Lõpuspurdiks on vaja veel 3,5 miljonit eurot

Eesti Geenivaramu direktor Andres Metspalu
Eesti Geenivaramu direktor Andres Metspalu

Tarvis on teha veel viimane pingutus, koostada kõigile 51 500 geenidoonorile personaalne geenikaart, ja siis saab Eesti Geenivaramu valmis. Milline on suuresti riikliku rahastamise toel valmivast projektist saadav praktiline kasu meditsiinile, on küsimus, milles teadlased jäävad eriarvamusele.

Kuigi geenivaramu (EGV) on eelkõige teadusprojekt, on selle juures alati rõhutatud soovi rakendada geeniuuringute tulemusi rahva tervise hüvanguks. 2010. aasta lõpus avaldas ühe viimase inimesena geenivaramu projekti jaoks verd andnud tollane sotsiaalminister Hanno Pevkur lootust, et järgmise viie aasta jooksul EGVs toimuv teadustöö aitab Eesti riigil tulevikus kokku hoida väga suure hulga raha.

Viis aastat hiljem on selge, et oodatud käegakatsutav kasu on endiselt kauge tulevik ja projekti lõpule viimine nõuab veelgi lisaaega ning -raha.

“Geenikaardid pole veel valmis, sest me pole vastavat rahastust saanud,” märgib EGV direktor Andres Metspalu.  “Loodame, et saame geenikaartide tegemiseks rahastuse riigilt, sest riik tasus andmete kogumise eest ja geenidoonoritel on tekkinud õigustatud lootus, et riik viib projekti lõpuni.”  EGV otsib ka muid võimalusi, et geenikaardid kord valmis teha, aga eraallikate puhul tuleb alati jagada rahastajatega ka õigusi ja infot.  

Metspalu selgitab, et kui teha järgmisel aastal kõigile geenidoonoritele parima kiibiga geenikaart,  s.o 50 000 analüüsi, maksaks kogu lugu ca 3,5 miljonit eurot, lisaks käibemaks ja ülikooli üldkulu.

Kui geenikaardid on valmis, saab sealt kohe infot praegu teadaolevate haigusriskide ja ravimsobivuse kohta, kinnitab Metspalu. Geenikaardi info, s.t otsusetoe tarkvara analüüsitud tulemus peaks arstile kuvatama paaril-kolmel real: nagu näiteks radioloog kirjutab, mida ta MRI analüüsil näeb.

Metspalu vaatab veelgi kaugemasse tulevikku: kui tervishoiusüsteem on juba
50 000 inimese geenikaarte saanud kasutada ja on saadud tulemused, mis tõestavad, et geeniinfo kasutamine laiemalt on otstarbekas, võiks geenikaardi saada kõik Eesti inimesed.
Riigi esindajad peavad plaani perspektiivikaks ja EGV-l on oluline koht plaanitavas personaalmeditsiini projektis. Meedikutel ja teadlastel on geeniinfoga seoses aga mitmeid kahtlusi.

TÜK ühendlabori geneetikakeskuse juhataja Katrin Õunap ei pea kõikidele Eesti inimestele korraga geenikaardi tegemist mõistlikuks põhjusel, et geeniinfo analüüs vananeb tohutu kiirusega. Analüüsiplatvormid kogu aeg paranevad ja muutuvad ka odavamaks, mistõttu oleks Õunapi hinnangul kasulikum uurida inimest sellel hetkel, kui tal on probleem. “Võib juhtuda, et viie aasta pärast, kui inimene mingi  küsimusega arsti juurde tagasi tuleb, selgub, et eelmine analüüs on nii halva kvaliteediga, et tuleb teha uus,” selgitab Õunap. Ta on juba praegu osasid oma patsiente, kellel pole haiguse põhjust üles leitud, uurinud kaks korda, sest platvorm on vahepeal paranenud.  

Lisaks toob Õunap välja, et kui täisgenoomi uuringud ikkagi teha, peaks info olema kasutatav nii, et arst saaks vaadata otsustustoe tarkvara paarirealise analüüsi kõrval ka nn toorandmeid nende konkreetsete geenide osas, mis hetkel vajalikud on. Info peaks olema arstile kättesaadav tasuta.

Metspalu peab tähtsaks ennetust

Metspalu nimetab Õunapi seisukohti vananenuteks: on liiga hilja hakata analüüse tegema siis, kui inimesel on juba tekkinud probleem.  Ta rõhutab, et just ennetus on kõige tähtsam: sealt tuleb tervishoidu kokkuhoid. Millal täpselt, ta ei ütle, kuid kinnitab: “Kasu tuleb hiljem, aga tuleb alustada täna. See on nagu metsa istutamine.”

