Kui kaua ei tohi enne operatsiooni süüa ja juua?

Üldiselt peetakse vajalikuks enne üldnarkoosi paastuda, sest see vähendab maosisu mahtu. Arvatakse, et haige peab olema söömata-joomata vähemalt alates keskööst, seda turvalisem on teha anesteesiat.

See on üks suur müüt. Juhendid on muutunud paindlikumaks ja kardinaalselt arvamusi muudetud. Keskööst paastumine pole üldjuhul kasulik, kuna kogu seedetegevus aeglustub ja selle tagajärjel maosisu maht hoopis suureneb. Samuti muudab pikaajaline paastumine maosisu happelisemaks. 

Selgete vedelike tarbimine 2 tundi enne operatsiooni võiks olla lausa soovitav, sest see just vähendab tüsistusi. Isegi mõõdukalt rasvunud (KMI > 35) patsientidel tühjeneb magu sama kiiresti kui saledatel. Minimaalne operatsioonijärgne nälgimine, patsiendi (preoperatiivne) süsivesikutega täitmine ja adekvaatne vedelikravi annavad pigem hea efekti. Igal juhul normaalse vedelikustaatuse säilitamine vähendab ka tüsistuste raskust.

Tüsistused võib jagada kolme gruppi. Esimesed on patsiendipoolsed: suukuivus, nälg, segasus, peavalu, iiveldus ja oksendamine. Tüsistused, mis on olulised arsti vaatenurgast: ketoatsidoos, hüpoglükeemia, elektrolüütide düs­balanss, haige hemodünaamika on ohustatud, tekivad rütmihäired jne. Haige aeglasem taastumine viib omakorda ravikulude suurenemisele.

Eestis nälgivad patsiendid enne operatsiooni põhjendamatult kaua. Nad ei ole reeglina juba päev enne operatsiooni midagi söönud, kuna operatsioone tuleb ju teha tühja kõhuga. Ka analüüse antakse tühja kõhuga. Patsiendid pole tava­päraseid ravimeid võtnud mitu päeva, vaevlevad vedelikupuuduses, ei julge isegi hambaid pesta.

Anestesioloogil on sellises olukorras keskne roll. Tema tegevusplaan sõltub sellest, kas protseduur on erakorraline, pool­erakorraline või plaaniline. Oluline küsimus haigele on, millal ta viimati sõi ja jõi. Sellest sõltuvalt otsustatakse, kas protseduuri on võimalik edasi lükata ning valitakse, millist narkoosi teha ja milliste tüsistustega peab arvestama.

Anestesioloogi roll haigega kohtudes on korraldada operatsioonieelset paastumist ning otsustada, millal haige võib viimast korda süüa ja juua. Äärmiselt tähtis on kooskõlastada kehtiv operatsiooniplaan ja sellest kinni pidada, ka osakonnaõed mängivad selles olulist rolli.

Õe ülesanne on manustada haigele operatsioonieelseid regulaarseid ravimeid, k.a vedelikke. Hea standard on see, et õenduslukku, kuhu arst ordineerib ravimeid, kirjutab ta ka, kui palju ja millal võib patsient viimast korda enne operatsiooni vett juua. Raviarsti roll on säilitada kehtiv ja kooskõlastatud operatsiooniplaan, et haiged ei satuks operatsioonituppa juhuslikus järjekorras. Tema ülesanne on ka teavitada kogu meeskonda erakorralistest muudatustest.

Pahatihti seda aga ei tehta ja suhtlemisaktiivsus operatsioonitoa personaliga sõltub konkreetsest persoonist. Raviarsti roll on ka see, et patsiendi regulaarsed ravimid on kantud tema ravilehele.

Täismahus artikkel on loetav novembrikuu ajakirjas Meditsiin Fookuses.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

SA IDA-VIRU KESKHAIGLA otsib kolme juhatuse liiget

Ida-Viru Keskhaigla

15. august 2018

Meditsiini­uudised

14. august 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuli 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.