Kuula artiklit

Autor: Violetta Riidas • 22. veebruar 2016

Kuula artiklit

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Viimastel nädalatel on olnud üsna mitu lapseootel naisega seotud traagilist juhtumit – ühel puhul surid nii naine kui ka laps, teisel katkes naise rasedus, sest ta ei saanud enda hinnangul piisavat abi. Mulle näib, et etteheited on suunatud eeskätt sellele, et haigesse suhtuti osavõtmatult ja üleolevalt. On see suur probleem?

Jah, see kaebus on paljudel meie poole pöördunud patsientidel. Samas on ravijuhte väga palju ning positiivsed juhtumid meie lauale ei jõua. Kõige esimene asi peakski olema inimlik suhtumine ja asjade aus käsitlemine. Ma arvan, et kui need tingimused oleks täidetud, oleks rahulolematust palju vähem. Paraku on meie poole pöördunud patsientide juhtumitest välja tulnud, et haigla on ravidokumente varjanud või on valetatud. Usun, et iga haigla võimuses on sellised juhtumid eos lahendada. Kui haigla tunnistab ausalt, et jah, tegime vea, ning kui seda viga üritatakse parandada kas edasise raviga või materiaalse kompensatsiooniga, siis kindlasti on ka patsiendid ja nende lähedased mõistvamad.

Samas mõistan ka neid inimesi, kes ajakirjandusse lähevad – ollakse kuulnud arstide ringkaitsest ning eeldatakse, et ega haiglast niikuinii õigust ei saa. Ja ka see on osaliselt õige – on raviasutusi, kellega ei ole võimalik kokkuleppele jõuda.

Kuidas patsient peab teadma, millise haiglaga on mõtet proovida läbi rääkida, millisega mitte?

Tuleb proovida heatahtlikult suhelda, küsimusi esitada ning vältida otsest rünnakut. Hea on paluda kirjalikku infot ning saata oma järelepärimine kirjalikult. Kogu kirjavahetus ning võimalusel ka suulised vestlused tuleks säilitada. Meie kogemused näitavad, et paljud juhtumid lõppevadki selles etapis, kui patsiendile on põhjalikult ära seletatud, mis juhtus. Samas on palju juhtumeid, kus patsiendi rahulolematuse on põhjustanud halb teavitamine, ning asi laheneb, kui patsient saab juhtunust põhjaliku ülevaate.

Arstidele heidetakse ette ka seda, et kui patsient kirjeldab piinavat valu, ei võeta kaebust tihti piisavalt tõsiselt.

Jah, selliseid kaebusi tõepoolest esineb. Näiteks jaanuarikuus laekus meile kaks sellist juhtumit. Ühel puhul ei tundnud kiirabi infarkti ära, sest EKG-d ei tehtud. Järgmisel päeval tegi kohalik perearst küll EKG ja tõenäoliselt ka märkas, et midagi on valesti, kuid selle asemel, et patsient kiirabiga kohe haiglasse saata, soovitas mehel rooli istuda ja mitukümmend kilomeetrit linna EMO-sse sõita. Pärast elavas järjekorras ootamist sai patsient lõpuks diagnoosi, kuid kaotatud aja tõttu kaotas osa südamest. Teisel juhul ei tundnud kolm Ida-Viru arsti insulti ära ning patsient saadeti pärast igat pöördumist koju. Paari päeva pärast tekkis patsiendil teine insult ning pere otsustas tuua ta Tallinna, kus ta praegu taastub.

Paljud kannatanud pöörduvad esmalt meediasse – mida soovitate teie?

Mõnikord on jah nii, et inimene pöördub esimese asjana kohe meediasse. Sellisel juhul on meil raske nõu anda, sest meie nõuanne on jätta ajakirjandus n-ö viimaseks õlekõrreks. Juhtumi lahendamisele kiire ajakirjandusse pöördumine kindlasti kaasa ei aita. Haigla tunneb, et teda rünnatakse, ta tõmbub kaitsesse ja siis võib hakata igasugu imeasju juhtuma.

Meie nõuanne on ikkagi see, et tuleb üritada haiglaga mingi kokkuleppeni jõuda. Patsient võib ravivea korral ka kompensatsiooni nõuda. Haigla on kindlasti suuteline midagi maksma. Raviasutustel on sõlmitud tsiviilvastutuskindlustus, kuid millegipärast seda väga ei kasutata.

Edasi loe ajalehest Pealinn

Kuula artiklit

Pille Ilves: Arstid peaksid suutma oma vigu ausalt tunnistada!