27. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Peamine on Rossi sõnul ikkagi kõigi kindlustatute võrdne kohtlemine. „Nii kurb kui see ka pole, kuid kui harva esinevat haigust põeb üks patsient ja suhkruhaigust paljud, siis kuidas me tagame võrdse kohtlemise?“ küsis ta. „Kuidas sellist ravi mahutada põhimõttesse, et kulu poleks suurem kui kolmekordne SKP määr inimese kohta ehk 40 000 eurot aastas?“

Haigekassa arvestab harvikhaiguste puhul teatud põhimõtteid. Näiteks elundisiirdamine on küll kallis, aga raviprognoos on hea. Ka harva haiguse puhul võib haiguse diagnoosimiseks vaja minna kallist välismaa geenianalüüsi ja sealt edasi võib ravi kestvus olla pikk. „Seega peab harvikhaiguste puhul maksimaalselt arvestama ravi kasuga,“ toonitas Ross. Põhisõnum on tema sõnul selge: harvikhaiguse puhul peab haigekassa arvestama nii tõenduspõhisust kui ka kulukalkulatsioone. Aga erandid on võimalikud: mullu hüvitas haigekassa 32 korral Eestis müügiluba mitteomavaid ravimeid. Kõne alla tuleb ka plaaniline välisravi (spetsiifilised kirurgilised sekkumised) ja geeniuuringud välismaal.