Halva sõnumi edastamisel on oluline empaatilisus

Palliatiivse meditsiini konsultant Martin Leiper, kes töötab Ühendkuningriigis Dundee ülikoolis, selgitas oma hospiitsikonverentsil peetud ettekandes, kui oluline on empaatilisus halva sõnumi teatamisel.

Martin Leiper on oma elus olnud ise nii halbade uudiste edasi andja kui ka saaja rollis. Ta meenutas esimest korda, mil pidi noore arstina teatama patsiendile, et tollel on ravimatu haigus ja kahetses, et edastas toona vaid fakte, oskamata olla empaatiline.  Kui tal endal tuli aastaid hiljem tohtrilt vastu võtta halbu sõnumeid oma tervise kohta, jäid talle aga kogu vestlusest kõige eredamalt meelde kolleegi sõnad: “Martin – maybe it is time to smell the roses …”

Leiper märkis, et patsiendid mäletavadki hiljem umbes poolt kogu konsultatsioonist, kuid kui osata halba sõnumit hästi edastada, kaasneb sellega suurem arusaamine ja ka aktsepteerimine. Seejuures ei ole olulised mitte üksnes sõnad, vaid ka kõneleja isiksus ja humaansus, niisamuti keskkond ja juures olevad inimesed.

Leiper tõdes, et valu hirmutab ka arste, mistõttu nad pelgavadki jutuajamist surijaga. Nad kardavad tugevaid emotsioone ja keerulisi küsimusi, aga ka vaikust. Seetõttu kiputakse inimest vältima, talle valetama või kokku mängima lähedastega, kes paluvad, et haigele kõigest ei räägitaks. Oluline on aga meeles pidada, et patsient ei võrdu haigusega, patsient on samuti isiksus.

Praegu kasutab Leiper oma töös halbade sõnumite edastamisel kindlat strateegiat, mida ta ka konverentsil tutvustas. Asudes inimesele raskest haigusest rääkima, tuleb ennast kõigepeale ette valmistada faktiteadmiste osas: koguda kokku meditsiinilised andmed patsiendi kohta, teha endale selgeks ravivõimalused ja prognoos. Patsiendiga vestlemiseks on oluline valida õige keskkond: koht peab olema vaikne ja eraldatud ning telefon välja lülitatud, nii et patsient saaks endale kogu tähelepanu. Oluline on jälgida oma kehakeelt. Inimesega rääkima asudes tasub esmalt uurida, mida ta juba teab. Küsida, mida talle seni on räägitud, kas ta ise aimab, mis toimub, kas ta kardab, et tegemist võib olla millegi tõsisega. Samuti tasub uurida, kui palju patsient tegelikult teada tahab – kas kõike?

Kui saabub hetk diagnoos teatavaks teha, on mõistlik alustada hoiatamisest: “Kardan, et mul on halbu uudiseid”. Edasi tuleks liikuda vähehaaval ja aeg-ajalt kontrollides, kas patsient saab aru ning suudab jälgida. Sõnum tuleb edastada ausalt, ilma võltsrahuta, kiirustamata, pausidega, mis võimaldavad inimesel kas vastata või küsida. Alles tuleb jätta lootus. Halba uudist teatades on oluline empaatilisus: vastata emotsioonidele, märgata vihjeid, kasutada puudutust ja ka vaikust. Ignoreerida ei tohi hetke, mil patsient mõistab, et tema haigust ei saa ravida. Üks võimalus selles olukorras on esitada haigele avatud küsimusi, mis võimaldavad tal endal väljendada seda, mis tol hetkel tema peas toimub.

Lõpetuseks tuleb rääkida erinevatest võimalustest, kuidas inimest saab aidata ja kuidas edasi toimitakse. Kindlasti tuleks kontrollida, kas patsient on kõigest aru saanud. Järelkontrolli võib teha koostöös teiste kolleegidega, juhul kui see on vajalik. Kontrollida tuleb ka ennast: kas ikka teed seda, mida lubasid, et teeksid.

 

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

14. august 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuli 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.