Parts: reisimine toob troopilised haigused koju kätte

Libeerias Ebola koldes töötanud infektsiooniarst Argo Partsi sõnul on maailm tänu reisimistele tänapäeval muutunud nii väikseks, et kaugete maade troopilised tõved võivad jõuda ka Euroopasse, kirjutas Postimehe portaal Tervis.

Kas inimesed pärast Libeeriast tagasitulekut teid ka pelgavad?
Ma ei ole väga seltsiv olnud. Pere teab, millega on tegemist, olen ka paari kolleegi näinud ja nad itsitavad, et kas Ebolat ka tõid.

Aga seda muret ei ole, et lähete poodi ja poemüüja taganeb, et ärge lähemale tulge?
Ma elan väikses kohas, käin Antslas ja Võrus poes, kõik tunnevad siin mind näo järgi, naeratatakse ja öeldakse - tore, et oled tagasi.

Kui te Libeeriast tulite, kas lennujaamades suhtuti teisse teisiti?
Kahjuks mitte.

Miks kahjuks?
Libeerias ma olin harjunud sellega, et 15 korda päevas mõõdetakse sul palavikku. Ükskõik, kuhu sa asutud, igal pool on kloorivannid ees, kohe pannakse sulle termomeeter otsa ette ja mõõdetakse palavikku. Seda kuni Schengenini. Ma panin endale provokatiivselt selga ÜRO särgi, kus oli kirjas «Ebola mission Liberia», mitte keegi ei pööranud tähelepanu, kuigi Stockholmi lennujaamas oli 20 politseinikku. See oli üllatav.

Kas see näitab, et Euroopa ei suhtu sellesse tõvesse tõsiselt?
Seda ma ei arva, aga ma ei olnud ka haige. Kui oli uudis, et keegi istus lennujaamas, hoidis kätega pead kinni ja oksendas, siis tema peeti küll kinni. Nad on professionaalid ja on selleks valmis. Rootsil  on näiteks spetsiaalne kiirabi nende jaoks.

Kas Eesti on teie hinnangul Ebola jõudmiseks valmis või me loodame, et see on nagu linnugripp, millest räägitakse, aga meieni ei jõua?
Teoreetiliselt võib Ebola  meile jõuda, sest see juba on USAs, Rootsis, Hispaanias,  Saksamaal, Inglismaal. Igal pool on ta olemas, kuna lennukid lendavad ja peiteperiood on kaks kuni 21 päeva. Inimesel võib ju olla Lääne-Aafrikast saadud sertifikaat, et ta on terve, ta tuleb tagasi, läheb koju, kinno, bussi peale, kuhu iganes ja alles kahe nädala pärast ilmnevad sümptomid ja ta muutub nakkavaks. Aga arvestades seda, kui palju eestlasi käib Lääne-Aafrika džunglis, siis see on kaduvväike võimalus.

Mulle jäi pärast linnugripipaanikat mulje, et kui räägitakse mõne haruldase haiguse puhangust, siis seda ei võeta enam tõsiselt. Linnugripiks oli Eesti valmis, aga midagi ei juhtunud. Kas me peaksime tänapäeval kaugetes riikides olevatesse haigustesse suhtuma tõsisemalt?
Absoluutselt, sest kui 1976. aastal Ebola avastati Lääne-Aafrikas, siis oli see hospitaalinfekstioon, nii nagu ka tänapäeval, et see levib ainult inimeselt inimesele ja lähikontakti teel. Kuna selle peiteperiood on nii lühike ja teid ei ole, džungel, vihmaperiood, siis nad haigestusid ja surid hästi kiiresti ära ja seetõttu  haigus ei levinud. Aga tänapäeval käivad seal kaameratega inimesed, kes kohe lendavad kopteriga lennujaama ja sealt edasi Islandile või kuhu iganes. See ongi põhjus, miks ta praegu on Lääne-Aafrikas nii levinud. Transport on nii palju paranenud, et inimesed pääsevad sealt kiiresti välja, hoolimata sellest  ka praegu on seal vihmaperiood ja teid ei ole. Seetõttu võib see levida väga kiiresti ja kaugele ning selleks tuleb valmis olla ja Eesti on valmis./../ Need käitumismustrid on Eestis aastaid tagasi läbi mängitud, alates tervishoiusüsteemist kuni kaponi välja ja neid õppusi tehakse pidevalt.

Kui kirurgid peavad tegema teatud hulga operatsioone, et nende oskused rooste ei läheks, siis kuidas meie troopilisi haigusi ravivate arstide oskused rooste ei lähe, sest vaevalt, et neid tõbesid meile nii palju jõuab?
Kahtlemata peaks käima nende haiguste sees, sest siis tunned selle asja paremini ära. Aga tasapisi me hakkame harjuma sellega, sest piirid on lahti, inimesed käivad põnevates paikades ja eks meile ikka tuuakse üht-teist sisse ja aina rohkem. Kõige elementaarsem probleem on malaaria, mida on Eestisse toodud. Kõik on õnneks seni terveks saanud.

