19. juuni 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tervise kaitse on iga inimese põhiseadusega tagatud õigus ja tervishoiu rahastamise süsteem peab selleks vajaliku ressursi tagama. Samas tuleb silmas pidada tervishoiusektori rahastamise eripära, et elanikkonna vananemise, inimeste kõrgenenud ootuste tõttu teenuste osas ja uute tehnoloogiate pealetungi tõttu on surve kulude kasvule oluliselt suurem riigi keskmisest. Maailma Terviseorganisatsioon ja Maailmapank on selle mõju arvestuseks pakkunud valemit tarbijahinna indeks (THI) + 2-3%, kusjuures 1% sellest läheb elanikkonna vananemise arvele ja 1-2% uute tehnoloogiate ning ravimeetodite katteks. Arenenud riikides püütakse need kaks võimalust tasakaalus hoida. Maailma Terviseorganisatsioon on seisukohal, et patsiendi omaosaluse tõus üldises tervishoiuteenuste rahastamises üle 25% seab ohtu teenuste õiglase kättesaadavuse ning seda peetakse tasemeks, kus isiklik varaline seisund hakkab oluliselt mõjutama tegelike abivajajate juurdepääsu vajalikule abile. Eestis on patsientide omaosalus teenuste eest tasumisel ca 20%, kusjuures  arvestatakse erinevate teenuste osas inimeste jaoks olulisi terviseriske. Nii näiteks erakorralise abi korral pole arutlemiseks aega, mistõttu neid riske ei saa haige kanda jätta. Olukorras, kus abivajavate inimeste arv kasvab ja tööealiste inimeste (teisisõnu maksumaksjate) hulk väheneb, ei ole see kuidagi teisiti mõeldav. Tervishoiuteenuste vajadus ei ole vanusega nii selges korrelatsioonis kui pensionile minek või tööturu teenused. Seetõttu ei tundu pensionikassaga sarnase rahastamismudeli ülesehitamine mõistlik, aga välistada seda kindlasti ei saa, kuigi tegemist on väga keerulise ja ajamahuka projektiga. Järgmise kahe-kolme aasta rahalised ressursid on võimalik katta haigekassa eelarvest jaotamata tulemi ja vajadusel ka reservide arvelt, kuid selle aja jooksul tuleb langetada ka kaugemat tulevikku puudutavad otsused. Samas peab arvestama, et tervishoiu arengut ja kvaliteeti toetavad meetmed vajavad samuti finantseerimist, olgu nendeks kas mittesüülise vastutuskindlustuse süsteemi ülesehitamine või uute tehnoloogiate kasutusele võtmine. ehk ei millestki ei teki midagi ja õigus neil on.