Apteegipidajate soovid erinevad

Möödunud nädalal toimunud Meditsiiniuudiste konverentsil “Kust ravimiturg enim pitsitab?” tõusis teravalt üles küsimus, mis õigupoolest on uue regulatsiooni eesmärk: kas üksnes maa-apteekide säilimine või ka apteekide arvu ning seeläbi ravimite juurdehindluse reguleerimine?

Konverentsil ei sanud riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof veel detailselt rääkida, millised on muudatused, millega komisjon edasi läheb. Ta märkis aga, et kuigi mõned oponendid on öelnud, et apteegiturg peab olema vaba, siis tema leiab, et päris vabaks seda lasta ei saa.

Meditsiiniuudistele teadaolevalt päev hiljem sotsiaalkomisjon arutlusel olnud eelnõu projekti aga ükski apteekide ühendus ei toetanud. Esmaspäevasel istungil otsustas sotsiaalkomisjon siiski ravimiseaduse muutmise algatada eelnõu alusel, mille projekti Pikhof konverentsil põgusalt tutvustas.

Eelnõu projekti koostas sotsiaalministeerium riigikogu sotsiaalkomisjoni tellimusel. Koostamisele eelnes kaks uuringut, millest ühes analüüsiti erinevaid meetodeid selleks, et apteegiteenuse kättesaadavus ei halveneks, teises uuriti, kui kättesaadav apteegiteenus Eestis hetkel on. Selgus, et teenuse kättesaadavus on praegu väga hea: 98% maapiirkonnast on apteekidega kaetud. “Probleem on selles, et see ei pruugi alatiseks nii jääda,” märkis Pikhof.

Kui komisjonis arutati võimalikke erinevaid lahendusi apteekide maal säilitamiseks, siis leiti, et ei saa luua riigile täiendavaid rahalisi kohustusi.  “Ei saa teha sellist süsteemi, et riik hakkaks kasumit tootvale ärile peale maksma, see tuleb lahendada kuidagi enda sees,” kinnitas Pikhof. Ta lisas, et loodetavasti ei saa maa-apteekide sulgemine olema massiline.

Praeguse kava kohaselt kohustatakse väiksema nõudlusega piirkonnas apteegiteenust osutama sellist üldapteegiteenuse osutamise tegevusloa omajat, kes on Eesti suurematesse linnadesse asutanud vähemalt kümme apteeki ja kelle tegutsemine on kõige tulusam. Arvestades eeldatavat väikest nõudlust ravimite järele on enam põhjendatud seada apteegibussi asutamise kohustust.

Otsustavad KOV ja amet

Üldapteegi struktuuriüksuse asutamise kohustuse esitajaks on ravimiamet, kes võtab arvesse apteegi ravimimüügi käivet ja juba asutatud struktuuriüksuste arvu võrreldes üldapteekidega. Käibe arvutamisel jäetud välja nende struktuuriüksuste käive, mis asuvad niigi väikese nõudlusega piirkondades. Üldapteegi struktuuriüksuse loomise vajaduse üle otsustab kohalik omavalitsus: kas on vaja kohapeale apteeki või korraldatakse elanike ravimiabi teisiti piisavalt tõhusalt, näiteks internetiapteegi kaudu.

Ravimite hea geograafilise kättesaadavuse soovituseks on olnud 15–30minutise autosõidu kaugus või 30kilomeetrine distants. Lähim apteek peab 2000 elanikule jääma vähemalt 30 kilomeetri distantsile.

Eelnõus on seatud ka ajaraamid, mille jooksul peab üldapteek vajadusel struktuuriüksuse asutama: 180 päeva jooksul tuleb leida sobivad ruumid, vajalik personal, hankida töövahendid jne. Kohustus kehtib kuni tingimuste ära langemiseni või kuni viis aastat. Kui tingimused ära langevad, ei pea asutus struktuuriüksust sulgema.

Eelnõusse on sisse jäänud ka ravimite hulgi- ja jaemüügi lahutamine, mis peab toimuma 2017. aasta juuniks. Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juht Dagmar Rüütel selgitas, et kuni tänavu suveni Eestis kehtinud apteekide asutamispiirangute eesmärk oli tagada maa-apteekide säilimine ning seda funktsiooni nad ka täitsid. Kuna aga senised piirangud olid põhiseadusega vastuolus, tulebki koostada uus regulatsioon, mis täidaks sama eesmärki teisel moel: ei seata mitte piiranguid, vaid täiendavaid kohustusi.

Praegune eelnõu kavand ei takista kuidagi apteekide asutamist linnadesse ning hetkel ei teki kellelgi näiteks Tallinnasse apteeki asutades ilmselt kohe kohustust avada apteeki maal, sest selliseid piirkondi, kuhu apteeki juurde oleks vaja, praktiliselt ei ole.

