelmisest aastast, kuidas meie keskus koostöös Hiiumaa haigla arstidega on väga efektiivselt teinud hiidlastele trombolüüsi ja heade tulemus­tega. Kompuutertomograaf oli algul kohalikele arstidele kindlasti harjumatu, aga arvan, et praeguseks on nad harjunud ja see on teinud nende elu oluliselt kergemaks.

Mida arvate Hiiumaa haigla liitmisest PERHiga?

TT: Mul on keeruline seda arvata, sest see on niivõrd tugevalt po­liitiline küsimus ja otsus, mille teevad poliitikud. Küsimus on selles, kuidas kohalik kogukond suudab sellele otsusele või nende mõjudele vastu seista. Küsimus on, mida oluliseks peetakse? Ühtepidi on suure haigla tugi väiksele haiglale kahtlemata väga kasulik. See tähendab personali koolitusi, suuremate kogemustega ja rohkem haigeid näinud arstide tulekut kohapeale. Kuigi ma väga ei usu, et Tallinnas töötavad arstid oleksid altruistlikult niiväga valmis tulema Hiiumaale nädalaks vastuvõtte tegema ja kohapeal elama. Sobiv periood võib olla on suvel puhkuste ajal, aga koguvastutus ja koorem jääb ikkagi kohalikule arstkonnale.

Miks püüavad suurhaiglad väikseid endaga liita?

TT: Ma arvan, et seal on kaks momenti, üks kindlasti rahaline pool ja võib olla arvatakse, et väikestes kohtades ei ole niisugust arstiabi kvaliteeti, nagu suurtes. Selleks, et tegelikult aru saada, mis siin on, peab ise siia tulema ja siin olema. Aga ma olen eluaeg olnud selliste vägivaldsete kokkuliitmiste suhete ja jõupositsioonilt asjade lahen­damise vastane. Ma arvan, et kui tulevad mõistlikud, kaalutletud otsused, kus on must-valgel kirjas, kuidas hakkab olema rahaline jaotus ja rahaline tugi, ehk siis.

Mullusel Hiiumaa arstide konverentsil ütles PERHi juht väga selgelt välja, et ka pärast ühinemist tuleb Hiiumaa haiglal oma miinus ise katta.

TT: See, et oma miinus tuleb ise katta, võibki ühel hetkel tähen­dada seda, et kui see miinus on piisavalt suur ja suurele haiglale ei sobi, ei pruugi siin enam midagi olla. Vot see tekitab kohalikes kindlasti hirmu. Kui aga ei ole noort järelkasvu, kes siia tööle tuleks, kaob see asi siin vaikselt ise ära. Siis võib selle saare tulevik ollagi ainult erakorraline meditsiin, võibolla mingil moel ka taastus- ja hooldusravi. Aga eks seda näitab aeg. Selleks, et seda ära hoida, peaks juba täna olema vähemasti kaks-kolm noort ja entusiastlikku inimest, kes ütlevad, et nemad tulevad Hiiumaale ja hakkavad siin noorte arstidena meditsiini arendama. Kui selliseid inimesi ei tule, on mul kuri kahtlus, et arstiabi lõpeb siin ise ära. Oleme arutanud neuroloogide seltsis, kas üldse peab olema nii väikeses kohas nagu Hiiumaa näiteks neuroloog. Neuroloogia on ju suhteliselt kitsas eriala ja praegu ei ole ka Haapsalus püsivalt neuroloogi. Nii peab patsient sõitma Tallinna või Tartusse neuroloogi juurde. Küsimus on, kas väiksele haiglale on mõtet üldse anda kitsa erialaarsti lepin­guraha. On olemas sisehaiguste, günekoloogia, kirurgia vastuvõtt, kas peaks olema ka neuroloogia? Valdav enamus meie seltsi juht­figuuridest on arvamusel, et maakonnakeskustes võiks kitsamate erialade vastuvõtud säilida. Kuidas seda organiseerida? Võib olla on see tõesti raiskamine kui on püsivalt hommikust õhtuni iga päev neuroloog kohapeal? Või teevad nn külalisesinejad oma töö ära käies korra kuus või kahe kuu tagant?

Mina olen seda meelt, et suure haigla tugi väiksele haiglale peab olema - üksinda on väga raske jätkata. Kui aga haigla saab hak­kama ilma selle suure vennastumiseta, tuleks lubada iseseisvalt jätkata. Aga kui tuleb initsiatiiv, et näete, te ei saa hakkama, siis pole enam teist teed. Kui pole enam võimalik asendajaid saada suurtest haiglatest - ei jaksa ju need inimesed siin töötada 365 päeva aastas

- muidugi on raske niimoodi jätkata. Ühtpidi on positiivne, et suur haigla võtab väikese oma hoolde, kuid sel juhul peab olema kindel raamistik, kuidas haigla saaks iseseisvana jätkata, ja kirjas, mis on väikese õigused ja kohustused. Kui aga sulle lihtsalt suure venna printsiibil pähe lajatatakse, et sa pead niimoodi hakkama tegema, siis pole see õige.

