Kuula artiklit

29. jaanuar 2016

Kuula artiklit

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Neeruhaigused kuuluvad kindlasti raskete tõbede hulka ning väga tihti ei saagi inimest enam päris terveks ravida, vaid meditsiin saab pakkuda võimalust elada normaalsemat elu. „Mulle meeldib väga, kui õnnestub mõni inimene terveks ravida. See on minu töö sisu ja mõte ning igal hommikul tulen ma tööle sooviga ravida terveks niipalju inimesi kui võimalik. Samas tean väga hästi, et tegelikkuses ei ole see alati võimalik,” räägib Luman. „Üks raskemaid hetki minu töös on see, kui tuleb inimesele teatada, et nüüd alustame dialüüsravi. See sõnum on patsiendile alati suur šokk, sest dialüüs seob inimest ja sunnib elu ümber korraldama. Samas ei tähenda dialüüsini jõudmine automaatselt inimese peatset hääbumist, vaid sellega võib elada ka kümme aastat.”

Oma patsiente tunneb Merike Luman läbi ja lõhki. „Nad on eluaegsed haiged, mõnega neist olen ma vanaks saanud ja ravinud neid juba aastakümneid. Me kasvamegi oma patsientidega kokku, elame nende haigust ja elu üle,” ütleb ta. „Meie soov on teha nende heaks parim, sest me ju teame, et varem või hiljem jõuavad paljud neist neerupuudulikkuseni ja vajavad neerusiirdamist.”

Neeruhaiguste ravi on Lumani sõnul viimastel aastakümnetel küll palju arenenud, kuid kõikemuutvat ja tervistavat ravi siiski avastatud pole. Endiselt siiratakse doonorneere, mitte aga pole leitud viisi, kuidas neid kasvatada. „Dialüüsravi on muutunud 30 aasta jooksul niipalju, et kui paarkümmend aastat tagasi tegime õega ise n-ö põlve otsas dialüsaatoreid ja haiged said selle abil elada ehk nädala või kuu neerusiirdamiseni, siis praeguse dialüüsiga saavad haiged elada aastaid ja elukvaliteet on täiesti normaalne,” sõnab Luman. „Mõnikord patsiendid küsivad, kas oleks anda neile kaasaskantavat dialüüsiaparaati. Paraku seda aga veel pole.”

Arstitöö tundus põnev

Merike Luman on pärit Võrtsjärve äärest ning mõte saada arstiks tekkis tema pähe väikese tüdrukuna. Kuigi peres ühtegi arsti polnud ning ka kokkupuuted tohtritega olid harvad, armastas ta  juba lapsena ravida oma mänguloomi ja nukke. „Keskkoolitüdrukuna sain ühelt Tartu lugupeetud doktorilt järele uurida, et kuidas siis arstitöö ikkagi on. Tema vastus oli, et on küll väga raske, aga on ka hästi huvitav. Just see viimane punkt saigi otsustavaks, sest peamurdmine ja keeruliste ülesannete lahendamine on mulle alati meeldinud,” räägib Luman.

Valiku sisearstiks õppida tegi Luman juba teadlikumalt, sest ülikooliõpingute ajal oli võimalus suviste praktikumide ajal lähedalt näha ja proovida arsti töö mitmeid eri tahke. Kui ülikool läbi sai, oli aeg valida endale töökoht. Luman asus tööle Tallinna Pelgulinna haiglasse dialüüsi ja nefroloogia osakonda. „Selle koha valisin mere järgi, sest tahtsin elada mere lähedal,” muigab Luman. „Kui ma sisemaa tüdrukuna esimesed korrad mere ääres käisin ja olin, tekkis äratundmine, et tahan elada kohas, kus on võimalus minna soovi korral kohe mere äärde. Võib küll arvata, et Võrtsjärv on ka suur nagu meri, aga ei – mere ääres on ikka hoopis teine tunne.”

Regionaalhaiglasse tuli Luman tööle 2002. aastal, 2011. aastast alates oli ta haigla nefroloogia keskuse juhataja ning sellest aastast sisekliiniku juhataja. 

Mida uus töö on kaasa toonud? „Kindlasti senisest enam administreerivat tegevusi: rohkem suhtlemist ametnikega, vähem patsientidega. Seni tegelesin põhiaja ravitööga, mis mulle ka tohutult meeldib. Ka edaspidi olen alles jätnud polikliiniku vastuvõtuajad, sest tahan vähemalt ambulatoorselt oma kroonilisi haigeid edasi ravida ja ka eriala arengutega jätkuvalt kursis olla. Samas ma tean, et mu patsiendid on heades kätes ka siis, kui nad satuvad haiglasse ja mina neid enam ravida ei saa. Me tunneme üksteise haigeid ja ma ei pea oma patsientide pärast muretsema,” räägib Luman.

Vaba aeg looduses

Kui küsin Merike Lumanilt, mis on tema enda hea tervise retsept, siis vastus on kiire ja lühike: liikumine vabas õhus. Iga päev ta küll välja liikuma ei jõua, kuid 3–4 korda nädalas leiab doktor kindlasti aega, et teha üks tiir kodulähedases Pääsküla rabas või natuke kaugemal asuvas Harku metsas. Eriti armastab ta suusatamist ning kasutab lumise talvega ära kõik võimalused suusad alla panna. Suusaarmastuses pole ka midagi kummalist, sest Lumani keskkooliaeg möödus Elvas, kus teadupärast pole võimalik mööda vaadata Tartu Maratonist. „Meie kodu Elvas asus just seal linnaosas, kus maraton lõppeb. Ja nii oli igal aastal maratoni ajal meil saun ja söögid juba ootamas tuttavaid-sõpru, kes maratonilt tulid,” meenutab Luman. Loomulikult on ta ka ise mitu korda maratoniraja läbi sõitnud, viimati neli aastat tagasi.

Merike Lumani CV

Sündinud 1957

Töökäik

2016– Põhja-Eesti Regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku juhataja

2014– Tallinna Tehnikaülikool, TTÜ tehnomeedikum, biomeditsiinitehnika instituut; vanemteadur (0,25) 

2011–2015 Põhja-Eesti Regionaalhaigla, nefroloogiakeskus, ülemarst-juhataja 

2010–2011 Tallinna Tehnikaülikool, TTÜ tehnomeedikum, biomeditsiinitehnika instituut; vanemteadur (0,25) 

2006–2010 Tallinna Tehnikaülikool, TTÜ tehnomeedikum, biomeditsiinitehnika instituut, meditsiinifüüsika õppetool; doktorant (1,00) 

2002–2011 SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla dialüüsi ja nefroloogia osakonna juhataja-ülemarst 

Haridustee

 2006–2010 Tallinna Tehnikaülikool, TTÜ tehnomeedikum, biomeditsiinitehnika instituut 

1975–1981 Tartu Ülikool 

Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus

2010– Eesti Hüpertensiooni Ühingu juhatuse liige 

2003– ERA-EDTA abstraktide hindamise komitee liige 

2003– Eesti Nefroloogide Seltsi juhatuse liige 

2000– sotsiaalministeeriumi nefroloogia erialakomisjoni liige 

Autor: Allikas: PERHi siseajakiri, tekst: Kristina Taks

Kuula artiklit

Merike Luman – sooja südamega arst