Aga malaaria puhul on ju olemas ravimid, millega end kaitsta. Kas siis eestlased lähevad julgelt ja uljalt reisile, et minuga midagi ei juhtu ja me põeme võib-olla neid tõbesid rohkem kui lääne-eurooplased?
Läänes on sama probleem, et pooled turistid, kes lähevad resistentse (n-ö tapva) malaaria piirkonda, ei kasuta profülaktikumi. Selleks on vaja regulaarselt võtta tabletti ja tagasi tulles ka võtta neli nädalat tablette, nagu mina praegu teen. Tihtipeale ei võeta, sest  siin pole mingit probleemi, pealegi ma vanasti käisin, ei juhtunud midagi. Või tullakse jõulupuhkuselt Tai põhjaosast, kus on väga kuri malaaria, aga meil siin on lumi ja unustatakse tabletid võtmata. Umbes kahe-kolme nädala pärast tekib palavik ja see ei ole nii nagu William Maughami või Graham Greene'i raamatutes, et on malaariahoog. Ei ole, see algab nagu gripp, nagu Ebola või Dengue palavik. Ebamäärased sümptomid, palavik.

Me vist usaldame liialt oma meditsiinisüsteemi?
Ei, inimene on lihtsalt laisk. /../ Samas Euroopasse tuuakse igal aastal 200-3000 korda malaariat sisse ja Inglismaal sureb aastas paarkümmend inimest malaariasse.

Kui Ebola kõrvale jätta, kas  on olemas veel mõned soojadest maadest pärit tõved, mis võiksid Eestisse jõuda, sest me rändame aina kaugemale?
Haigusi on palju, aga nad ei hakka siin levima, kuna meil on jahe kliima. Malaaria võiks levida siis, kui temperatuur püsib üle kahe nädala pidevalt üle 17 kraadi ja kui on olemas see parasiit. Meil on malaariat kandev sääsk olemas ja vanarahvas tundis malaariat halltõvena. Võrtsjärve ääres põeti seda veel 1950ndatel. Probleemsed  on aga respiratoorsed haigused nagu linnugripp, Ebola, mida inimene annab inimesele edasi.

Eestlased on tuntud oma suure reisihimu pärast. Mis on need põhireeglid, mida kindlasti tuleks järgida, enne kui minna soojale maale seiklema?
Tasub minna reisimeditsiinilisele konsultatsioonile. Iseküsimus on, kui palju on vaja vaktsineerida. Alati tuleb lähtuda sellest, millal minnakse, kas kuival ajal või vihmaperioodil, kas elatakse onnis või Hiltoni hotellis, kui kaua ollakse. Kas joote kraavist või ainult pudelivett, kuidas toimub evakuatsioon jne. Seda maksab arutada ja see ei maksa mitte midagi. Seda tuleks teha kuu aega enne reisi. Aga kui asju pakkides see meenub ka alles paar päeva enne väljasõitu, tasuks tulla. Ikka saab aidata. Näiteks malaariaprofülaktika – see sõltub sellest, kas lähete räpasesse Lagosesse, kus ei ole malaariat, aga natukene rannikut mööda põhja poole Libeerias Manrovias  on see olemas. Reisimeditsiinikabinette on Eestis mitu ja nõustamine võtab pool tundi aega.

Aga kui juba kohapeal olla, mida siis silmas pidada?
Eks see sõltub riigist. Tuleb kasutada talupojamõistust, et ei söö salateid, kodukootud jäätist, pastöriseerimata piimatooteid. Kõik, mis on kuum, ükskõik, kas seda pakutakse Hiltonis või muldpõrandaga onnis lahtisel tulel tehtuna –  on ohutu. Jälgida  joogivett. Kasutada putukatõrjet, OFF ja Plix mõjuvad väga hästi. Õhtusel ajal pikad varrukad, sääred – seda ei ole troopikas palju. Vältida putukahammustusi. Mööda istandusi ei maksa plätudega joosta, sest seal ei ole peldikuid ja erinevaid parasiite võib saada ka mulla seest. Põhisoovitus kõigile, ükskõik kuhu reisitakse, et tagasi tulles kuu aja vältel tekib ükskõik milline tervisehäda, enamasti palavik või lööve, siis ükskõik millise arsti juurde minnes öelge, et ma käisin seal reisil, küsige, kas ma ehk sealt midagi kaasa ei toonud.

Nakkushaiguste arst  Argo Parts kuulub alates 2003. aastast ÜRO kriiside ja katastroofide koordineerimise ja hindamise meeskonda.

Tema senised välismissioonid:
2003 Pami maavärin Iraanis
2004 Darfuuri kodusõda Sudaanis
2004 Indoneesia tsunami
2005 Pakistani maavärin
2007 Laose hindamismissioon
2006 Surinami üleujutus
2009 Namiibia üleujutus
2008-2009 Afganistani Helmandi provints
2014 Libeeria Ebola-puhang

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

14. august 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuli 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.