Juurdehindlus suuremaks

Eesti Apteekide Ühenduse juhatuse liige Tanel Terase leidis, et apteegituru ainus probleem ei ole teenuse kättesaadavuse küsimus maal. Samavõrra oluline on juurdehindluse küsimus, mis omakorda on seotud apteekide arvuga. Terase selgitas, et Eesti apteegid ei ole ülemäära kasumlikud. Apteekide ühendus viis läbi analüüsi, millest selgus, et 380 Eesti linnaapteegi kasum 2013. aastal kokku oli 3,6 miljonit eurot. “Võrdluseks võib tuua Helsingi Ülikooli apteegi Soomes, kelle 17 apteegi kasum Helsingis oli 13,6 miljonit eurot. Jutt, et apteegid on kasumlikud ja juurdehindlust ei peaks seadusega kooskõlla viima, ei vasta tõele,” kinnitas Terase.

Apteekide ühendus näeb, et apteegikorraldus peaks olema suunitletud turu efektiivsusele ja apteekide vajaduspõhisele paiknemisele. Selleks on aga vaja riigi sekkumist.

Terase hinnangul on meie apteegisektoris praegu mitmeid struktuurseid probleeme. Esiteks on meil erialatööjõu alaline puudujääk, mis muuhulgas tuleneb ka sellest, et kuigi meil on 100 000 elaniku kohta Euroopa keskmisel tasemel erialaseid töötajaid, on meil 100 000 elaniku kohta üle Euroopa keskmise hulk apteeke. Kui Eestis on apteegi kohta 2800 patsienti, siis Soomes 6700, Rootsis 7300, Taanis 13 000. Apteekide ühenduse hinnangul võiks ka Eestis olla apteegi kohta ca 4700 inimest, mis on ELi keskmine.

Apteekide suhteliselt suur arv põhjustab ka vajaduse suhteliselt suure juurdehindluse määra järele. “Seepärast peab riik reguleerima apteekide arvu ja paiknemist, kui tahetakse saavutada optimaalne juurdehindlusmäär,” kinnitas Terase. Tema sõnul on Eesti apteegid alarahastatud. Seadusandja on ette näinud vahemikus 21–25% juurdehindlust. Samas on juurdehindlus aasta-aastalt vähenenud, olles 15–18% 21% asemel.

Rääkides apteekide mitte­vajaduspõhisest paiknemisest tõi Terase välja, et kui mõtleme apteegi ja haigekassa vahelisele seosele, siis apteek väljastab kindlustuskaitse korras inimesele retseptiravimit ja on justkui haigekassa esindus. “Kui mõtleme üks kõik millisele teisele kindlustusandjale, siis neil ei ole südalinnas paarisaja meetri raadiuses kaheksat esindust, sest see ei ole mõistlik. Apteekide paiknemist peaks reguleerima. Ärid tehakse sinna, kus liigub inimesi. Majandusloogikast lähtuvalt ei saagi ettevõtjad asutada vähem apteeke linna, kui riik seda teisiti ei reguleeri,” tõdes ta. “Euroopa Kohus on öelnud, et geograafilised ja demograafilised piirangud on iseenesest lubatud, Eesti puhul oli küsimus pigem selles, kas olukorras, kus tegevusload olid tähtajatud ja ei olnud konkurssi, oleks see tekitanud perspektiivis ebavõrdse kohtlemise.” Praegu ei taheta tema sõnul tunnistada, et apteegisektorit on vaja reguleerida. “Meie nägemuses on tänavu kehtima hakanud majandustegevuse üldosa seadustik andnud sellele sisulise vastuse ära,” märkis ta.

Nimelt lubab seadus tegevuslubade arvu piirata tehniliste ressursside piiratusest tingituna (apteegivaldkonna puhul tööjõupiirang ja rahaline piirang juurdehindluse läbi) või olulisest avalikust huvist tuleneval põhjusel (madal ravimi hind) - seda konkursi kaudu võrdset kohtlemist tagaval viisil tähtajaliste tegevuslubade kaudu.

Terase sõnul on maa piirkodade apteekide probleem eelkõige see, et neil ei ole piisavalt käivet, mistõttu pole  majandustegevus kasumlik. Kui apteegist 30 km kaugusele luuakse teine apteek, siis see võtab olemasolevalt ära veel teatud käibe. "Sotsiaalministeeriumi välja käidud projekt pigem halvendab täna maa-apteekide olukorda," leiab Terase. "Meie mõte on pigem selles, et maa-apteegile tuleb tagada kulude hüvitamine ja mõistlik omanikutulu."

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

9. oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

september 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.