Arenenud maades moodustavad viljatud 15-20% last soovivatest paaridest1, kergemad või raskemad tüsistused kaasnevad kuni viiendikuga rasedustest.
Viljatusravis suure läbimurde toonud kehavälise viljastamise meetodid (ingl.k. Assisted reproductive technology, ART) on invasiivsed, last soovivale paarile stressirohked ning naise ja sündiva lapse tervisele mitte täiesti ohutud. Sel aastal avaldatud 300,000 ART protseduuri teel saavutatud raseduste süstemaatiline uuring näitas 5 korda kõrgenenud spontaanabordi, enneaegse sünnituse, perinataalne suremuse, lapse madala sünnikaalu ja sünnidefektide esinemise summaarset riski võrreldes loomulike rasedustega2. ART võib tüsistuda munasarjade hüperstimulatsiooni sündroomiga, mis rasketel juhtudel on emale eluohtlik. Ka emakavälist rasedust esineb ART kasutamise järgselt tavapärasest sagedamini (2-5%). Tõenduspõhiseid andmeid ART pikemaaegse mõju kohta ema ja lapse tervisele praegu veel napib. Seetõttu on täna suunatud pilk tulevikku, et leida uusi mitte-invasiivseid (molekulaar)diagnostika ravivõimalusi, mis toetuks iga viljatu paari täpsemale kliinilisele anamneesile.