2. november 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sillaste tõi välja, et neliteist aastat tagasi valukabinetis tööd alustades sai talle üsna kiiresti selgeks, et ta ei saa oma patsiente aidata, kui rebib kontekstist välja üksnes füüsilise valu ja püüab seda ravimitega leevendada. Vaja on pöörata tähelepanu ka teistele valu liikidele. Kuidas mõjutavad sõnad ja kehakeel seda, kuidas inimene sõnumi vastu võtab ja millist mõju see talle avaldab, on teaduslikult analüüsitud. “Sõnad on tohutult olulised,” kinnitas Sillaste, kes tugines oma ettekandes eelkõige Itaalia teadlase Fabrizio Benedetti uuringutele. Sillaste märkis, et valu- ja aju füsioloogia uuringutes on viimastel aastakümnetel toimunud suur hüpe tänu võimalusele kasutada funktsionaalset magnentresonants-tomograafiat.

On leitud, et sõna positiivne jõud avaldub platseeboefektina. Sillaste tõi näiteks uuringu, kus postoperatiivselt manustati haigetele valuvaigistit. Valu leevendumise tase oli suurem, kui ravimit andis empaatiline õde või arst, kes tegi seda selgitades, mida ta teeb, ja väiksem, kui valuvaigistit süstis aparaat. Kui meedikud annavad oma sõnade ja kehakeelega patsiendile positiivse signaali, hakkab patsiendi ajus vabanema rohkem aju enda toodetavaid opioidseid ja ka mitteopioidseid valuvaigisteid. Sellega kaasneb valuimpulsside pidurdumine ja pidurdub ka stressihormoonide vabanemine neerupealisest, näitavad uuringud.