Hele Everausi mõtisklused arstist, patsiendist ja meediast

Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja, Eesti Bioeetika Nõukogu esimees Hele Everaus arutles teemadel, mis seovad arsti, patsienti ja eetikat.

Refereeritud Hele Everausi ettekandest  seminaril "Arst ja ajakirjanik patsiendi eest seismas: kuidas vältida tüsistusi?"

Mida patsient ootab, kui ta arstide poole pöördub? Kõigepealt seda, et haigusest jagu saadakse. Ta tahab seda kiirelt. See on ka meie eesmärk. Patsient ootab ka seda, et need, kes tema jaoks raviasutuses olemas on, oleksid kenad ja lahked lisaks sellele, et nad on head spetsialistid. Ta ootab, et need inimesed annaksid talle lootuse ja kindlustunde. Et raviprotsessis oleks järjepidevus.

Olen kohanud palju patsiente, kes ei tea, kes on tema arst. Ta puutub kokku erinevate konsiiliumitega ja lõpuks ei teagi, kes ta raviarst on. Inimene aga tahab teada, kes on see, kellele saab toetuda oma privaatses olukorras. Privaatses mitte ainult vaimses mõttes või psühholoogiliselt, vaid ka ruumilises mõttes - kõik ei taha oma lugu rääkida suures palatis, ei taha, et arst ta teiste nähes lahti võtab, kuulab ja vaatab. See on mõtlemist vääriv koht. Kes haige on arsti jaoks? On ta partner, meie ülemus - tegelikult on ju tema see, kelle pärast meile üldse palka makstakse.

Nagu paljudes teistest professioonides, on suhtlemine ka meditsiinis üks äärmiselt oluline aspekt, ehkki ka siin võib ette tulla takistusi. Me võime neid barjääre ise tekitada, haige ei pruugi küsida, sest on kurnatud, erinevad kokkupuuted arstidega on teda eemale tõrjunud, tal on häbi küsida. Patsient ei pruugi probleemi tõstatada, sest ta ei taha näidata rahulolematust, paljud inimesed tahavad näida tugevamad kui nad on ega soovi arstile lisamuresid. Või on inimene juba lootuse kaotanud.

Üks osapool võib suhtlemist blokeerida näidates, et tal on kiire. Ma püüan alati oma noortele kolleegidele öelda, et isegi kui on kiire, ei tohi seda patsiendile kunagi välja näidata. Me ei tunnista sageli emotsioone, mis käivad paratamatult meiega kaasas, ükskõik, mis situatsioonis. Kui oleme eriti keerulise haiguse või teadmatusega vastastikku, siis see võimendub ja selle tulemusena käsitletakse ainult n-ö südant, kopsu, maksa, aga mitte seda, mis organismi tervikuna juhib.

Ükski arst ei ole õnnelik, kui ta teab, kuidas teha, aga ta ei saa teha. Aega napib, uusi reegleid tuleb järjest juurde, mida peab oma vähesesse aega kuidagi ära mahutama. Kindlasti mõjutab arsti tööd see, milline on organisatsiooni kultuur - kollegiaalsus, ausus ja austus üksteise vastu, mitte ainult patsiendi vastu.

Selle aasta jaanuarist USAst pärinevatel andmetel ei ole välditavate meditsiinivigade tõttu surnute hulk sugugi väike - see on kolmas surma põhjus peale südame- ja vähihaigusi. Need on välditavad ravimireaktsioonid, doseerimisvead, ravimite koostoime mitte arvestamine, vale ravim valele patsiendile, välditavad infektsioonid jne. USAs haigestub üle kahe miljoni patsiendi haiglainfektsiooni just mittekohase tingimuste kontrolli tõttu. Samuti käivad välditavate meditsiinivigade hulka kirurgilised "suveniirid", mida jäetakse üle 1500 ameeriklase kõhtu, rindkeresse või väiksesse vaagnasse, ning üleravimine - on leitud, et 30% meditsiiniprotseduuridest, testidest, ravimitest on tegelikult mittevajalikud.

Eksimine on inimlik ja ma ei usu, et oleks arsti, kes poleks oma töö käigus eksinud. Mäletan hetke, kui internina tuli hakata üksinda kaheksases palatis iseseisvalt toimetama ja öövalveid tegema ja kuigi mul oli küll suur ports raamatuid kaasas, see päris täielikku kindlustunnet siiski ei taganud.

Öeldakse, et enamik vigu meditsiinis jääbki avastamata. Mida peaks arst tegema, kui ta teab, et on eksinud? Kas vabandama? Haige ootus oleks see küll ja kui ei tunnistata viga, siis ei otsita ka põhjuseid. Siin on kindlasti mõtlemise koht.

Meditsiinis on n-ö tõeliste vigade vältimise üheks võimaluseks kvaliteedisüsteem, mis toimiks kogu riigi tasemel. Ohutus ja efektiivsus on tegelikult ainult selle läbi võimalikud. Inglismaad tuuakse praegu sellest aspektist eeskujuks, et nad on tõsiselt läbi mõelnud ja ka tunnistanud, et nende tervishoiusüsteemis on patsientidel tõsised ohutusprobleemid, on seatud mittekohased prioriteedid - patsient ei ole esikohal meditsiinis, vaid süsteem ise. Kaua aega eirati seal kvaliteediprobleeme, täna on nad valmis edasi minema ja tegema lõpu senisele "parem mitte teada" reeglile.

Kas meedia on meditsiini vaenlane või abiline? Näeme, et vahel on asjade esitamise korrektsuses küsimus. Olen veendunud, et mida enam inimesed saavad aru, kes, mida ja milleks teeb, seda parem on kõigile. See on ühine eesmärk, mille saavutamisel ei saa juhtuda soovimatuid asju. Tuleb leida tasakaal, sest ükski asi ei saa konfliktide najal paremaks minna.

Arvamus ilmus lühemal kujul 12. augusti Meditsiiniuudistes.

 

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

9. oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

september 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.