Samas nõustub Metspalu, et infoanalüüsi võiks tõepoolest kord aastas automaatselt uuendada. Geenikaarte saab lugeda viimsepäevani, kinnitab Metspalu, sest infot tuleb juurde, aga geenid ei muutu. Seda, kas toorinfo jääb arstile kättesaadavaks või mitte, pole Metspalu sõnul veel kokku lepitud. Ta märgib, et geenivaramu on teadus- ja arendusasutus, nende andmeid ei saa niisama panna e-tervisesse välja.

Geenivaramu teadustöö tulemuste meditsiinilise rakendatavuse suhtes jääb skeptiliseks ka biomeditsiinitehnoloogia professor  Mart Ustav. Ta on seisukohal, et geenikaardil on hea teaduslik väljund ja sellist uurimistööd, nagu EGV teeb, on kahtlemata vaja. Kuid vahetut praktilist kasu loota lähemal ajal meditsiinile on raske.

“Ainult geneetiliste markerite kaardistamine ei ole piisav, et saavutada positiivseid efekte tervishoius, sest nende markerite seos fenotüübiga ei ole üks-ühene”, on ta veendunud. “Me suudaksime kindlasti koostada kaardi, aga enamikul juhtudel ei ole meil selgust, kuhu see kaart meid juhib – kõik teed võivad meid viia Rooma, aga võivad juhatada ka metsa! Ja giidil (ehk arstil) pole kusagilt seda teavet veel võtta. Tarvis on suuremahulist erinevatel tasemetel tehtud uurimistööd, mis võimaldaks anda geenikaardile tõsiseltvõetava ennustamisvõime. Siis saab sellest muidugi hea abivahend arstile,” arutleb Ustav.

Ideaalini on pikk teekond käia

Ustav jätkab, et ideaalis peaks geenikaart lahendama meditsiinisüsteemi toimimise probleemid või tõstma selle süsteemi toimimise efektiivsust niiviisi, et inimesi valesti ei ravitaks, vaid ravitakse põhjusi, mitte sümptomeid. “Selle suunas peame püüdlema, aga olles juba piisavalt vana inimene, ma ei usu selle teostumisse üldise geenikaardi toimel homme või ülehomme,” märgib ta. “Võib-olla 40–50 aasta pärast on see võimalik.”

Samas võib genoomika meetodite rakendamine vähkkasvajate diagnoosimisel, vähimarkerite identifitseerimisel, ravimeetodite määramisel ja ravi tulemuslikkuse jälgimisel olla oluline juba praegu. “Kahjuks sellist rakendust geenikaardi projekt praegusel kujul Eesti meditsiinisüsteemile ei paku,” on Ustavi seisukoht.

Metspalu vaidleb ka Ustavile vastu: “Ei saa öelda, et geeniinfo üksi ei anna midagi.  Muidugi on vaja juurde panna inimese vanus, sugu, kehamassiindeks –  ja sellest juba piisab. Geeniinfo on kõige suurema ennustusjõuga info, mis on võimalik inimeselt saada,” kinnitab Metspalu. Ta lisab, et geeniinfo on see, mis kõige rohkem motiveerib inimesi oma käitumist muutma.

Metspalu on seisukohal, et geenivaramu ei pea muutuma haiglaks või diagnostikaasutuseks. EGV ülesanne on tuua teadust meditsiinile lähemale ja arendada välja tehnilised võimalused. Sellise tehnoloogilise siirde näite saab ta juba tuua: geenivaramus juurutati kiibianalüüsi tehnoloogia, mis lülitati 5 aastat tagasi haigekassa teenuste nimekirja ja  alates 2015 võttis TÜK selle analüüsi üle, muretsedes vastava aparatuuri. Alates 2014. aastast aga on haigekassa teenuste nimekirjas inimese genoomi kodeerivate osade järjestamine, mida teeb EGV tuumiklabor.

Mis saab siis, kui geenivaramu saab valmis? “Meie võtame uued horisondid, võib-olla tuleb hakata vaatama rohkem metaboloomikat, epigeneetikat. Väljund teadusest praktikasse ongi see, mis peaks hakkama toimuma,” arvab Metspalu.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

SA IDA-VIRU KESKHAIGLA otsib kolme juhatuse liiget

Ida-Viru Keskhaigla

15. august 2018

LOOTE ULTRAHELISKRIINING OÜ otsib MEDITSIINIÕDE

Loote Ultraheliskriining OÜ

31. juuli 2018

Meditsiini­uudised

12. juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.