Autor: Triin Tabur • 16. oktoober 2014
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine. Vastsündinu hingamishäirete efektiivsem ravimeetod
Kuni 1992. aastani ei registreeritud sünnina ega ravitud vastsündinuid, kui ema rasedus lõppes enne 28. rasedusnädala täitumist, vastsündinu kaal oli alla 1000 grammi ja pikkus ei ületanud 35 cm. Need vastsündinud enamasti surid esimesel elunädalal, sest vastsündinute intensiivravi vahendid olid veel vähe arenenud ja puudusid võimalused hingamispuudulikkuse raviks, räägib Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku neonatoloogia osakonna lastearst Anne Antson oktoobrikuu Terviseuuudistes.
Alates 1992. aastast on enneaegne vastsündinu vähemalt 500 grammise sünnikaaluga loode pärast 22. rasedusnädalat. Perinataalperioodiks nimetatakse aega alates 23. rasedusnädalast sünnini ja siis veel kuni lapse seitsmenda elupäevani. Selle perioodi statistikat, eriti surnultsünde ja vastsündinute suremust, kasutatakse riikide meditsiiniabi arengutaseme iseloomustamiseks.
Perinataalne suremus on Eestis langenud aastatel 1992 - 2013 rohkem kui 4 korda, st 20-lt 4,5 promillini (perinataalsuremuskordaja 1000 sünni kohta - www.tai.ee) , mis on võrreldav teiste arenenud Euroopa riikidega. Selle edu paarikümne aasta jooksul on taganud raseduse jälgimise metoodika, enneaegsete sündide käsitluse ja vastsündinute abistamise pidev areng meditsiinis.