Tänases [1. juuli - toim] lehes oli kirjas briti arsti algatus ehitada Hiiumaale missioonisõdurite puhkekodu ja osta taastusravi teenused Hiiumaa haiglalt. Mida sellest arva­te?

TT: Iga väljastpoolt tulnud uus algatus, mis kohalikku meditsiini edasi arendab, on teretulnud ja see mõte tekitas minus küll väga positiivseid emotsioone. Kui ainult neil inimestel jätkuks entusiasmi seda ellu viia, oleks see ainult teretulnud.

Kas noor arst või eakas arst?

TT: See on väga keeruline küsimus. Mul on head kolleegid, kes on eakad ja üks 70 aastane naine, arst ütles enda kohta, et kui õudne võib olla noorel inimesel, kui ta näeb, et nii vana mutt istub laua taga ja räägib temaga juttu. See on subjektiivne lähenemine, aga meditsiin jaguneb kaheks; üks on teaduspõhisus - see tähendab, et pead töötama nii nagu tänapäeva arstiteadus hetkel ütleb, ja teine on kogemus, intuitsioon. Noorel arstil seda intuitsiooni ja kogemust ei ole. Kui niipidi võtta, siis vanemad arstid on kindlasti ka prag­maatilised. Noor arst võib olla kursis uuemate suunistega, uuemate tegevusplaanidega, erinevate ravistrateegiatega. Vanem arst võib teinekord olla kinni mingis oma stambis, kuidas ta seda teeb. Nii et ma arvan, et mõlemad variandid on head. Igas kollektiivis, igas asutuses, igal erialal, peab olema inimesi erinevatest põlvkondadest

- siis on see sümbioos kõige tugevam. Noor suudab õppida vanalt ja vana suudab õppida noorelt, teisiti lihtsalt ei saa.

Kas kohalik arst või külalisarst?

TT: See on küsimus, millega me siin Hiiumaal oleme kõik kokku puu­tunud. Kadunud legendaarse doktor Arnold Parolli ütelus selgitab kõik. Parolli juurde tuli patsient, kes teatas: "Ma olen Tallinnast" ja Paroll küsis, et mis on teie teine haigus? Inimestel on nagu usk, et Tallinna arst on parem kui oma arst, aga tegelikult ei pruugi see nii olla. Pead selle ise ära tundma. Inimesed hindavad arsti tihtipeale selle järgi, kuidas ta suhtleb, kuidas ta välja näeb, kuidas ta räägib, kas ta pöörab minule piisavalt palju tähelepanu. Tihti jäetakse tä­helepanuta see, et millised on arsti teadmised, sest inimene ei saa sellest aru. See võib selguda kuude või aastate pärast kui patsient saab aru, et see mis talle kohaliku arsti juures ei meeldinud, oli tegelikult sama otsus, mille tegi linnaarst. Inimesel on vahel usk, et linnaarst näiteks kirjutab parema ravimi, aga arstid on kõik ühesugu­sed - nad on kõik tulnud ühest ja samast koolipingist, käinud samadel koolitustel, kursustel. Selles mõttes ei ole seal, jah, vahet.

Mida ütlete hiidlastele hüvastijätuks?

TT: Usaldage ja pidage lugu oma arstidest, kes teiega tegelevad. Ärge olge umbusklikud. Hiidlaste suureks kiituseks ütlen, et hiidlane on hästi kannatlik. Ta on ka vastuvõtu ukse taga võrreldes näiteks Tallinna inimesega hästi kannatlik, istub ikka rahulikult ja ootab oma aega. Nii kuidas hiidlane suhtub iseendasse, nii ka teistesse: rahulikult, kindlameelselt. Tahaks kõikidele hiidlastele soovida head tervist ja et nad ei peaks väga sagedasti arstide poole pöörduma, sest arstil käia tuleb nii sageli kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Hiiumaal kabinetis me kindlasti enam ei kohtu, aga Tallinnas küll. Väga paljudel hiidlastel on minu kontaktid olemas ja kõik võivad pöörduda minu poole otse ja tulla Tallinnasse kui on tarvis. Tallinna vastuvõttusid ma ei katkesta.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

9. oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

september 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.